Kasvatagem headust!

Vaatasin just filmi "Babel".... nii vähe on armastust ja nii palju on lollust. Selle nädalavahetuse teine depressiivne linateos oli tõsielul põhinev "Precious". Uh, mida kõike siin maailmas leidub ja kuidas inimesed sellest siiski läbi tulevad! Näen, kuidas on vajalik endas armastust kasvatada ja olla eelarvamustevaba ning avatud. Aga siis tulevad ellu situatsioonid, kus mina annan endast parima ja näen,et teiselt poolt ei vastata samaga ja nii tekib küsimus - kaua sa oled see targem, kes alati järele annab, kes alati teist püüab mõista ja ennast teisega kohandada? Kaua... nagu Piibliski öeldakse - keera alati teine põsk ette. Njah. Me ei ole veel Jeesused ja üritame alati vähemalt ühe põse tervena hoida.
Sai seekord vähe segane tekst aga las ta olla... olen ise ka nati segaduses, ei saagi midagi teistsugust kirjutada.
Endiselt kodutu....

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.

Torm enne vaikust

4 päeva pärast pean oma toredast toast välja kolima ja arvake ära kas mul on uus kodu olemas või mitte.... loomulikult see viimane variant!
Aga siis kui stress peale tuleb, mõtlen, et kas ma 10 aasta pärst mäletan seda aega... ilmselt mitte, nii et pole mõtet üldse paanitseda, eksju.
Praegu ongi iga päev see situtasioon, kus pean rakendama kõiki neid teadmisi, mida jooga- ja hingamiskursustel olen viimaste nädalate jooksul õppinud. Aga teate - jube raske on! Kuidas saada teooriast praktika ja eluviis?
Hoidke mulle pöialt - ma hoian teile ka!

Muutused ikka vahel juhtuvad....

Hommikuti, nii kella viie paiku jalutades saab kõige rohkem energiat päevaks. Ja kui istuda vaikselt ning lasta mõtetel tulla-minna ning keskenduda iseendale ning ümbritsevale, saabub teatav rahu hinge.
Juba kolm nädalat ei joo ma enam kohvi vaid sidruni,mee ja ingveriga teed ning söön greipi. Olemine läheb ainult paremaks. Tunnen kuidas see väga lahe, energiline ja rõõmus Mina hakkab vaikselt koore seest välja paistma :)
Pean ütlema tänud oma korterinaabrile, kes mind sellle uue maailmaga on kokku viinud. Veel olen käinud kolmel korral mantra-õhtutel ja see on mu laulmisele väga head mõju avaldanud. Elu on ikka jube kummaline! Kaks kuud tagasi polnud mingeid mantraid, hommikust tõusmist või ingveri teed ja nüüd tundub see peaaegu, et kõige normaalsem asi üldse.... kui ma liiga "om"-iks muutun ja normaalsuse piiridest väljun, võtke mul sabast kinni, palun.
Tavaelulisi sündmusi ka. Käisin Šveitsis. Mäed olid udu sees ja jõgi oli mäe sees. Zürichis oli ooperimaja ja mina selle sees! Laval aga Vittorio Grigolo - laulis nagu Pavarotti, nägi välja kui George Clooney! Et Haagi elu sellele sündmusele alla ei jääks, käisin eelmine nädalavahetus kuulamas Rene Flemming'ut. Tore,et Concergebouw'l on noortele inimestele odavaid pileteid, millega saab vähemalt staaride selgagi näha.
Ja siis oli ooperi-pidu. Kui ikka kümme lauljat (enamus sopranid) koos "La donna é mobile"'t laulavad, siis normaalsed inimesed ei saa aru, et see on äge. Meie saime :)
On veel ka mõned väiksed lahendust vajavad küsimused... näiteks nagu, et kus ma detsembrist elama hakkan ja kas mulle antakse õigeaegselt stippi, et üldse midagi üürida... et sellised mitte just väga suured probleemid :)
Aga mina ütlen "Jah" kõigele ja vaatan, kuhu see välja viib!

Oi jumpsus juurikas!

Kes oleks võinud arvata,et tuleb kunagi oktoober 2009! Ma vist ei ole kungagi mõelnud, et mida ma täpselt sellel kolmandal oktoobril kahetuhande üheksandal aastal teen... Nüüd on ta siin ja ennäe imet - istun kodus, hollandi kodus(kõlab ägedalt,eksju), väike pohmakas on ja kalkuleerin,et kas eilsed naljakogused olid seda peavalu väärt. Vist ikka olid, sest füüsilised vaevused ei ole veel toonud eksistentsiaalseid mõtteid.
Eile niisiis oli mängude õhtu. Sihuksed seltskonnamängud -istud ringis ja teed märke ja keskelolija peab aru saama, kelle käes märk parasjagu on. Või siis hüütakse nimesid ja keskelolija peab seda, kelle nime hõigati, ajalehest nuiaga lööma. Kõlab ehk väheke sadistlikult aga me kõik nautisime seda, nii et muretsemiseks pole põhjust :)
Elukorralduse uudiseid ka. Mul on nüüd jälle kaks uut korterinaabrit! Hommikuti kokkav poola Viktor läks tagasi Poolamaale ja tema asemele tuli Steve. Steve on Surinamist aga hollandi kodakondsusega. Ta laulab mantra-bändis ja õpib ajurvedat. Septembris siin uluall olnud uue Eesti tüdruku Maria ja tema poisi Karli asemele tuli aga üks Taiwani juurtega Ameerika tüdruk Elaine. Elaine lõpetas just magistri inglise kirjanudses ja hakkab nüüd kirjanikuks.
Ja mina hakkan endiselt lauljaks. Eriti ei edene praegu. Kuulsin ühelt itaalia tüdrukult, kelle abikaasa on laulja, et ta oli sel suvel Los Angeles'es Placido Domingoga tuvunud - järelikult see maailm ikka eksisteerib.
Olen ilus, tark ja osav ja lähen ka varsti Los Angeles'i Domingoga kohvitama!
Suhtumine, ma ütlen, on peamine!

Lugu sellest kuidas meister õpipoissi taltsutas

Kes on kannatlik, sellel tulevad jõulud juba septembris! Et siis maakeeli - õppisin mina kannatlikkust, kohe kaks aastat.... Nagu vanal ajal, mindi kõigepealt meistri juurde õpipoisiks. Esimesed aastad võis sell "päris" tööd ainult kõrvalt vaadata ja kui siis meister õpilase kannatlikkuse, vahvuse ja järjekindluse oli järelekatsunud, alles siis lubati tal vaikselt õigeid ametikohuseid täitma hakata. Samasugune lugu juhtus ka minuga. Tulin nimelt Haagi ja olin kindel,et kohe läheb suurte aariate laulmiseks. Aga ei - ainult lied'id ja laulukesed! Järgmisel aastal arvasin, et nüüd küll saab juba "päris" repertuaari õppima hakata, aga "meister" kostis selle peale hoopis nii: "See aasta õpid sa kannatlikkust." Mina omaarust olin juba terve ühe aasta kannatanud ja see tundus täiesti piisav. Aga ega õpipoiss führeri tahtmise vastu ei saa. Nii ma siis õppisingi kannatlikkust. Kolmandal aastal olin juba leppinud,et tuleb oodata ja oodata ja siis veel oodata kui äkki, nagu Haagi ilmamuutus, lubati mul "Carmen"iga tutvust teha. Ja nagu sellest veel vähe oleks, järgmisel nädalal ka "La Boheme"'i katsetada! Seda ma siin säran ja hiilgan :) Nüüd vist hakkab see kannatlikkuse õpiaeg läbi saama aga pean ütlema, et õpetaja on ikka väga õigesti mind kasvatanud - nüüd ma olen ise hea meelega see, kes kiirustada ei taha.

Mõtisklused

Hommik. Ärkan. Kuulen, kuidas keegi köögis juba askeldab ja mitte ainult kohviga. Järelikult on see Viktor, mu Poola korterikaaslane, kellel on kombeks juba hommikul vara wok-roogi kokkama hakata. Varsti kuulen ukse kriginat ja siis WC ukse häält - tean, et mu problemaatiline naaber on ka kodus ja hõivab WC järgmiseks 15 minutiks ning, et ma kindlasti ei taha sinna kohe pärast teda siseneda. Nii ma siis laman voodis ja mõlgutan mõtteid, millised võiksid olla need inimesed, kellega uues kohas koos elama hakkan. Tahaks, et hommikul köögis kohvi juues oleks mõnus olla ja valitseks "Om" ja mitte "peaks-vist-midagi-ütlema-aga-ei-ole-tegelikult-tahtmist"-vaikus.
Täna on pühapäev, juba kolmas. Elu on jälle omas tavalises rööpas: kool, sõbrad ja koristamine. Jah, ma võtsn oma vana bossi pakkumise järjekordselt vastu. Aga seekord on asi natuke teisiti - töötan vähem ja otsin endiselt muusikutööd,et saaksin esimesel võimalusel Putzfrau-ametile lõplikult Head Aega öelda. Olen aru saanud,et Elu toob meile sarnaseid situatsioone,kogemusi,tundeid nii kaua kuni me neist midagi õpime. Nii, teooria on mul selge. Aga nüüd see praktika pool- just algas kolmas koristusaasta - järelikult ei ole ma sealt seda õppetundi ikka veel kätte saanud...
Kaldun arvama, et tuleks näha rohkem vaeva aksepteerimisega, leppida korraks kõigega, mis Elu toob ja lasta see endast nn läbi. Teisest küljest on vaja julgeda muutuda ja lasta Elul muutuda. Muutumises on armastus.
Nii ma siin mõtlen ja arutan iseendaga. Vahel ka teistega. Vahel laulan Carmenit ja Schönbergi, vahel improviseerin. Aga nüüd on päike väljas ja ma lähen parki raamatut lugema, sest teinekord ei saagi kõike kohe selgeks mõeldud ja ei maksa seda oodates heast ilma jääda.

14m2 õnne ja natuke pealekauba ka.

Olen nüüd väga suur ja õnne täis. Ja minu tuba on lilli täis - 20 kollast roosi, 10 punast ja 10 valget gerberat, 4 suurt päevalille, palju liiliaid, veel ühed kollased lilled ja üks lilla-valge orhidee. Ja ma tean,et mul on palju-palju sõpru-sugulasi, kes kõik mulle head soovivad ja kui nad need soovid ühel ja samal päeval lendu lasevad, tekitab see jube hea tunde - aitäh kõigile!
Seekord tuli "uus aasta" väga intensiivselt - sünnipäeva kuupäeva võtsin vastu proovist koju sõites, hommikul vara jooksin juba Amsterdami rongi peale, et seal ühte lugu ühel kontserdil laulda, lõunat sõin kohvikus vaatega Amsterdami linnale ja õhtul sai tuba sõpru täis,kes ei väsinud mind üllatamast. Näiteks lauldi mulle 2 korda sünnipäevalaulu tordi ja 25 põleva küünlaga, sain kingitusi nii samal kui ka järgmisel päeval (ja veel tänagi leidsin ühe oma kooli postkastist!) ning üks sõber Hispaaniast oli salaja kohale lennanud! Orkuti/facebooki/meili/pärisposti teel sain ka nii palju õnne,et olen siiamaani üllatunud!
Nii hea on teada, et sinu peale mõeldakse... Tahan nüüdsest ka ise teiste peale veel rohkem mõelda. See on oluline!

Che sará, sará.

Mul on:

0 töökohta
1 kahtlase jutuga korteriomanik
1 narkosõltlasest korterinaaber
1 uus kirjutuslaud
1 kontsert 1 lauluga
1 ettelaulmine Haagist 2,5 tunni tee kaugusel tegutsevasse koori
2 tühjenevat pangaarvet
2-päevane peavalu
2,5 kuud, et uus elamine leida
3,5 uut korterinaabrit
4 uut/kasutatud CD-d raamatukogu tühjendusmüügilt
10 kuud koolis käia

Et siis ühesõnaga: STRESS! Aga hea on mõelda, et kindlasti tuleb päev, mil see aeg siin, see pühapäeva õhtu ja selgusetus ja kaos on väga kauged mälestused ning nende asemele on tulnud stabiilsus, rahu ja kord. Korrutan ikka endale,et praegu on torm enne vaikust. Ja ongi hea,et on just nii nagu on, kuigi vahel ei taha sellega mitte leppida.... tegu on ikkagi inimesega!

Kas kutsehaigus või lihtsalt anomaalia?

Päeva nagu täna ei ole veel olnud ja ilmselt ei tule ka. Näiteks avastasin, et hommikud on mustvalged. Ega sellist asja muidu ei saa teada kui kell 5 uni ära ei lähe. Normaalne inimene käiks vetsus ja katsuks uuesti magama jääda... Aga mina - käisin küll "pelkus" ära aga und ei tulnud kusagilt. Ja noh, kui magada ei saa siis tuleb loomulkult vaadata DVD pealt E.S.Tüüri ooperit "Wallenberg". Ma tean... EI OLE NORMAALNE!!!! Kell 7.30 oli Wallenberg surnud ja uni tuligi tagasi.
Hetkel on maailma natuke värvilisem, päev on kolme tunni võrra edasi liikunud ja ei tea, mis kõik veel juhtuda võib kui selline algus on olnud....

Suhteliselt "Om"

Tegelikult on kõik hästi. Ja kuuaja tagune madalseis oli ka hea. Vahepeal lihtsalt peab seal põhjas ära käima :)
Armastuse teelt veeretasin "põhjast" saadud jõuga paar kivikest ära ja p...sse saatja paluski vabandust!
Loen Osho "Armastus, vabadus, üksindus"-t. Mõtlen nii sama moodi,et vahel tuleb tunne nagu oleks ise selle raamatu kirjutanud. Hea on endaga olla ja ennast harutada...
Või vanaemaga punet ja raudrohtu korjata. Või kuulda kolmeaastaselt ristitütrelt: "Kõigepealt ma lähen lasteaeda, siis kooli, siis saab minust emme ja tädi ja siis ma suren ära ja lähen taevasse. Ennem me olime ka taevas." Lihtne ja nii aksepteerimist täis, võta või eeskuju!

Ohe

Vahel on nii raske.
Praegu ongi see hetk.
Inimesed võivad olla ikka nii keerulised, et mõistus saab otsa ja nutt tuleb peale. Nii palju toredaid hetki oli tänases päevas, tahtsin nendest kirjutada aga nüüd ei ole enam seda tunnet.
Tahaks hoopis protesteerida elu ebaõigluse, ülekohtu ja selle kõige kestvuse vastu.
Aga kellega, kuidas?
Tegelikult tean ise ka, et ainult armastusega saab midagi paremaks muuta.
Olen siiski ainult Mina.
Mul on emotsioonid suurele tarkusele vaatamata.
Ja mulle ei meeldi kui mind p...sse saadetakse asjade eest, milles ma süüdi ei ole.

Armastada, armastada, armastada.... kui ainult oskaks.

Miniatuurne inspiratsioon.

Viimast sissekannet kirjutades mõtlesin, et nüüd on see ringijooksmise aeg läbi ja hakkan korraliku inimese elu elama... nii palju siis sellest. Tegin oma barokk-ornamentatsiooni eksami ära (tulemust ikka veel ei tea, aga sisetunne ütleb, et peaksin läbi saama)ja see ei olnudki nii võimatu kui ma arvasin. Ja siis võtsin üks päev julguse kokku ja läksin muusikaajaloo õpetajaga rääkima nagu üks täiskasvanud inimene peaks tegema. Ütlesin otse, et olen laisk ja mul ei ole midagi enda kaitseks öelda. Nüüd on vähemalt süda kergem kuigi töö on ikka veel lõpetamata!!! Ja siis olid kõikidel mu sõpradel erialaeksamid. Siin on nii, et esimese kursuse lõpus pead ettelaulma ja siis otsustatakse, mis sinust saab : a) saad teisele kursusele ja pead järgmine kord alles 3.kursusel ettelaulma, b) saad teisele kursusele aga pead 2.kursuse lõpus veel kord laulma, et tõestada enda edasiminekut, c) saad kohe 3. või 4.kursusele, d) sind visatakse koolist välja kuna õpetajate arvates sul ei ole piisavalt potensiaali lauljaks saada.Kuna siin on pisut rohkem võimalusi kui hinded 3,4 ja 5 ning eelmise aasta kogemus õpeatas, et välja visatakse ka täiesti viisipidajaid, siis olin suhteliselt mures kõigi oma sõprade pärast (mitte, et ma ei usuks nende võimetesse vaid ma ei usalda õpetajaid). Igatahes läks kõik nii hästi kui pidi minema - ma ei peagi uusi sõpru otsima hakkama!!!!
No vot, ja siis olid igasugused tähistamised ja mingid proovid ja kontsert L.Andriesseni sünnipäeva puhul ja järsku läksid ilmad soojaks (see on muidugi juba minevik, nüüd peab jälle kindaid kandma) ja siis oli vaja rannas piknikku pidada jne. Lõpptulemus oli see, et saabus 2.juuni õhtu ja üks kodutöö, mille esimene tähtaeg oli 1.jaanuar ja teine 1.juuni, oli ikka tegemata. Kella 00.30ks oli 2/3 tööst tehtud, siis pidin hakkama pakkima, sest hommikul läks lennuk Prahasse.
Nüüd on seal käidud ja juba siin Haagis korralik pidu Scott'i 30nda sünnipäeva puhul peetud. Ja homme on saksa keele eksam. Ollalalaa. Aga ma arvan, et mul ei ole vist kunagi nii palju toredaid sündmusi järjest olnud.
Prahast ka. Ma sain aru, et ma olen üks väga vilets turist. Mind lihtsalt ei huvita need vanad maalid ja paljude teiste inimestega koos trügimine,et kõik koos samadest objektidest pilti teha! Aga ma nautisin niisama ringi kõndimist ja ilusate majade vaatamist. Ja siis mõtlesin elu üle ka. Ta on endiselt kummaline - sõita Prahasse 3ks päevaks,et laulda 10 minutit.... Aga mulle meeldib selline elu!!!! Üks dostoprimetsatelnost (vaatamisväärsus vene k.) oli siiski, mis jättis suu lahti ja mõitsus sai otsa - Anatoli Konienko miniatuurid. See mees töötas 7,5 aastat,et teha kirbule kullast hobuserauad!!!!!! Ja arendas spetsiaalse hingamistehnika,et teha mooniseemnele Pushkini portree või näiteks miniatuurne Eiffeli torn. Kõiki neid asju nägi ainult mikroskoobi abiga. Täiesti uskumatu!!!!! Ja tore oli ka kohtuda ühe Petriga, kellega sain Perugias tuttavaks. Nii hea tunne on, kui oled kusagil maailma nurgas ja saadad sõnumi: "Saame kokku kui sul aega on" ja siis saamegi kokku tunniks, et avastada - me tegelikult ei tea üksteisest ertiti midagi, samas see pole üldse oluline, tore oli ikkagi! Lennujaamas tagasisõitu oodates oli mul vaja viimased 118 tsehhi krooni (vms) ära kulutada. Mõtlesin, et oleks tore kui leiaksin võtmehoidja väikese mutt Krtekiga (teate küll, see tsehhi multikas hästi armsa mutiga,kes ei räägi). Ja leidsingi aga see maksis 125.- Tegin siis hästi armsa näo pähe ja küsisin allahindlust :) Nüüd ongi väike Krtek mu võtmeid valvamas.

Graafik.

Reede, 8 mai:

21.00 esinen kontserdil
23.00 jõuan koju
03.00 tunnen,et hakkan jälle minestama
04.00 kutsun endale kiirabi
Laupäev 9.mai:

8.00 saabun omal jalal koju haiglast diagnoosiga stressist tingitud hüperventilatsioon, lähen magama
15.00 mängin sõpradega korvpalli
20.15 kuulan Sandrine Piau kontserti
22.30 väike naps Erki sünnipäeva tähistamiseks
00.00 lahkun järgmisesse baari, kohtun Irmaga

Pühapäev 10.mai:
02.30 jõuan koju ja lähen magama
11.00 ärkan, soovin emadepäeva õnne asjaosalistele
14.00 olen pargis, üritan kontserdi arvustust kirjutada
16.00 harjutan koolis
18.00 koristan korterit
20.00 söön Anna ja Olivier'i juures creppé

Esmaspäev 11.mai:

02.30 jõuan Anna juurest koju
10.00 olen väikese hilinemisega kooriproovis laulmas L.Andriessen'it
14.30 kuulan Kristina väga ilusat lõpueksamit
16.00 olen tööl
20.00 jooksen trammile
20.30 jõuan väikese hilinemisega tantsu tundi
23.00 olen kodus, vääääga väsinud

Teisipäev 12.mai:

10.30 olen juba tööl
14.00 eriala tund üle kuu aja,elu on viimaks ilus!
14.45 kuulan Silvani lõpueksamit- ta saab hindeks "9" "10"st!!!
18.00 lõppevad tunnid
20.30 olen jälle Anna juures pannkoogil,jutustan Kolumbia sõbra Jairoga


Kolmapäev 13.mai:

02.00 jõuan koju, vajun voodisse
10.30 esimene tund koolis- prantsuse keel
11.30-14.30 harjutan ja varjun muusikaajaloo õpetaja eest, sest uurimustöö on ikka veel tegemata ja ma ei julge talle otsa vaadata
14.30 tund klaverisaatjaga
15.30 koju minek, magan tunni
18.00 Germaine 3.kursuse lõpukontsert - õpetajad ja sõbrad on väga rahul!
19.30 õhtusöök Jairoga
21.00 läheme Jairo endise korterinaabri juurde külla
21.30 avame esimese Poola viina pudeli
23.00 avame teise viina pudeli


Neljapäev 14.mai:

02.30 jõuan koju suhteliselt mitteadekvaatses olekus, joon palju vett
10.00 üritan üles tõusta
11.00 tõusen üles, saan teate,et pean varem laulu tundi minema
13.00 laulutund.... nii raske on!!!! Ei tea küll miks.... :P
15.30 üritan tööle minna aga trammi liiklus on õnnetuse tõttu seiskunud, pean bussiga minema....
17.00 jõuan lõpuks tööle
20.30 lõpetan töö, olen hirmus väsinud
21.30 olen koolis tagasi, harjutan
22.30 lähen Silvanile sünnipäevaks õnne soovima
23.00 naabrid saavad vihaseks, ja pidu peab linna baari suunduma

Reede 15.mai:
02.00 jõuan läbi kerge vihma sünnipäevalt koju... veelgi väsinum kui eelmistel õhtutel
02.10 vaatan üle meilid ja saan kutse Haraldi sünnipäevale
09.00 ajan suure vaevaga karku alla
10.00 jazzimprovisatsiooni tund
11.00 Haraldi sünnipäeva brunch ühes toredas kohvikus
13.00 lähen Irma näitust vaatama ja ta on juhuslikult ise ka seal, räägime juttu, ma räägin oma nädalast - ta saab seda kuulates stressi
14.00 jälle jazzimprovisatsiooni tund
16.00 alustan tööd
20.30 lõpetan töö
21.15 algab filmiõhtu Lilli juures, vaatame L.A.Confidencial'i

