Hommik. Ärkan. Kuulen, kuidas keegi köögis juba askeldab ja mitte ainult kohviga. Järelikult on see Viktor, mu Poola korterikaaslane, kellel on kombeks juba hommikul vara wok-roogi kokkama hakata. Varsti kuulen ukse kriginat ja siis WC ukse häält - tean, et mu problemaatiline naaber on ka kodus ja hõivab WC järgmiseks 15 minutiks ning, et ma kindlasti ei taha sinna kohe pärast teda siseneda. Nii ma siis laman voodis ja mõlgutan mõtteid, millised võiksid olla need inimesed, kellega uues kohas koos elama hakkan. Tahaks, et hommikul köögis kohvi juues oleks mõnus olla ja valitseks "Om" ja mitte "peaks-vist-midagi-ütlema-aga-ei-ole-tegelikult-tahtmist"-vaikus.
Täna on pühapäev, juba kolmas. Elu on jälle omas tavalises rööpas: kool, sõbrad ja koristamine. Jah, ma võtsn oma vana bossi pakkumise järjekordselt vastu. Aga seekord on asi natuke teisiti - töötan vähem ja otsin endiselt muusikutööd,et saaksin esimesel võimalusel Putzfrau-ametile lõplikult Head Aega öelda. Olen aru saanud,et Elu toob meile sarnaseid situatsioone,kogemusi,tundeid nii kaua kuni me neist midagi õpime. Nii, teooria on mul selge. Aga nüüd see praktika pool- just algas kolmas koristusaasta - järelikult ei ole ma sealt seda õppetundi ikka veel kätte saanud...
Kaldun arvama, et tuleks näha rohkem vaeva aksepteerimisega, leppida korraks kõigega, mis Elu toob ja lasta see endast nn läbi. Teisest küljest on vaja julgeda muutuda ja lasta Elul muutuda. Muutumises on armastus.
Nii ma siin mõtlen ja arutan iseendaga. Vahel ka teistega. Vahel laulan Carmenit ja Schönbergi, vahel improviseerin. Aga nüüd on päike väljas ja ma lähen parki raamatut lugema, sest teinekord ei saagi kõike kohe selgeks mõeldud ja ei maksa seda oodates heast ilma jääda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment