Wednesday, March 11, 2009

Little less conversation, little more action.



Öö on. Ja mina tõusin just üles ja ei saa enam und.
Põhimõtteliselt peaksin kogu vaba aja panema muusikaajaloo töö kirjutamisse aga nagu tavaliselt, jään ma raamatute kõrvale magama. Ma mäletan, et juba keskkoolist alates iga kord kui ma muusikaajaloo eksamiks olen pidanud õppima tuleb mingi eriline talveuni peale.Nonii. See selleks. Ma arvan,et palju olulisem on hoopis, et meil õitsevad siin krookused ja lumikellukesed ja marililled :) Ja üks päev oli isegi päike väljas!!!
Vahepeal oli vaheaeg ja sinna sisse jäi ka karneval (pildid aadressil http://picasaweb.google.co.uk- vasakul lehe servas on link). Ja Robert Holli (hollandi bariton) meistrikursus ja 6 tundi uurimist Amsterdami hüper-super ägedas raamatukogus. Ja meil oli kahe kooli- Rotterdami ja Haagi konservatooriumi- ühisprojekt. Lõpptulemus oli,et esinesime Rotterdami kontsertsaalis De Doolen koos James MacMillani ja Hilliard Enseble'ga. Kes ei tea,siis J.MacMillan on praeguse aja üks nimekamaid Shoti heliloojaid ja Hiliard Ensemble on 4 meeslauljast koosnev a capella ansambel,kes esitab nii kaasaegset- kui ka vanamuusikat ja nad on ka Eestis laulnud ning esitanud palju A.Pärdi, E-S.Tüüri ja Tormise lugusid.
Kavas oli kaks teost: S.Reich "The Desert music" ja J.MacMillan "The quickening". Mina laulsin viimases (kooris, loomulikult). Kuidas seda iseloomustada - piisavalt palju uusi kõlasid kombineeritud lauldava/mängitava meloodiaga. Kõik oli kuidagi väga maitsekalt kokku pandud, just selline teos, mida ma ise kirjutaks kui ma ainult oskaks :) Ja Hilliard' ansabli kõla.....OH!!!!!! Siis ma mõtlesin, et on ikka väga tore,et ma just siin koolis käin,sest ma ei usu, et EMTA-s sellise tasemega kooliprojekte korraldatakse.
Pärast kontserti, kui me kõik fuajees arutasime kas minna jooma või mitte, tuli herr MacMillan trepist alla ja mina suurest rõõmust ja soovist austust avaldada hakkasin plaksutama ja kõva häälega hüüdma, mõeldes,et teised loomulikult ühinevad minuga aga EI :D nii et saingi täiesti oma isiklikku arvamust avaldada kõigi ees. Mõnikord ikka veab!
Nüüd ma olen aga vaimustuses Rahmaninovi ja W.Bolcomi lauludest. Esimene on lihtsalt nii "Oo, Boszhe!" ja teine on kabaree.
Olgu. Nüüd tuli uni tagasi.

1 comment:

ev said...

hehee, einoh - mul hea meel, et sa kuidagi ikka Mati üles leidsid, kasvõi kirjutamise kaudu :P

Ma sain täna uue tuttava viiulimängija. Kurtsin naljaga pooleks, et siin ei saa eriti harjutada. 'Kas sul siis motivatsiooni ei olegi,' ajas sakslanna silmad suureks! Ta ise elab nüüd minu endises toas Bovisas ja ei pea paljuks igal hommikul kella kaheksaks kooli sõita ja õhtul jälle kella kaheksast kümneni harjutada. Einoh, ausalt öeldes, NII palju motivatsiooni mul tõesti ei ole..
Ma nüüd häbenen nurgas natuke..

Lohutan end, et mul on vaba aasta ja seda arvesse võttes olen isegi tubli :P