Laupäev 16.mai:
00.30 lahkun Lilli juurest
00.45 saabun De Pater'isse (üks baar)kuna lubasin Irmale, Annale ja Olivier'ile, et astun läbi
01.45 olen ikkagi nii väsinud,et minust ei ole peolooma
02.00 vaatan meili kodus - mu oma enda korterinaaber Alex kutsub mind Facebooki kaudu enda sünnipäevale, sest me ju kodus ei kohtu!
14.00 ärkan puhanuna!!!!!
15.30 tagastan plaadid raamatukokku, ostan Alexile kingituse
16.30 saabun Dorothea juurde barbeque'le
18.00 plaanin kooli harjutama minna aga mõnus seltskond, söök ja jook ei lase sel juhtuda
22.00 peaksin hakkama minema Alexi sünnipäevale aga Kerry harjutab minu peal käemassaži tegemist
23.00 ei saa ikka Alexi juurde minema hakata,sest väljas on äike ja vihm
Pühapäev 17.mai:
00.30 Dorothea viskab meid välja,sest tal on kontsert järgmisel hommikul
01.00 saabun Alexi sünnipäevale lõpuks...
02.30 hakkan kodu poole sõitma täielikus paduvihmas
03.00 saabun tilkuvana aga selle eest kainena koju
10.00 ärkan
10.10 avastan,et külmkapis on ainult 2 kirsstomatit, lähen poodi
12.00 olen tööl
13.45 harjutan
15.30 lindistan Jiriga tema lugu, mida lähen varti ka Prahasse esitama
17.00 ootan Mariat,et tema juurde õppima minna
17.30 alustame Maria juures barokk ornamentatsiooni eksamiks õppimist
21.00 jõuan koju, söön
22.00 alustan blogi kirjutamist selle asemel,et eksamiks valmistuda
23.00 lõpetan blogi kirjutamise ja loodetavasti hakkan õppima!

Tervise-maffia ja jumalate massaaž

Tere jälle. Ma ei tea mitmendat korda ma juba alustan uut sissekannet ja siis kohe kustutan jälle kõik ära. Viimasel ajal mulle enam ei meeldi kuidas ma kirjutan...mõtteid on ja sündmusi ka, millest kirjutada aga nii kui nad muutuvad kirjapildis nähtavaks, tuleb mul imelik tunne peale ja login ennast kiiresti lehelt välja ilma märki maha jätmata. Eks vist igal "kirjanikul" on loomekriisid :) jah...ja mina mõtlesin täiesti tõsiselt kunagi kirjaniku või ajakirjaniku ameti peale!
Proovin nüüd vähemalt mõnest olulisemast viimase aja juhtumist rääkida.
Kõige dramaatilisem sündmus juhtus eelmisel neljapäeval kui ma kodus kohvi tehes ära minestasin. Mul ei ole vist nii paha kuhagi olnud...ei oska seda isegi kirjeldada aga kokkuvõtlikult võib öelda,et tunne oli väga segane. Nüüd olengi juba 5 päeva suht nõrk olnud. Eile tundus,et eluvaim hakkab juba sisse tulema ja läksin kooli, seal aga selgus,et igasugune pingutus teeb elevandist hiire ja nii ma siis läksin hoopis esmaabisse.(Saladuskatte all ütlen, et mul on kohaliku ravikindlustusega natuke halvad suhted -õigemini: mul ei ole mingit suhet s.t. et üritan läbi ajada Euroopa Ravikindlustuskaardiga, mis aga tagab ainult esmaabi ja seda ka juhul kui sa Hollandis ei tööta... ). Registratuuris muutsin natuke oma haiguslugu - neljapäevast sai esmaspäeva õhtu :) Igatahes mind võeti vastu. Kõigepealt tegi rastapatsidega õde mõned lihtsad järelpärimised ja kui näha oli,et ma kohe minestama ei hakka, saatis mu tagasi ootama arsti vastuvõttu. Varsti kutsutigi sisse ja nüüd võttis suure tätoveeringuga neiu mult vereproovi! Mõtlesin Eesti õdede-arstide peale ja välimääraja ei läinud siinse pildiga üldse kokku :)Pärast 1,5 tunnist vastuse ootamist sain teada,et kõik on korras ja tehniliselt ma ei peaks end halvasti tundma. See on nagu maffia - tegutseb küll aga keegi ei saa midagi tõestada! Mul on juba mitmendat korda arsti juures käies selline asi juhtunud, et kurdan mingi häda üle aga arst ei leia midagi....kas ma siis kujutan endale asju ette või? No igatahes on hea,et teoreetiliselt on kõik korras.Looan,et praktiline pool ka järgi jõuab.
Teine, palju meeldivam sündmus oli aga kahepäevane reis kooli kooriga, et tuua esiettekandele Händeli serenata "Parnasso in Festa", mille vahele oli pikitud palju kaasaegseid lugusid.(Kirjutatud meie kooli heliloojate poolt). Käisime ära Leeuwardenis ja Deventeris (kaks Hollandi väikelinna). Seltskond koosnes vanamuusika õpilastest, kellega mul ju muidu kunagi ühiseid tunde või projekte pole aga kuna keegi oli haige ja palus mul end asendada, juhtuski,et ma sain võimaluse laulda barokkorkestri ja -kooriga häälestuses 415Hz! Ja teate - mina, vanamuusika võhik ja mitte-sallija, nautisin seda projekti väga!!! Ma juba ükskord varem kijrutasin,et käisin Amsterdamis barokkooperit vaatamas ja esimest korda elus kuulsin seal head ja hääles vanamuusika orkestrit. Sellele heale kogemusele lisaks olen nüüd ka ise laulnud nende instrumentidega ja ega enam ei kujuta ette, et Bachi või Häendelit võiks klaveriga või modernsete viiulite-tsellodega mängida/ saata.
Nii palju vähemalt on siin Haagis õppimisest kasu - kui ma ka ooperist väga kaugele jään, siis vähemalt vana ja uue muusika kohapealt laieneb ring silmade ümber iga päevaga! Sellel väikesel reisil oli veel üks väga mõnus pluss : sattusin mängima täringuid ühe plokkflöödimängjiast portugali poisiga (ta on ilus nagu Kreeka Jumal,andekas,tark ja otse loomulikult meeldivad talle hoopis mehed!) kes tegi ettepaneku panustada mssaažile. Ja mina võitsin!!!! Ja siis ma sain (siiani) elu parima massaaži osaliseks :) Terve ülejäänud nädalalõpp kujuneski nagu mingiks massaaži laagriks - nüüd ma oskan juba üsna hästi käsi mudida aga selja ja kaelaga läheb veel aega. Ma olen täiesti vaimustuses sellest puudutuste maailmast! Nii vähesega saab nii paljut teha. Sellega tuli ka meelde, et eelmisel suvel kohatud India joogi ütles mulle,et peaksin just massažiga tegelema :)
Oh. Nüüd ma kirjutasin päris palju ja kui ma ruttu teen,siis ehk ei tulegi vastupandamatut soovi kõike ära kustutada.

