Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment