See nimekirjade tegemine on mulle kohe väga meeldima hakanud. Kirjutasin näiteks ühest õpikumoodi asjast välja kõik tuntumad ooperid, mida ma EI ole läbi vaadanud-kuulanud : neid on kokku üle 100!!!!
Aga see ei masenda mind üldsegi. Nüüd on vähemalt kõik ilusti paberil kirjas ja asjal on konkreetne algus ja lõpp.
Nimekiri tegevustest, millega oma päevi täidan peab vist ootama, sest "puhkusel" olles ei saa ju selget pilti - kõik on kuidagi raamist väljas.
Ja sellest rahulikult iseendaga olemisest ei tule ikka midagi välja :)

Olgem aktuaalsed - räägime kriisist!

Dears,

Due to the current financial crisis facing the world at the moment, the light at the end of the tunnel will be switched off to save on electricity costs, until further notice.

Sincerely,
God


P.S. olen aus ja ütlen,et leidsin selle ühest teisest blogist aga see oli nii tore ja mõtlesin,et meeldivaid asju võib ju jagada.

Aeg paigal seista.

Jälle Eestis. Tegin seekord kodustele üllatuse - ütlesin, et tulen reedel aga tegelikult olin ukse taga juba kolmapäeva õhtul :) Vanaemale helistasin igaks juhuks ette,et äkki lihtsalt tuppa ilmudes kaasneb sellega liiga suur "üllatusmoment" aga ema arvasin olevat noor ja vastupidav, nii et tema sai täiskomplekti osaliseks - samal ajal kui telefonis rääkisime ja tema arvas,et olen Haagis, jalutasin mina vaikselt köögi uksest sisse ja siis tuli SHOKK :)mina muidugi naersin ennast herneks selle kõige peale. Õnneks nüüd tuksuvad südamed kõigil jälle tavapärases rütmis.
Praegu ootan Johannat ja Athenat, et saaks koos piparkoogitainast tegema hakata.
Nii imelik on ikka see jõuluaeg - nii pime on. Täna tõusin eilse hilise chillimise tõttu alles kell pool kaks üles ja nüüd on juba jälle pime!!!! Haagis ei ole ka just eriti mingit päikesepaistet aga siin on ikka veel pimedam.
Haagist rääkides - mul oli seal enne siia tulekut kaks kontserti oma ansambliga (pildil meie naisliikmed), mis tõid ka natuke raha sisse - minu esimesed eurod laulmisega!!!! Ja mulle nii meeldib see ansamblis laulmine -olen enamuse proovidest alati nagu mingi rõõmurull :) Mõlemad keikad olid hästi ilusates saalides erinevate organisatsioonide jõuluõhtusöögid. Ühel neist laulsime ainult mina ja meie tenor - see oli natuke imelik alguses. Pidime käima lauast lauda ja inimesi üllatama-lõbustama. Esimene laudkond läks meid kuuldes kohe süüa tooma ja jättis meid tühjale lauale taidlema. Minus tekitas see väheke mõtetu tunde. Aga pärast läks paremaks kui inimestel juba kõhud täis hakkasid saama ja vein pähe jõudis. Meile pakkusid konkurentsi laulev Jõulupuu (mees, kellel oli kuuse kujulune kostüüm seljas ja makk kaenlas,mis lugusid mängis) ja vinüülplaadimängijaga DJ (kõrvade küljes rippusid kuuseehted ja kaelas olid värvilised jõulutuled,seljas punase-valge-täpiline pintsak!!!!), kes lauast lauda käis ja inimestel lasi soovilugusid valida. Nagu võite arvata oli seda kõike liiga palju ja mul oli väga hea meel kui me võisime selle totruse ära lõpetada :)
Nüüd on vähemalt natuke raha taskus ja kogemus sellisest üritusest olemas. Loodame,et tulevikust tuleb ikka rohkem kontserdi-moodi pakkumisi.

Praegu aga tegelen rahulik-olemisega. Ma arvan, et seekord Eestis olles ei panusta oma energiat kõigiga kohtumisele vaid rohkem iseendaga olemisele. Endiselt on tunne, et mul on aega vaja. Aega,et mitte kuhugi jõuda. Aega, mis ei pea produktiivne olema.
Eile öösel taksoga läbi linna sõites mõtlesin, et mida ma tean oma erialast või üks kõik millest muust. Jõudsin tulemusele,et seda ei ole eriti palju. Niisiis - minu sisemine ja vahel ka väline tormamine ja tahtmine igalepoole jõuda on viinud mind selleni, et ma ei tea enam mitte millestki midagi.Ei uudistest, maailmast toimuvast, kultuurist, raamatutest või muusikast.
Tean ainult,et aega on vaja :)
Ja mõne nimekirja võiks veel teha. Kas kellelgi on häid nimekirja ideid?
Ma ise vist teen järgmise teemal "Asjad, mida ma päeva jooksul teen" ja "Asjad mida ma päeva jooksul tahaksin teha" ...või midagi sarnast.

Oo,Selgus-kus peidad sa end?

See silt on nüüd minu WC-s. On ju tujutõstev :) Idee tuli korterinaabrilt Sophokleselt - tema ongi see inimene, kes kirjutab sellist muusikat, mida lastakse telekas kui saated on ära lõppenud. Jah - piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip.

Eestis olles sattus Urbi Maarja tõttu minu kätte raamat "Super.Naiiv", autoriks
Erlend Loe. Peategelane koostas seal igasugu nimekirju ja ma sain sellest inspiratsiooni. Tegin nüüd ka alustuseks kaks tükki ja pean ütlema,et kuidagi selgemaks läheb kui neid kirjutad. Selle raamatu peategelasel oli probleem,et asjade vahel ei ole seost ja mõtet.Mul juhtub ka päris tihti,et see Suur Pilt läheb kaduma (näiteks nagu täna) ja siis tuligi mul meelde see raamat. Minu kaks nimekirja:

Asjad mis mulle väiksena meeldisid:

¤ Reedeti koolis saiu küpsetada
¤ Kui isa oli juba minu koolist koju jõudes kodus
¤ Soomes käia
¤ Jõululaupäeva hommik
¤ Jõululaupäeva õhtul vanaema juurde minnes uksest sisse astudes soe köök,mis lõhnas igasugu heade asjade järgi ja kõik oli nii korras ja uued kaardinad ja lauavakstu olid pandud
¤ perega täringut mängida jõuluvaheajal
¤ Barbide, nukkude ja legodega mängida
¤ küpsetada ja uusi retsepte välja mõelda
¤ vanaemaga metsa lilli korjama minna
¤ telekamänge mängida, eriti isaga tetrist
¤ Ukuga jõulukingitusi valmistada
¤ Mängida mängu nimega "Firma X" ja teha mängusaadet "Koolitund"
¤ kui raamatut ette loeti
¤ ema ja isaga tööl kaasas käia
¤ proovi vaheajal Moskva saia süüa
¤ pärast sünnipäeva või jõululaupäeva ärgata ja uute asjadega mängima hakata
¤ laulda
¤ Nõmme kohvikus käia, nii uues kui vanas
¤ Karavani jõululaulude saatel piparkooke teha
¤ isaga puid toomas käia


Asjad,mis mulle praegu meeldivad:

¤ Naerda
¤ Süüa
¤ Mõnusas seltskonnas olla
¤ Lugeda
¤ kui ma tunnen,et saan millestki aru ja tekib selgus
¤ Laulda
¤ olla puudutatud ja puudutada ise
¤ rongiga sõita
¤ Maailmakaart minu toa seina peal
¤ kui mulle öeldakse,et ma olen tore,naljakas, ilus ja laulan hästi
¤ tiramisu ja puding
¤ postkaarte saada ja saata
¤ Üllatused
¤ Lapsed
¤ Laulda ansamblis Upper Clazz
¤ paks lumi
¤ kõrvarõngad
¤ Lai voodi ja suletekk
¤ komplektis aluspesu
¤ kui mul on aega
¤ Kooke küpsetada- eriti see osa kui sokolaad on sulanud ja segan selle taignasse
¤ juuste lõikamine
¤ Barcelona
¤ Maarjaga saunas käia ja laval laulda


Milline on sinu nimekiri?

Olemine: pidune!

Täna sain lõpuks terve Joonase läbi vaadatud aga ega ma teda laulda ikka ei oska :S Eile harjutasin 7 tundi ja täna 4! Tubli eksju, eriti arvestades et nii reedel kui laupäeval sai päris kõvad peod maha peetud. Nüüd on tunne,et Haagi rütm on tagasi - kolm pidu kahe päevaga :)
Varsti hakkan asju pakkima... kummaline,et mul ei ole üldse migit reisiärevust või koduigatsust või elevust. Juulis kui Itaaliasse olin jõudnud, tahtsin kohe tagasi Eestisse ja nüüd kui see võimalus väga lähedal on, olen peaaegu täiesti emotsioonideta. Samas on tore,et saab jälle minna. Mulle meeldib see osa reisimiset alati kõige rohkem kui oled kahe punkti vahel teel..hmm...mu blogi on ju ka "teelolija" - ei olegi varem mõelnud sellest vaatepunktist :) Igatahes jah, see kahe maailma vahel olemine annab hästi vaba tunde ja samas on hea kindel olla,sest sihtpunkt on juba kindlaks määratud.
Nii. Ma katsun oma järelejäänud ajurakud tööle panna ja ehk õnnestub draamatunni kodune ülesanne ära teha - kirjutasin kunagi varem, et pidime seal tunnis ühte kodust kaasavõetud asja kasutama erinevateks tegevusteks. Nüüd ma pean selle sama asjaga välja mõltema soolo s.t. nagu pisikese etüüdi. Minu asjaks on pisike rahakott-konn ja etüüdi idee on järgmine :
Konn on justkui psühhooloog ja mina siis räägin talle oma probleemidest. Pika eluloo kirjeldamise jooksul kasutan konn-psühholoogi kõristina, pallina, meigikarbina,krõpsupakina jne. Lõpuks avastan,et mängin oma psühholoogiga ning panen ta oma toolile tagasi jäädes ootama tema lahendust minu probleemidele.(Võib-olla sai segane kirjeldus aga lavastatuna näeb see üsna tore välja) Nüüd pean selle jutu osa välja mõtlema ja paberile panema.
Mmmm...varsti saab kohukesi :)

300 lehekülge atonaalset liedertaefellikku kooripartiid

Issand-issand!!!
Kolm päeva on jäänud,et ära õppida kuidas Joonast lähetada :S
Ma üle tunni aja seda korraga ei saa harjutada - mõnus röökimine teises oktavis ja meloodialiinist võib ainult unistada. Aga kõik läheb mööda, nii ka need proovid ja kontserdid nii, et ma siis ei muretse :)
Üldiselt on mul elu läinud jälle vanasse rööpasse tagasi -tegemist on nii palju,et ei olegi tähelepannud halli taevast ja vihma (mäletan,et eelmisel aastal oli ilmal mulle palju suurem mõju kui praegu).
Tänaseks kõik. Magama ja homme jälle "orav rattasse".

Metamorfoos

Väike asi, mis praegu tundub imena - mul on pisike metallpulk, nimeks heegelnõel, millega väänan lõnga nii- ja naapidi ja lõng muutub asjaks -antud hetkel mütsiks:) Kas pole mitte fantastiline!!!

Ja Ööülikoolist pärit huvitav mõttetera "Geenide vastastikune vaimustumine".

14 tundi.

Eile tulin töölt, kolmas päev järjest koristada Haagi rahvusvahelises koolis, ja "kukkusin" voodisse, tõusin 14 tundi hiljem. Tegelikult olen ikka veel siin teki all aga selle vahega,et loen raamatut ja aega ajalt käin külmkapist mahla toomas. Nüüd tuli üle pika aja tunne,et võiks ka blogisse paar rida kirjutada.
Viimased kolm nädalat on olnud imelikud. Mulle hakkas septembris siis lõpuks Itaalias kohutavalt meeldima. Mu korterinaabrid olid nii toredad, eriti Antonio, kes NIIIII hästi süüa tegi ja kellega NIIIIII palju nalja sai!!!! Ma arvan, et pole elus kunagi nii palju naernud kui selle kuu jooksul. Igatahes oli kurb Hollandisse tagasi tulla. Ja siinne söök, ilmad, linn ja inimesed...oh,seda vahet ei saagi hästi kirjeldada - kes on mõlemal maal käinud, saab aru.
Ja loomulikult teeb koristamine mind ka üliõnnelikuks! Plaanis on nüüd hollandi keel nii paju ära õppida,et leiaks kusagil mõne teise töö.
Koolis oli alguses ikka väga kummaline käia. See distants mis 3,5 kuuga tekkis pani asju nägema hoopis teisest perpektiivist. Näiteks esimeses grupitunnis(see on nagu avatud tund, kus 3 inimest laulab ja ülejäänud vaatavad pealt) panin tähele kuidas inimesed muutuvad hetkel kui nad laulma hakkavad - tekib mingi teatud hoiak, positsioon ja ebaloomulikkus. Ja nii ma siis mõtlesingi kui tobe see eriala ikka on.
Praeguseks olen natuke juba harjunud.
Üldiselt on mul täitsa toredad ained :
lauluajalugu, kus kuulame erinevaid lauljaid ja arutame kuuldu üle,

ooperi dramaturgia kus lahkame erinevate ooperite libretosid (kui õpetaja kogu aeg ei köhiks ja natuke elavamalt räägiks, oleks see päris tore tund!),

creative dance, kus siiamaani teeme ainult aeroobikat,sest õpetaja sõnul oleme me nii vormist väljas, et meiega ei saa midagi tantsulist teha!

alexander tehnika, kus ma lõpuks hakkan aru saama, miks mul on suuri raskusi hingamisega

draama, kus see aasta tegeleme ruumi tunnetamisega ja eelmine kord pidime mingi eseme kodust kaasa võtma - ülesandeks oli leida vähemalt 10 erinevat tegevust mida selle asjaga saab teha (minul oli kaasas väike rahakotimoodi asi, mis näeb välja nagu konn - muutsin ta palliks, käekotiks, krooniks, puudritoosiks, moeetenduse aksessuaariks, padjaks, mänguasjaks, taskurätikuks,põrnikaks ja sõbraks).

Jazz-improvisatsioon lauljatele -dooria ja miksolüüdia laadid, mida olen vist küll 10 korda pähe tuupinud ja ära unustanud, leiavad esimest korda elus rakenduse ja ei tundugi enam nii rasked või teoreetilised.

Sissejuhatus jazz-harmooniasse - esimene tund oli hollandi keeles ja kuna ma olin terve septembrikuu puudunud, siis ma ei saanud midagi aru.Ega nüüd eriti parem ei ole aga tore on kuulata jazzjärgnevusi isegi kui ma ise neid järgi mängida ei oska.

Ornamenteerimine, kus esimeses tunnis õpetaja ei seletanud midagi ja nüüd peaksin mingi vanamuusika loole ise ornamente kirjutama...hahaahhah...tahaks näha kuidas ma sellest eksamist läbi saan :)

Loomulikult laulan ka:) ja siis on mõned nõmedad ained nagu rütmiõpetus aga see aasta käin hollandikeelses grupis ja nüüd vähemalt ei saa midagi aru, mis õpetaja räägib ja siis ei käi ta nii närvidele!

Olen palju mõtlemisega ka tegelenud (nagu see oleks mingi uudis!) ja Itaalias saavutatud mitte-mõtemis-elustiil hakkab siinsete tuulte ja vihmadega ära kaduma.
Jõudsin arusaamisele, et mulle ei meeldi mõte karjäärist või üldse millegi saavutamisest.Ja tunne,et pean kuhugi jõudma takistab mind üldse midagi tegemast. Nii ma ei olegi siiamaani eriti harjutanud. See on nii kummaline - mõte endast kui lauljast vallutab mu täiesti ära ja ma nagu kaon selle idee sisse s.t. ma enam ei ela oma elu vaid püüan sellele ideele meelejärgi olla. Nüüd kui sain natuke asjad selgemaks, hakkab vaikselt ka laulmise-isu tagasi tulema. Hea on ka, et olen kuidagi leppinud paljude asjadega, või vähemalt hetkel tundub nii.(Minu puhul ei ole need avastused ja seisundid ju kunagi väga püsivad).

Praegu niisiis on esimene koolivaheaja päev ja mul on lõpuks aega lugeda ja kirjutada ja iseendaga olla. Loen Linda Lee Welch'i (ka minu jaoks täiesti tundmatu autor kelle otsa raamatukogus juhuslikult komistasin) "The artist of Gikando"-t.
Niiiiiii mõnus on lugeda!!!!! Ma tunnen, kuidas ma olen sellest puudust tundnud viimased paar aastat....kuni Otsakooli 3nda kursuseni lugesin kogu aeg ja siis hakkas ELU pihta s.t. tormamine ja töölkäimine ja lõputu KIIRE. Lugemine on nii vajalik - minu jaoks eriti, sest ma ei loe ajalehti. Üldse tahaks paljusid asju uurida ja teada saada. Varsti hakkangi oma muusikaajaoo lõputöö jaoks materjali koguma - teema on umbes selline : kuidas on ooperilavastamise idee muutunud viimase pooleteise sajandi jooksul. Ja veel pean kirjutama kaks tööd - ühe lauluajaloo jaoks, kus pean analüüsima kolme oma hääletüübile kirjutatud rolli (minu puhul on raske valida midagi, sest ma ei tea ju ikka veel mis hääl ma olen!) ja teise ooperi dramaturgia tunniks - analüüsima ühe ooperi libertot dramaturgilisest vaatepunktist lähtudes. Nende ülesannetega ma olen täitsa rahul :)
Ja nii hea tunne on kui on aega!


P.S. mõned uued pidid on fotoalbum.ee-s üleval.

Jõehobu "Ja-mis-siis!"

Kas on tähtsam kuhugi jõuda või kusagil olla?
Sõna "Tähtis" üle ei hakka siinkohal arutama...see on ju igaühel oma mõõdupuu järgi kindalks määratud, eksju :) Nendest üksikutest juhtudest, kus keegi püüab enda "Tähtsat" teisele pähe määrida pole ju mõtet rääkida - seda esineb haru harva!

Niisiis. Käisin Veronas. Tähtsaks osutus seekord sõber Mari-Liis, temale lisaks ka ERSO kontsert. Aga nt Jovanotti (Itaalias hetkel väga pop laulja), kelle kontsert Arenal toimus, jäi seekord TOP 10st välja. Veel oli oluline rääkida juttu klaaspärlimüüjaga, kes andis meile ühe söögikoha visiitkaardi oma allkirjaga - oleksime odava rahaga lõuna saanud aga Elu läks sellest restoranist paraku mööda. Romeo- ja Juuliaaegsete majade vahel lonkides jõudsime kirikusse. Keegi harjutas midagi orelil aga tal läks kogu aeg segamini ja Mari läks piiluma, et mis seal siis nii rasket on. Organist oli sihuke muhe mees ja pakkus kohe istet - ja Mari mängis esimest korda elus orelit kirikus, kus altaril ei olnud mitte kristus vaid hobune ;P
Kui mina talle järgi läksin, küsis organist Paolo kas ka mina tahan proovida.Jätsin selle vahele aga kui ta kuulis,et õpin laulmist, võttis kohe Ave Mariad portfelist välja ja siis oli minu kord elu esimene Bach-Gounoud laulda. Pärast kolmandat korda tuli juba peaaegu välja!
Veel mõned vaatamisväärsused, risti saab tõmmata kasti "Nähtud":
Arena, Juulia rõdu ja kodu, Romeo kodu tänavalt, Rooma teater, Castelvecchio siseõu, turu plats ja üks kirik. Lihtsalt tänavad ja tuvide nummerdatud kodud ei lähe ju arvesse...risti ei tee aga ilus oli küll.
Veroma on igatahes väga armas väike linn - ei teki ahastust, et liiga palju on mida vaadata või näha samas 2 päevaga tüütuks ka ei muutu.

Olevikust ka:
Toas on nüüd külm.Ja õues ka. Eestis või Hollandis 15 kraadi on peaaegu,et suve temperatuur aga siin on tunne,et külman kohe ära. Olen vist itaallaseks muutunud.
Jah, ma ju kirjutan ilmast!!!! See on esimene tundemärk. Varsti hakkan söögist ja jalgpallist ka kirjutama :)
Tegelikult mulle nüüd meeldib see mittemillestki-rääkimise-kultuur.Vahtevahel on natuke tühi tunne aga siis jälle mõtlen, et kas peabki kogu aeg nii mõtestatud olema.
Holland ja sealne elu ei taha veel kuidagi pähe mahtuda...lükkan neid mõtteid edasi..
aga nad kipuvad tagasi tulema. Tahaks olla vaba....et isegi kui miski meeldib, siis suudaks kõike nii vabaks jätta,et kunagi ei oleks raske lahkuda. Elu on küll illusioon aga praegu olen sellest kuidagi kaugel....tavapärane lihtsurelik minus mõtleb ikka, et rohi on siinpool Alpe maitsvam.

Haahhhahahhahhahahhahhahhahhahah....

Naer!
See on uue (sünni)aasta märksõnaks olnud. Ma ei mäletagi millal ma nii palju ja nii südamest naernud oleksin. Väga hea on :) Kõnnin tänaval ja lihtsalt tuleb naer peale.
Selline hästi positiivne ükskõiksus ja mitte millegi ootamine...loodan väga,et see ära ei kao või kui kaobki siis ainult natukeseks. Sünnipäeval tahtsin kõigile õnnitlejatele hoopis ise õnne soovida - et vaadake kui ilus päev ja elu meil on ja nii tore,et me üksteise peale mõtleme!!!!
Olen ka enda jaoks avastanud nn itaalia elustiili s.t. mittemidagi tegemise ilma süümepiinu tundmata. Ja teate, mulle meeldib see! Ei mõtle, et kas minust saab midagi või kuidas ja millal ja et peaks ikka seda ja teist ja kolmandat juba oskama. Aga võttis aega peaaegu 2 kuud,et orav rattast välja tuleks. Nüüd läheb see orav paari tunni pärast Veronasse ja saab ühe imelise inimesega kokku!

Kultuuride vahetus

Mul oli 2 päeva üks türgi sõber külas, sest tal ei olnud kodu. Saime tuttavaks kooriproovis, eriti ei suhelnud aga viha ka ei pidanud. Paar nädalat tagasi hakkasime aktiivsemalt läbi käima ja nii ma siis olingi lahke pakkuma öömaja oma korteris, kus üks tuba oma õiget elanikku alles ootab. Alguses tundus väga tore tüüp olevat - laulab türgi laule aastast 200, mängib kitarri ja teab poliitikast palju. Aga...pikapeale selgus,et tema esmapilgul laiahaardeline mõttemaailm on tegelikkuses ikkagi raamistatud... väikestest asjadest võib väga kiiresti ärrituda ja naine peab olema blond, tark ja nõusid pesema :) Mõned inimesed on väga tugeva energiaga - isegi kui tahad oma vaatenurka argumenteerida tundub see kui tuuleveskitega võitlemine. Nii ma olengi palju vait olnud. Nüüd ta läks oma teed. Mina aga mõtlen, et kuidas küll see maailm saab kuhugi poole areneda kui on nii palju inimesi, kes peavad end avatuks ning ei tea, et tegelikkuses nad seda ei ole....
Üks teine lugu teisest kultuurist: minu kursusel on üks vene tüdruk ja sattusime ükskord rääkima Eesti-Vene suhetest, see oli juulis. Oli samasugune tunne, et tuuleveskid tahavad ära lämmatada - räägi või mitte, tema arvamus on endiselt, et Eesti teeb väiksele Venemaale liiga. Ma ei taha öelda,et kellelgi on õigus või et keegi eksib vaid, et kuidas me saame arendada riikidevahelisi suhteid kui me ei suuda isegi oma klassikaaslast tõeliselt kuulata?
Kolmas juhtum -muusikaajaloo õpetaja ja minu klaverisaatja siin Perugias. Harjutame mingit lugu ja pärast ta ütleb, et see on kole ja igav. Mina soovin lihtsalt om arvamust väljendada, et minule see lugug meeldib aga ei, see arvamus ei ole õige! Samuti on tema arvates Pärt igav ja üksluine. Ja ka saksa lied. Ja kõlbab see mis talle meeldib. No vat siis - tee koostööd kui sind ei kuulata :)
Üldiselt veendun iga päevaga üha rohkem, et kõik sellised asjad on tühised...reaalsus on midagi hoopis muud. Kõik seadused, normid, usundid ja tavad tunduvad nii tehislikud. Jah, usu üle olen ka mõelnud - kirikusse minnes pead end kinni katma: Milleks? Piibli järgi on Jumal meid loonud oma näo järgi...s.t. ta teab millised me ka riiete alt välja näeme ja kui näiteks oleme saunas või dushi all, kas siis sellel hetkel me ei usu temasse? Need mõtted tulid kui Assisis püha Franciscuse kirikus käisin. Politsei peab su kinni ja annab rätiku õlgadele,Pisas anti midagi arsti kitli taolist. Ja siis vaatad kõiki neid inimesi kitlite ja rätikutega...ei tea kas naerda või nutta! Jah, iga üks ikka tõesti seab iseendale müürid. Ma üritan enda omi vaikselt lammutama hakata :)
Pean veel ütlema, et mulle hakkab see minu elu siin Perugias meeldima - kool mitte nii väga aga just see, et pole kiiret kuhugi. Sain oma Haagi tunniplaani kätte ja seal polnud pooli aineid kirjas, nüüd pean siit kaugelt kõike korraldama ja juba tunnen kuidas ma tegelikult ei taha sellist kiiret elu. Veel ei ole aga julgust täpselt enda järgi elada... Lammutan siis edasi oma müüre :)

Uus Aasta.

Aasta on läbi!!!!
Mul on oma kalender - ajaarvamine algab 26.augustist 2007. Sihuke tunne on, et teeks väikse kokkuvõtte.... rohkem nagu endale -et teada saada missugustel teedel on oldud.

26.08.07 - öö täis sõpru, imelikke tundeid, hirmu tuleviku ja tundmatuse ees, meeldivaid kingitusi :P (p.s. ikka töötab!), ujumist laevatulede valguses ja lahkumist.
Hirmud aga haihtusid esimese nädala jooksul kui leidsin (Maria abiga- atäh!) töö, trenni, sõbrad ja hea lauluõpetaja. Mingi hetk hakkasin ise endal juukseid lõikama - odav meelelahutus ja teraapia ka hingele - väga vabastav, soovitan soojalt!
Eestis käik - uus mina ei taha enam vanasse vormi mahtuda aga hästi veel ei julge "uus" olla. Hea on tagasi Haagi minna - lennukis saan juba hollandi keelest nii palju aru, et tuleb turvavöö kinni panna ja naudin rattaga üle silla sõitmist kuigi see võtab väga võhmale ja tihti jõuan kooli läbimärjana.
Salsa- tahan ise enda peremees olla, raske on anda juhtimine üle...aga vaikselt juba edeneb :)
Leian esimest korda elus inimese, kellel on minuga samal päeval sünnipäev! Kummaline.
Krahh erialaõpetajaga, perega ja iseendaga...järgneb suur segadus. Praeguseks olen mingite arusaamadeni jõudnud aga pikk tee on veel ees.
Milano -esimest korda La Scalas!!! Aga Itaalia- vaimustus on üle läinud ja pole siiamaani tagasi tulnud. Selle eest lähme Liinale Hispaaniasse külla ja leian uue imetlusobjekti. Barcelonasse võtta kaasa süljetops - liiga ilusad inimesed...eriti mehed :P See on linn, kus ma võiks töötada!
Nädal aega lõpueksamite kuulamist - palju häid lauljaid ja mõistetamatu hindamissüsteem. Küllastus õppimisest aga kuidagi saab kõik ikka tehtud. Jalgpalli EM - terve Haag on pubides ja elab kaasa, ka minul tekib sedasi huvi asja vastu. Töölt rattaga sõpradega kohtuma sõites näen lapsi tänaval karjumas, pizzataksot piibutamas ja igast korterist kuulen suurt lärmi - Holland on järjekordse värava löönud.
Sõbrad, kes varem ütlesid, et ei saa õhtul tulla on organiseerinud üllatuse, mida olen terve elu soovinud! Olen nii rõõmus, et põsed on naeratamisest krampis.
Eesti igatsus saab leevendatud viimaks - juustuvorst ja must leib ja kohukesed on iga päev laual. Kahe nädalaga jõuavad aga vanad mõtte- ja elumustrid taas võimust võtta. Puhata nagu ei jõuagi..nii palju on teha ja näha. Kontserdi anname ka...kõik on rõõmsad! Ja siis järsku on käes aeg minna Itaaliasse - jälle kordub sama mis peaaegu aasta tagasi Hollandisse minnes- tohutu hirm teadmatuse ees. Aga lähen lennuki peale. Kuidagi õnnestub leida korter ja ka keel hakkab pärast kuut aega selgemaks saama. Kohtun india mehe ja poola naisega. See on omamoodi uue etapi algus. Sellest peale kõik kuidagi kulgeb. Lõikan juuksed ära. Veel üks hirmu ületamine ja enda mõtete vabastamine. Pidutsemine Perugias, uued inimesed, erinevad kultuurid. Aeg iseendaga olemiseks. Aasta eesmärk - olla Eestist eemal terve aasta on sooritatud! Nüüd on uus algus, eesmärk on seatud, kui täitub siis aasta pärast saate ka teie teada:P
Ilusat illusiooni!

Ilusad hetked

Eesti on üks ütlemata tore maa - kui paraadi peetakse, siis eriti keegi ei viitsi seda vaadata aga kui laulda saab siis on kõik kohal nagu üks mees :) Ma arvan, et üks ilusamaid telefonikõnesid mida olen saanud oli 20. augusti öösel- eesti rahvas koos Tõnis Mäega laulsid mulle! Hästi liigutav oli, pärast vaatasin netist ülekannet ja pisar tuli silma..ehk sellepärast,et olen kaugel.. Igatahes on hea meel,et meil on selline traditsioon ja et see läheb nii paljudele korda.
Teine südantsoojendav sündmus oli olümpiamängude avatseremoonia. Kooli saal oli puupüsti peamiselt hiinlasi täis ja nad teadsid kõiki kohalikke kuulsusi, kes tseremooniast osa võtsid. Kuulsus on ikka nii suhteline asi - mina seisin vaikselt ja ei teadnud kaasa elada, sest mina ei tunne neid... Hästi tore oli aga näha, kuidas terve maailm on koos. Loomulikult selle toreduse-tunde rikkus ära järgmise päeva uudis sõjast. Täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe eesti naisega, kes töötab Gruusias Eesti saatkonnas ja oli just Itaaliasse puhkusele tulnud. Rääkisime palju nii Gruusia kultuurist kui poliitikast ja kuna tema selle maaga nii seotud on, sain ka mina nendest emotsioonidest oma osa.
Oo, ja mu väiksed sõbrad Johanna ja Athena saatsid mulle kaks pilti!!! Panin seina peale ja vaatan neid iga päev- Uffizi'sse polegi vaja minna :P
Ja siis oli mul siin vahepeal kolm esinemist. Nii, nüüd järgnevad küll "Laulja jutud". Pärast esimest kontserti läks mul hääl puhkusele,ei saanudki nagu aru, et mis juhtus, sest haige ma ei olnud ja suuremat sorti pidu ka ei pidanud...igatahes olin terve nädala täiesti teistmoodi häälega. Mõtlesin, et järgmisel kontserdil ma küll ei esine, nii läksingi päev enne peaproovi välja ja pidutsesin kella 4ni hommikul...aga oh sa imet! Kui läksin proovi ütlema, et ma ei saa laulda, siis proffesore ikka ütles, et proovime! Suure punnitamise peale sain midagi suust välja aetud, mis muusikale küll eriti ei sarnanenud aga otsustasime,et küll kontserdiks paremaks läheb. Järgmine päev oli esinemine kooriga Voci del Mondo, kus üheksakesi laulame pop- ja folk muusikat. Nagu mõned teavad, siis ma ei ole just kõige parem sellist sorti laule laulma...aga ära sai kuidagi esinetud. Isegi tundin ennast päris hästi mikrofoni ja uue soenguga :P Ja siis jõudiski kätte soolokontserdi päev. Hääl oli endiselt ära. Enne lavale astumist meenus mulle üks tsakrate tasakaalustamis harjutus, tegin seda ning kui laulma hakkasin olin ise ka üllatunud, et kust kohast see hääl järsku tuli! Saal oli täis, arvan, et kusagil 100 inimest kindlasti. Nii mõnus oli!!! Pärast oli pidu ka...ja see ei tahtnud mitte lõppeda. Kaks poissi mängisid kitarre, laulsid ja ka mina improviseerisin nendega kaasa...see on minu jaoks uus asi, et suudan kellegi teise ees improviseerida, tavaliselt ikka omaette.
Järgmine hommik koolis oli raske, päeval puhkamiseks polnud aga ja õhtul jälle välja.Seekord piknikule mille organiseeris üks kirarrimängijatest. Selleks,et parki jõuda tegime ilgelt suure ringi, meid oli nii umbes 20 inimest - kõik söögi kottide ja kompsudega :) pärast kui park kinni pandi (jah! pargid pannakse ööseks kinni!!! No allelaa!) läksime linna platsile. Seal oli lava tänaõhtuse konserdi tarbeks. Ja loomulikult need kitarrepoisid läksid kohe sinna mängima. Minul tuli aga idee minna lava ette hüppama-karjuma-fännama, nagu oleks tegemist suure popkontserdiga. Mõeldutehtud. Varsti oli seal ka teisi. Järgmine idee oli lavale tantsima minna. Kaks teist tõdrukut veel ja tantsutüdrukute grupp oligi valmis. Minu esimene esinemine tantsijana. Väga vabastav kogemus :)
Magama sai järjekordselt hommikul...laupäev koosnes taastumisest.
Ja nüüd olen tagasi selles seisus, et hääl on puhkusel!!!

Juustest ka. Olen juba maist alates tundnud,et peaks nad ära lõikama aga ma ei olnud siis veel selleks valmis. 15 augustil on siin püha Ferragosto - Maria taevaminemise püha. Läksin koos Magdaga ühe meie uue sõbra juurde Gubbio lähedale maamajja. Ja seal nägin juustelõikusmasinat. Oli sihuke " Nüüd või mitte kunagi" hetk. Valisin NÜÜD. Alguses oli natuke alasti tunne aga praeguseks olen juba ära harjunud ja iga päevaga meeldib üha rohkem. Alastus on muutunud vabaduseks.
Pilte sellest ja muust leiate fotoalbum.ee lehelt albumist "Perugia augustis".

Postitus internetiseeritud koopast.

Elan nüüd Koopas - nii kutsun oma uut kodu,sest pisuke kopituslõhn, niiskelt jahe temperatuur ja vähese valgustatusega toad ei sarnane just eriti euroremonditud korterile. Siin on mul internet ja telekas, mis kahjuks-õnneks räägib minuga ainult itaalia keelt. Olen juba paar korda üritanud "Sõpru" vaadata. Ikka suhteliselt imelik on kuulda Rossi või Reachel'it puhast itaalia keelt rääkimas. Üks korterinaabritest läks terveks augustiks puhkama ja teine läheb ka varsti nii, et siis olengi kuu aega ainuke koopaelanik. Samas majas elab ka Valter- ta on Perugias sündinud ja ka kogu elu siin elanud....selles samas majas!!! Ma ei kujuta hästi ette kuidas sihuke elu välja näeb.
Enne koopasse kolimist käisime Sulevi, Tuuli, Ülle ja Tiiduga Torinos ja Cinque Terres. Nägin Candidat ka...tore on käia mööda maailma ja lihtsalt kokku saada, minna süüa üks hea jäätis ja rääkida tavalistest asjadest! Helenit nägin ka korraks. Üllel oli see päev just sünnipäev ja läksime Heleni juurde lava taha (neil oli Torinos orkestriga kontsert) veiniavajat küsima. Mitte et ma nüüd nii tugev oleks, aga kuidagi õnnestus mul "Kaie Kõrb" katki teha nii, et pool kruvi jäi korgi sisse. Aga kus häda kõige suurem, seal Helen uue veinipudeliga kõige lähem. Ja tordiga ka! Mõlemad olid häääääästi heaaad... mmmmm..
Cinque Terres päevitasime, sõime kallist aga väga head toitu,päevitasime, kohtusime kanada-eestlasest ettekandjaneiuga, päevitasime, käisime mägiradadel vaadet nautimas,päevitasime, süstadega merel aktiivset turismi tegemas ja mina lugesin soomekeelset raamatut, mille hotelli retseptsioonist laenasin...ülteme nii,et see teos ei ole kirjutatud väga siivsatele inimestele :)
Perugiasse jõudes ootas meid härra Murphy oma seadustega - mu korterinaaber oli välja kolinud koos kõikide sööginõudega :)Nii me siis läksime linnapeale toidujahile, mis lõppes putkast ostetud pizzatüki ja hotdogiga. Heaks üllatuseks oli aga, et ka teine korterinaaber, keda olin vaid ühe korra näinud, oli ära läinud nii,et saime laiutada 5 voodis ja 4 toas :)
Nüüd on iga roju omas kodus.Ka mina kolisin ära sealt lusikateta korterist samal päeval kui nemad musta leiva ja kohukeste poole seiklema hakkasid....