Eluuni.

Mitu korda olen unes näinud koera- või hundimoodi olevust kellega pean võitlema ja alati on minu taktikaks panna sellele loomale käsi lõugade vahele.Üldiselt need uned lõpevad kuidagi ähmaselt ilma eriliste tulemusteta aga täna öösel oli teist moodi. Algas kõik nagu tavaliselt - oli hetk, kus pidin korda looma paljude inimeste seas ja seal oli ka see koer, kes tahtis mind muudkui rünnata. Kõigepealt sain inimesed kontrolli alla,siis hakkasin koeraga võitlema - panin käe talle lõugade vahele aga selle asemel,et jälle vana rada pidi üles ärgata, teatasin otsustavusega,et ka tema peab mulle alluma. Mis juhtus oli, et hunt/koer muutus naeratavaks lambaks ja leppis minu üleolekuga.
Tundub väga sümboolne uni olevat.Mis ta täpselt tähendab polegi oluline, oluline on,et ma tundsin end hommikul ärgates täitsa teist moodi.
Nüüd on õhtu. Ja tunne on hoopis,et olen haige. Homme on kontsert, kus pean soolot laulma...Aga eks ma tean kust need haigused tulevad, nii et ei tekita endale paanikat küsides ahastade "Miks mina??? Miks just nüüd???!!!"

Viimasel ajal on mul olnud palju rohkem kontakti kaasaegse muusikaga kui traditsioonilise klassikalise laulurepertuaariga ja mõningad ideed hakkavad selle tõttu kuju võtma. Mida rohkem kaasaegset muusikat õpin ja esitan, seda rohkem hakkab see mulle meeldima. Ja tundub, et Elu soosib ka seda suunda. Homme ongi meil koolis heliloojate-lauljate projekti lõppkontsert : iga 2.kursuse laulja sai helilooja, kes talle loo pidi kirjuitama ja homme kantakse need kõik ette. Minu lugu on Tsehhi doktorandi, Jiri Kaderabeki kirjutatud. Näeb välja nii ,et taustal mängib soundtrack (kuidas seda eesti keeles öeldakse???),mis on kokku pandud erinevatest ooperitest ja loomulikult on neid töödeldud ka. Selle peale räägib helilooja ise teksti ja mina laulan. Vahepeal on ka bändi osa pop-lauluga ja loo lõpetan mina sosistades mikrofoni. Aa.. ja ma alustan laulmist publiku tagant liikudes vaikselt lava poole, et lõpuks oleksin lava keskel kus on mikrofon. S.t. et pean loo pähe õppima( mida olen ka enam vähem teinud aga ikka läheb veel segamini...eks homme paistab).
Nüüd teen muna ja meega piima ja üritan stresse vabastada, muidu tuleb homme kinnise suuga laulupidu!

Mõte käis külas.

Eile läks pirn pea kohal põlema - kui ei tegele enam virisemisega ja mõtetute asjade tahtmisega jääb ju nii palju aega üle!!! Ja saan tegeleda,sellega mis on tore:) Loodan, et see pirn jääbki põlema. Pean ütlema suure tänu sõber Mari-Liisile, kes minuga hiljuti pahandas.... õige, kui ei saa heaga siis saab halvaga! Paluks seda teinegi kord teha kui valgus ähmastuma hakkab.
Lihavõtted tulevad. Ja üks itaalia sõber tuleb. Ja kui ilmaga veab siis peaks pühapäeval piknik ka tulema. Täna leidsin lõpuks ometi ühe ilusa koha Haagis - Clingendael'i pargi. Selle sees on veel Jaapani aed aga sinna saab alles 30.ndast aprillist. See on suur park. Minu pidev ruumipuuduse tunne, mis mul siin Hollandis tekkinud on, isegi hajus natuke. Ja puud tundusid täitsa puude moodi s.t. jõulised ja paksud. Üldiselt selliseid siin maal palju ei näe. Eestlased peaksid tulema siia ja saama aru kui hinnalised meie metsad ja loodus on ja neid mitte enam hävitama!!!!

Primavera!

Kevad-kevad-kevad!!! Ja ma juba olen nii hajevil, et unustasin oma eriala tunni ära ning oleks peaaegu auto alla jäänud :) Aga kõik on lihtsalt nii ilus ja ma naudin vist igat punga ja õit ja sinist taevast ja päikest nii nagu poleks neid kunagi varem näinud!!!!

Little less conversation, little more action.

Öö on. Ja mina tõusin just üles ja ei saa enam und.
Põhimõtteliselt peaksin kogu vaba aja panema muusikaajaloo töö kirjutamisse aga nagu tavaliselt, jään ma raamatute kõrvale magama. Ma mäletan, et juba keskkoolist alates iga kord kui ma muusikaajaloo eksamiks olen pidanud õppima tuleb mingi eriline talveuni peale.Nonii. See selleks. Ma arvan,et palju olulisem on hoopis, et meil õitsevad siin krookused ja lumikellukesed ja marililled :) Ja üks päev oli isegi päike väljas!!!
Vahepeal oli vaheaeg ja sinna sisse jäi ka karneval (pildid aadressil http://picasaweb.google.co.uk- vasakul lehe servas on link). Ja Robert Holli (hollandi bariton) meistrikursus ja 6 tundi uurimist Amsterdami hüper-super ägedas raamatukogus. Ja meil oli kahe kooli- Rotterdami ja Haagi konservatooriumi- ühisprojekt. Lõpptulemus oli,et esinesime Rotterdami kontsertsaalis De Doolen koos James MacMillani ja Hilliard Enseble'ga. Kes ei tea,siis J.MacMillan on praeguse aja üks nimekamaid Shoti heliloojaid ja Hiliard Ensemble on 4 meeslauljast koosnev a capella ansambel,kes esitab nii kaasaegset- kui ka vanamuusikat ja nad on ka Eestis laulnud ning esitanud palju A.Pärdi, E-S.Tüüri ja Tormise lugusid.
Kavas oli kaks teost: S.Reich "The Desert music" ja J.MacMillan "The quickening". Mina laulsin viimases (kooris, loomulikult). Kuidas seda iseloomustada - piisavalt palju uusi kõlasid kombineeritud lauldava/mängitava meloodiaga. Kõik oli kuidagi väga maitsekalt kokku pandud, just selline teos, mida ma ise kirjutaks kui ma ainult oskaks :) Ja Hilliard' ansabli kõla.....OH!!!!!! Siis ma mõtlesin, et on ikka väga tore,et ma just siin koolis käin,sest ma ei usu, et EMTA-s sellise tasemega kooliprojekte korraldatakse.
Pärast kontserti, kui me kõik fuajees arutasime kas minna jooma või mitte, tuli herr MacMillan trepist alla ja mina suurest rõõmust ja soovist austust avaldada hakkasin plaksutama ja kõva häälega hüüdma, mõeldes,et teised loomulikult ühinevad minuga aga EI :D nii et saingi täiesti oma isiklikku arvamust avaldada kõigi ees. Mõnikord ikka veab!
Nüüd ma olen aga vaimustuses Rahmaninovi ja W.Bolcomi lauludest. Esimene on lihtsalt nii "Oo, Boszhe!" ja teine on kabaree.
Olgu. Nüüd tuli uni tagasi.

Parim kink, mida võid anda, on kallistus: üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle tagastad.

Ma elasin nädal aega nagu "päris laulja" s.t. magasin hotellis, sõin 3 korda päevas kõhu liiga täis (sest kui tasuta saab, siis peab ju nii palju sisse ajama,et valus hakkab) ja iga õhtu istusin baaris,et jällegi mitte enda kulul "lõõgastuda" raskest laulmise kunstist. Nüüd on aga karistus käes - tahtsin pükse jalga panna aga....
Njah, eks igasugu perioode on elus.Loodame, et tuleb neid sportilkemaid hetki ka ette.
Kui nüüd vähe asjalikumalt rääkida siis käisin Apeldoornis noorte heliloojate konkursil,millest võttis osa 16 eri maa heliloojat.Kõik teosed olid kirjutatud Erepreis ensemble'le ja naishääl(te)le. Meid oli 6 lauljat ja iga üks sai 6 lugu esitada. Minu omadest 3 läksid lõppkontserdil vähe aiataha, nii et pärast ei julgenud nendele heliloojatele otsa vaadata. Aga teised 3 läksid hästi ja üks nendest oli võidulugu nii,et saime lisa võimaluse ja parandasime kõik vead.
Kogu see nädal andis väga palju uusi kogemusi - nt et kaasaegsele muusikale ei saa läheneda nagu Mozardile,DAAA! Ja et solfi õppimisse võiks tõsisemalt suhtuda. Ja tore oli, et sai oma "unistust" pisut juba kombata, nii ei tundugi ta võimatult kaugel ja kättesaamatu.
Sõbrapäev oli ka. Tulin just Apeldoornist samal päeval tagasi ja kohe oli minu juures suur-suur pidu. Nii palju rahvast, kostüüme ja veiniplekke mistral!!!!
Minu saba sai suure tähelepanu osaliseks ja kõrvad läksid üldse kaduma.
Praegu olen oma toas ja kuulen Sophoklese toast tulevaid kriginaid- nagu lennuk maanduks kogu aeg!
Ja homme teeme ühele kursakaaslasele üllatuspeo - ta saab 30!!!! Kingime talle lipsu:)

415 Hz

Vahel on nii,et suur mõttetöö ei vii üldse õndsama olemise poole... seda teeb hoopis Pierce Brosnan :) Vaatasin ära filmi "Mamma mia" ja olin kohe nii inspireeritud. No ta on nati tobeda sisuga aga sellisel filmil ei peagi ju ülisügavat mõtet või dramaatilist väljapeetust olema.
Nüüd on aga see "narkolaks" juba üle läinud. Kätte on jõudnud aeg, kus mul on erakordne võimalus tunda kahesugust valu ühe korraga - vasakul pool suus on hamba närvivalu ja paremal pool põletik! Kes võiks paremat kooslust tahta? See on veel eriti hea pakkumine kuna hambaravi esmaabi tasu algab 150st eurost!
Ja tööl sain ka pragada,et olen liiga aeglane ja unustan paljud asjad ära...nii et kes teab, kas mul üldse seda raha enam sisse hakkabki tulema.
Aga üks tore asi ikka ka - täna laulsin tunnis ja äkki tuli selline 2.oktavi la välja,et ise ehmatasin ka ära. No nii paigas oli teine!!! See on suht spetsiifiline laulja-jutt muidugi aga ma ju tahan jagada oma vaimustust! (Mittelauljatele: see on umbes sama tunne kui käid poest poodi ja otsid midagi aga ei tea ka täpselt, mis see on enne kui siis seda näed).Rohkem kui see üks kord mul ei õnnestunud sinna Nirvanasse saada aga vähemalt ma tean,et ma olen selleks suuteline. Kuidas see muidugi juhtus,seda ma täpselt ei tea. Loodan,et varsti koperdan veel ta otsa:)
Ja käisin Amsterdamis vaatamas Francesco Cavalli barokkooperit "Ercole amante", kus ühte kolmest graatsiast mängis meie oma eesti kontratenor Ivo Posti a.k.a Pojake.
Ega ma muidu polekski läinud kui tema poleks seal osalenud aga nüüd mul on väga hea meel, et asja ära nägin. Lavastus oli silmale nii ilus vaadata -lihtsalt nautisin kuidas terve lava oli kollane, roosa või valge. Lauljad oli väga head ja mis kõige parem - kuulsin elus esimest korda barokkorkesrit mis oli HÄÄLES! (varasemad kogemused on kooliorkestri ja -lauljatega ja ütleme ausalt - see on nagu anekdoot hiiukandlest: pool elu häälestad ja teise poole mängid häälest ära pilliga).
Nüüd olen ma jõudnud sinnamaani,et ma usun barokkmuusikasse kui meeldivasse kunstivormi, mida sellegi poolest ei maksa liigsetes kogustes tarbida.