Ilmad on nüüd tõsiselt lõunamaiseks läinud- üritan korrata mõttes: "lähen sauna, lähen sauna, lähen sauna...saunas mulle ju meeldib käia...." aga ikka on palav ja päikese käes hakkab kohe täitsa paha. Nii ma olengi päeval toas. Täna avastasin ETV kodulehelt saate "Uhhuduur 2". Väga huvitav, kõiki saateid ei jõudnud ära vaadata aga homme kindlasti.Ja lugesin hästi natuke uudiseid ka üle pika aja. Leidsin sihukse asja nagu "Anu Saagim Social Club"!!!! Eks see on mingi ilgelt vana asi juba aga mulle kui netiajalehti mittelugevale Eesti Vabariigi hüljanud kodanikule oli see sama suur uudis kui,et Marsilt leiti vett. Ja siis avastasin uue kuulsuse nimega Dressi-Toivo :) Naljaks mõelda,et tema praegune naine (nagu ühest artiklist välja lugesin) on Triin, kellega kunagi harmoonia tunnis koos igavlesime. Oh ajad, eksole!!!
Teatri festilval on siin ka. Olen paari etendust vaatamas käinud, enamusest ikka ei saa aru...Aga siin on teater hoopis teine. Eestlased mängivad ikka rohkem sissepoole, itaallased välja. Kohati tundub isegi pinnapealne,samas nad ajavad oma asja väga hästi. Komöödia on neil veres.
Kell on nüüd saamas 2 öise ajaarvamise järgi. Temperatuur on langenud 27 kraadi peale,õhurõhk ja meeleolu on stabiilsed, võib magama minna :)

Õhtu jutt.

Elas kord Naeratus. Ta elas imelises kohas nimega Nägu. Nägu oli üsna uus paik, vanust vast nii paarikümne aasta ringis. Naeratusele meeldis seal elada, tal olid omad harjumused, kombed ja veidrused nagu paljudel tema kaaslastel. Aga ühel päeval tundus kõik kuidagi liiga tuttav, etteaimatav ja Elu hakkas Naeratusest kaduma. Ta otsustas minna väikesele ringreisile, et kohata teisi Naeratusi, uusi paiku ja ammutada värsket energiat. Nägu jäi üsna üksildaseks kui Naeratus oli lahkunud nüüd tundus ka temale,et Elu on hall ja igav. Naeratus aga ei mõelnud sellele, et Nägu jääb teda igatsema. Tema muudkui läks aga edasi. Leidis Lohukese. Nad meeldisid üksteisele kohe algusest peale. Naeratus tundis jälle kuidas ta Elust paisub ja talle meeldis see ammuunustatud taasleitud tunne. Kuid Lohukesel ei olnud võimalik kauaks Naeratuse juurde jääda ja jällegi tundis Naeratus kuidas ta kokku tõmbub. Teekond viis ta läbi mitmete maade, kõige erinevamate kohtade kuid Elu kadus alati kui tuli aeg lahkuda. Lõpuks otsustas Naeratus tagasi Näosse minna. Nägu oli muutunud sellest ajast kui naeratus seal viimati elas. Olid uued elanikud - Korts ja Arm. Naeratus ei saanud alguses nendega kuidagi hakkama.Aga vaikselt hakkasid nad üksteisele meeldima. Üks aitas teist ning varsti avastasid nad,et teineteist täiendades leiavad mõlemad rahu ja elujõudu. Varsti kujunes Näost koht, mida tuldi vaatama kaugete maade tagant, sest nii nakatavat ja pulbitsevat Naeratust ei elanud üheski teises maailma paigas.

Killud elust

Oh.Tegelilkult on veel ju nii palju asju juhtunud. Oli Umbria Jazz. Kuulasin Sonny Rollinsit ( 78aastane saksofonist) ja Cassandra Wilsonit (laulja) ja k6ige-k6ige parem kontsert siia maani jazzi vallas oli Herbie Hanckoci oma!!!! Istusin aia peal, ei tahtnud piletiraha maksta. Aga aia pealt n2gil ilusti suurt ekraani ja kuulis
k6ike. Ja oli palju tasuta kontserte ka. Yks band m2ngis iga 6htu ja laula karjus ameerika atsendiga "Peruuuuugiiiaaaa" iga minuti tagant. Igal 6htul kui koju l2ksin
m2ngis taustal "Purple rain, purple rain" ja rahvast j2tkust igaks kontserdiks :)
K2isin ka Heleni kontserdil Ternis. Vahva oli Helenit n2ha. R22kisime Siberis toimunud Soome-ugri konverentsist, kuidas Moskvas on palju t66tajaid, kes tegelevad "eesti asjadega" ja tutvusin ka teiste Orchestra di Via Padova liikmetega. Yks tromboonim2ngija Umberto tuli p2rast minuga koos Perugiasse Umbra jazzile. Temaga koos l2ksin ka jamsessionile kus ta ise ka pilli puhus. Aaa..ja t2nu Helenile sain Ternis 66bida bandiga koos. Hotell oli nii j2rsu m2e otsas, et auto veeres poolel teel alla - pidime k6ik v2lja ronima ja jalgsi l6puni minema. Aga ilus oli kyll. Palju t2hti ja m2ed. Homme kuulen neid j2lle aga seekord Torinos. Ehk n2en ka oma Haagi kursa6de Candidat.

Kulgemine...

Elu on illusioon! Viimane n2dal on olnud t2is erinevaid uusi kogemusi...energia on voolama hakanud.
Esiteks. Eelmine n2dal otsustasin, et l2hen jalutan linna peal ja vaatan, kas leian
m6ne korterikuulutuse m6nelt ilusalt t2navalt. K6ndisin ringi ja 2kki avastasin end yhelt h2sti armsalt t2navalt, m6tlesin :"Siin ma tahaks elada j2rgmised 2 kuud" aga sellel t2naval ei olnud yhtegi kuulutust n2ha. L2ksin siis kooli poole ja peamaja ees oleva bussipeatuse juures n2gin kuulutust - yyrida tuba keskuse l2hedal. Nii ma siis helistasingi ja oli kohe v6imalus seda vaatama minna. Kui ma kaardi pealt aadressi otsima hakkasin, vaatasin, et see t2nav j22b just sinna kanti kus oli see armas t2nav ka. Ja kui ma siis kohale j6udsin selgus, et korter asub just sellel armsal t2naval :)Olin enne m6elnud, et tahaksin tuba keskuses, hinnaga kuni 230euri kuus ja, et seal oleks internet ja telekas. Noh ja loomulikult seal ongi telekas, juhtmeta nett ja hind on 200 pluss maksud ehk siis umbes seal 230 euro kandis ning asub 5 minuti kaugusel nii koolist kui keskusest!!! Siis oli veel ainult see probleem,et 15 inimest peale minu olid ka sellest toast huvitatud. Aega l2ks aga pyhap2eval sain telefonik6ne, et tuba on mulle:)J2rgmine n2dal kolin sisse.

Aga reedel l2ksime kursa6e ja m6ndade teiste uute s6pradega Trasimeno j2rve 22res. Tagasi tulles avastasime, et peame 1,5h rongi ootama. Istusin pingil ja m6tlesin,et miks ma olen siin Itaalias...sest keele6pingud ei tundu mulle praegu yldse olulised. Just siis kui olin seda m6elnud kohtusin yhe india mehe ja poola naisega. Ja see kohtumine viis selleni, et j2rgmisel hommikul s6itsin j2lle j2rve 22rde, et 2 p2eva nendega koos k2mpingus veeta, mediteerida ja joogat teha. M6ned asjad said selgemaks, m6ned hirmud l2ksid v2iksemaks. Nyyd olen paar p2eva suutnud Elu v6tta pingevabalt ja asjad muudkui kulgevad. Nt. m6tlesin, et mul oleks seljakotti vaja, sest homme s6idan Torinosse ja Cinque terresse no vot, ja siis leidsingi yhe prygikasti k6rvalt t2iesti korras, peaaegu uue seljakoti t2pselt selles suuruses, mis vaja :) Selliseid pisikesi asju on veel paljugi juhtunud. K6igest ei ole veel vaba aga hetkel v2hemalt liigun sinna poole.
Elu on siin ja praegu :)

Buona giornata!

Ciao! Come stai?
Tervitused Perugiast!
Elu on olnud viimase kuu aja jooksul liiga kiire, et sellest kirjutada. Nyyd on kyll aega aga internetiga on suhted leiged...minu uues kodus Giovanni Boccacio t2naval peaks kyll nett olema aga paraku see ei t66ta...teades juba itaalia asjaajamiste kiirust, arvan, et enne minu lahkumist see korda ei saagi. Aga lootma peab, eksju.
Igatahes praegu olen kooli arvutiklassis, mis on avatud mystiliselt v2he aega - t66p2eviti kella 9st 14ni!!! Mamma Mia! Ja selleks, et arvutit kasutada, pead ennast registreerima: kirjutama lehekesele oma nime, 6pilaspileti numbri, rahvuse ja allkirja :D
Olen nyy olnud Perugias juba peaaegu n2dala. Esimesed paar p2eva tegelesin kodu otsimisega,mis oli suhteliselt keeruline kuna ma ju ei r22gi veel eriti itaalia keelt ja telefonitsi on see veel eriti raske. Igatahes nagu mulle omane, olin nii n2rvis. Tundmatud olukorrad pole ikka veel mulle omaseks saanud. Sain l6puks yhe naisega kokulepitud, et kohtume yhe kohviku juures galleria Kennedy juures. Mina siis hakkasin otsima mingisugust galeriid aga loomulikult on sellel s6nal kaks t2hendust ja teine on nimelt tunnel:) Leidsin ta l6puks yles aga keda seal ei olnud oli see naine!!!! Ta oli 2ra unustanud meie kohtumise, pakkus uut aega j2rgmiseks hommikuks.Alguses ta oli 6elnud, et tal on keskuse l2hedal ka yks korter vaba aga siis ikka selgus, et ei ole....nii ma siis nyyd elangi maailma l6pus ja keskusesse v6i kooli minekuks tuleb 45 minutit m2est yles ronida..On ju vahva. Aga!!! Kui ma sinna kolima hakkasin suutsin k6ige oma kompsudega p2ris mitu korda 2ra eksida nii et nutumaik segunes vere- ja higimaiguga ning paratamatult tikkusid p2he m6tted, et miks ma seda teen ja milleks see k6ik vajalik on!! 30 kraadises kuumuses ei ole nalja-asi arvuti ja kahe kotiga m2gedest yles-alla ekselda. Selg on siiani valus.

Koolis aga kohtasin esimesel p2eval yhte toredat vene tydrukut ja kui me kohvikus istusime kysis ta meie k6rval lauas istuvalt noormehelt tuld, jutu j2tkuks ka, et kust ta p2rit on ja maailm l2ks j2rsku v2ikeseks - loomulikult Eestist :) Nyyd ongi nemad mu peamised s6brad kellega oleme juba paar korda v2ljas istumas k2inud. Aga tunnen siiski puudust vanadest s6pradest, kellega ei pea otsast alustama. Samuti on keelega ikka veel probleeme..keerulisemaid m6tteid kui mida ma hommikuks s6in ja kaua magasin eriti ei suuda genereerida.Aga eile r22kisin peaaegu8 tunni oma korterikaaslase ja tema tydrykuga ja enamus juttu oli ikkagi itaalia keeles. Mu korterinaaber Pierpaolo on Sitsiiliast ja temast on ikka raske aru saada..t2itsa teine dialekt.
Yldiselt on nii,et ma veel ei n2e seda toredust, mida see reis peaks mulle andma. Praegu on palav ja natuke igav.

Tahtsin veel 6elda k6igile, kes k2isid Maria ja minu kontserdil, et suur 2it2h!!! See oli teist v2ga tore ja tegite mul sydame soojaks.

Jonnipunn.

Kolm korda tööl käia...kolm korda tööl käia.... kolm korda..kolm...ko...k......
Ella Fizgerald ja Bebo Valdes paitavad täna õhtul mu kõrvu ja itaalia keel mõistust. Analüüs,harmoonia ja solf aga annavad jalaga p..sse. Kolmapäeval uuele katsele. Eksju sellepärast ei pea end veel lolli ja saamatuna tundma? Või äkki siiski... Selge on praegu ainult see, et mina pean ennast kuidagi "Süsteemiga" kohandama, Tema Kõrgeaulisus ju minu järgi käima ei hakka. Tahaks protesteerida kellegagi...et õpetaja-õpilase suhe on kahepoolne ja mõlemad peaksid püüdma... Paraku olen Hüüdja Hääl Haagis ja teoreetiliselt peaksin olema see Targem, kes järgi annab. Aga vot ma ei taha enam anda järgi!!! Elu on ebaõiglane ja mina ei jõua enam areneda ja ennast kõigi/kõigega kohandada... Vähemalt keegi võiks ju püüda poolele teele vastu tulla. Mul on kopp ees... hmmm...siis ma olen ju hoopis kaevamisauto....ja kaevamissauto saab midagi kaevata...kaevan augu....nagu Puhhi raamatus.. Elevantside Püüdmiseks..aga ma kaevan Õpside Püüdmiseks...otse kooli ette...siis saab palju nalja :D

Ich spreche kein deutch!