Rosa Salvage!

Ma endiselt imestan,et MIDA ma õpin!!!!

Selliste lugude tõlkimisest, analüüsimisest ja päheõppimisest koosnebki minu lugupeetav eriala :)

G.Puccini ooperis "Tosca"

Tosca : "Mario! Kus on see naine, kelle kleidisaba sahinat ma äsja kuulsin?"
Cavaradossi: "Ei ole siin kedagi, sa kujutad seda endale ette!"
Tosca: "Kas sa eitad seda?"
Cavaradossi: "Jah ma eitan seda ja armastan sind!" (püüab Toscat suudelda)
Tosca, teda eelmale tõrjudes kuid juba leebunumalt:" Ei, mitte siin, altari ees. Lähme pärast hoopis sinu villasse - on täiskuu ja Tosca on täis armastust!"


Või siis C.Monteverdi ooperist"Poppea kroonimine"

"Mu magus süda las minu rinnas mulle pidutseb!"

No on ju tegelt nati haige värk, kui nüüd päris aus olla!
Ja neid asju pole mitte kerge itaalia või prantsuse keelest tõlkida!
Tegelikul mulle täitsa meeldib tobedaid lugusid lugeda. Teised vaatavad jälle seebikaid :)
Üldiselt on asjad praegu nii, et peaksin hirmus palju asju suutma järgmise paari nädalaga korda saata ja nagu ikka kõige kiiremal ajal, tuleb mul peale inspiratsioon blogi pidama hakata! Või tuba koristada, või söögitegemisoskust lihvida (juba teist päeva teen õhtusöögiks tomatisuppi mozzarella ja värske basiilikuga.mmm!)
Ja vähehaaval loen Elizabeth Gilberti raamatut "Söö, palveta, armasta!" Ma olen niiiiii rahule,et otsustasin selle raamatu endale osta!
Ja siis täna sain kätte kaks lugu kuuest, mis tulevad esitamisele 13.veebruaril Appeldornis,Hollandis Noorte Heliloojate Kohtumisel. Need on kõik kaasaegsed lood(nagu vist juba aru saite, kuna tegemist on NOORTE heliloojatega) ja tulevad ettekandmisele esimest korda ajaloos - on ju vägev! Ja mina saan olla üks solistidest maailma esiettekandel :) Kõlab eksju nagu olekski tähtis laulja juba...aga tegelikult näeb asi välja selline,et pean õppima ära 6 lugu, mis enamuses on suht kõrged, keerulise rütmi, vahelduva taktimõõduga ja puhkpilliorkester ilmselt karjub kõrva nii,et eriti ennast ei kuule ka. Aga eks ma kirjutan pärast kuidas kõik läks...äkki on isegi tore!
Oo...ja mis kõige olulisem - Germaine'l oli laupäeval sünnipäev, mille teemaks oli "WRONG". Ma arvan,et see oli üle aegade üks lahedamaid pidusid kus ma olen viibinud. Kõigil olid väga lahedad VALED kostüümid ja kõik tundsid end vabalt tegemast seda mida tavaliselt ei tee :)Ma kinkisin Ger'ile fotokalendri, mille igal kuul oli pilt minust tegemas suht haigeid nägusid - mida valem, seda praem!
Vot tak. Sihuke elu siis praegu.

P.S. kui normaalsetes kõrgkoolides on olemas sess, mille ajal loenguid ei toimu siis meie lugupeetud kuninglikus asutuses antakse haridust ikka täie rauaga = tunnid,eksamid,arvestused + uue veerandi ained hakkavad juba jaanuraris kuigi vanad alles lõppevad veebruaris = ega õpilane ei ole inimene, tema tahabki õppida kogu aeg ja talle on loomuomane viibida kahes või kolmes kohas korraga!!!

Pesutraat, pesutraat või -kumm, ikka oled tumm. (Johanna Purga luuletus).

Tere. Tahtsin siia mõned pidlid üles riputada aga näed, ei lasta. Eks proovin varsti jälle. Niimoodi...et uus aasta ja puha. Minule tuli ta väga-väga toredalt, täpselt nende inimeste keskel, kellega soovisin sel hetkel koos olla. Nüüd olen tagasi Haagis. Järjekordselt alustasin uut poolaastat tundi mitteminemisega. Esimesed kolm päeva on ilusti üleelatud- juba käisime sõpradega söömas, sain erakorraliselt koristada 1.5 tundi ja vaatasin pool C.Monteverdi "Poppea kroonimise" peaproovi ära. Mõtlesin terve esimese poole,et ma ikka ei oska sellest varasemast muusikast rõõmu tunda ja et kindlasti teistele kohutavalt meeldib. Vaheajal läks Barbara (eriala õpetaja)minust mööda ja ütles,et tema läheb nüüd ära ning küsis,kas ma kavatsen tagasi minna.Hehehhe! Kui isegi tema ei jäänud seda lõpuni kuulama, siis ma ka ei hakanud ennast nn harimise eesmärgil piinama ja läksin koju ära. Vot ja siis tegingi need pildid, mida tahtsin siia üles panna...
Nimekirjadest ka veel. Alustasin kõikide toitude, mida ma oskan teha, üles kirjutamist. Selgus, et neid ei ole väga palju ja enamiku moodustavad makaronid erineva kastmega.
Tahan nüüd natuke seda söögitegemise asja uurima hakata,sest mulle ei meeldi enam see olukord kui ma olen poes ja mõtlen, mida osta ning lõpuks jõuan koju kahe karbi pudinguga! Esmaspäev ja teisipäev läksid juba üsna hästi - kokkasin riisi mandlite ja rosinatega, mida sõber Tuuli õpetas. Ei tulnud päris nii hea kui temal aga söödav.
Ja üldiselt tahaks rohkem aega pühendada puhkamisele ja mängimisele ning teha asju, mida tahan teha. Näiteks koolitöid ma ei ole siiamaani tahtnud teha ja ei olegi teinud...huvitav, kaua nii saab? :)