Tänane saavutus: sain saksakeele arvestuse tehtud!!!
Kuigi ma olen nii umbes 5 aastat seda keelt põhi-ja keskkoolis õppinud, on ta hetkel minu jaoks üks suur pudru ja kapsad. Olen juba mitu korda õpsiga vaielnud,et kuidas seda peaks õpetama nii, et tolku ka oleks. Siiani on tolk tulemata.
Ja siis mu toredal sõbral Annal oli täna laulueksam kus me Lilliga ka osalesime - laulsime kolm E.Krenecki madrigali, mille me täiesti iseseisvalt ettevalmistasime. Ma olen nii õnnelik, et saan nendega koos laulda - tore on töötada, kui kõigil on samad ideed ja arusaamad ning ühised eesmärgid!
Haa... ja siis tuli kooli kohvikus vastu pojake Ivo :) Läksime Hiire Juurde kohvikusse ("Bij Mauce" hollandi keeles) ja laterdasime paar tundi maha. Tellisin apelsini mahla, igaks juhuks suure klaasi, sest hollandlaste suur on eesti väike...ja pärast tuli välja,et see maksis 4 eurot!!! Ma saaks kaks kilo apelsine selle eest ju! Igatahes oli tore Ivot näha ja kuulda kuidas asjad vähe edasijõudnumate lauljate maailmas käivad.
Nüüd pean kuidagi kooli arvutist saama oma homse analüüsi eksami välja prinditud ja A.Kapi "Metsateel" cd-le kõrvetatud....uskuge mind - see ei ole nii lihtne. Ja siis on ainult vaja 20 minutit asjalikku juttu rääkida :S
Üldiselt on nii,et ma nüüd tunnen esimest korda koduigatsust...ja see kaks nädalat tundub juuuube piiik aeeeg...4 korda vaja tööl käia...4 korda vaja tööl käia.... neli korda vaja tööl käia... SIIS SAAB KOJU :D

He's got the hole world in his hand...

Nina Simone!!!! Minu praegune inspiratsiooniallikas nii muusika kui elu vallas. youtube's on vääga hüpnotiseeriv video: http://www.youtube.com/watch?v=BDRhRv4q_SI
Noh, isnpireeriv on ka see, et läbisin esimese kursuse laulueksami ja olen nüüd kõlbulik jätkama oma vegeteerivaid õpinguid (siin koolis on see suur asi kui sellest eksamist läbi saad, sest nad on suhteliselt karmid - nii mõnelegi öeldakse, et temas ei nähta lauljat,kuna areng ei ole piisavalt suur või kuna isiksus ei vasta teatud nõuetele).Nii, et ärevust ja pingeid täis on meie endiselt-nõukogudelik-kuninglik-koolimaja. Aga ma üritan mitte end sellest heidutada lasta. Ja praegu läheb see mul päris hästi- kolmapäeval näiteks käisin üle pika aja turul ja ostsin sealt endale 20 pikka,ilusat tumepunast roosi :D (sest ma olen seda väärt!), eile tegin end suure linnaaamatukogu liikmeks ja laenutasin sealt kohe mitu filmi (film Gandhist,siis üks mõttetu üllitis, mis pidi komöödia olema aga...ta lõppes enne ära kui naljakoht tuli, üks põnevik Pulizer preemia saanud romaani alusael ning Rossini "Semiramide" Marilyn Horne'i ja June Anderssoniga ootavad veel vaatamist) ning loomulikult Nina Simone cd!
Nii..ja see ei ole veel kõik - mul on juba tükk aega olnud selline tunne, et peaks endale kuidagi suure maailma kaardi seina peale saama. Vot, ja siis täna lükkasin igasugused vajalikud tegemised kaugesse tulevikku ning läksin otsima linna peale, et äkki kusagil leidub sihuke asi. Ja tuli välja,et Haagi keskel on üks imearmas raamatupood kus müüaksegi ainult reisiraamatuid, kaarte ja gloobuseid!!!! Ma tahaks seal elada vist :D Müüa oli üks muhe mees, kes väitis,et nende kliendid on alati rõõmsad kui nad sinna poodi tulevad, sest nad kas kolivad kuhugi või lähevad reisile ja on väga ootusärvad ning õnnelikud! Nüüd on mul kaart seina peal ja ma võin selle eest seista ja seda vaadata nagu mingit suurt imet...ma olen nii vaimustuses!!!! Ja avastan uusi kohanimesid, mis kõlavad kuidagi väga kutsuvalt nagu näiteks Bhutan, Semarang, Manado, Ulaangom, Morogoro või Truijllo. Kui ma seda kaarti vaatan, siis tekib küsimus, et miks ma nendest kohtadest midagi ei tea??? Aga nüüd saan nende kohta uurima hakata :D
Aa.. eelmisel nädalal olin haige. Kuna eksam oli tulekul, siis otsustasin,et enne majast välja ei lähe kui täitsa terve olen. See viis selleni,et istusin voodis neli päeva. Nii imelik oli - ma tavaliselt väikse külmetusega ikka päris koduseks ei jää. Igatahes tutvusin esimest korda elus interneti televisiooni võimalustega ( jaa...ma tean, et on 21. sajand ja mul on juba üle poole aasta oma arvuti olnud aga mul pole eriti viitsimist selle netindusega mässata ja aega ka pole olnud).Ja siis ma vaatasin vist peaaegu kõik Black Books'i osad ja terve hooaja Gilmore Girls'e ja natuke üht koma teist peale kauba - minust sai üle aasta aja TELEVAATAJA :D Mõnus oli rahulikult oma ette olla ja mitte midagi kasulikku teha. Tundsin, et ma olen muutunud selleks olevuseks, kes Pipi sõnul ei luba lastel nuga ristipidi suhu toppida ja muretseb kumminaalmaksude pärast ja keda jälitavad ajavargad (need on pärit raamatust "Momo")! Õudne! Kolmapäeval vahtisin siis tasakaaluks tuvisid ja parte..ja öösiti võtan kaissu oma väikse tiigri, mis sõpsid Anna ja Lilli kinkisid...juba on palju lapselikum ja inimlikum tunne. Koolis on veel nii umbes 7-8 eksamit-arvestust teha ja siis sõidangi juba koju!

28.juunil kell 18 Tallinnas Muusikamajas kontsert, esinejateks Maria Valdmaa ja Maarja Purga. Ettekandele tulevad lood, mis sellel aastal selgeks on õpitud :D ehk siis Purcellist Poulenc'ini. Kõik on kutsutud kuulama-vaatama-osalema.

Õh(t)us on kevadet :)

Aasta on jõudnud omadega kevadesse. See on minu jaoks selline aeg kus kõik läheb tagurpidi - ööd on nii ilusad ja lõhnavad nii hästi, et ei saa üldse magada ja päevad on nii valged ning puud nii rohelised, et ei saa toas olla ja õppida. Ja inspiratsioon igasugu asju teha tuleb ka alati õhtul just siis kui korralikud õpilased, kellel homme hommikul laulu tund on, peaksid magama minema. Pärast Hispaania reisi läksid ilmad siin Haagis ka jube soojaks,juba üle nädala pole vist sokke ega jakki kandnud aga nüüd hakkab tüüpiline hollandi ilm tagasi tulema. Pühapäeval aga saime korraldada mõnusa pikniku rannas. Imelik on mõelda, et keset eksamite- ja kooliaega võid lihtsalt randa minna ja päevitada ning peaaegu,et isegi ujuda!!!
Terve eelmise nädala olid koolis lauljate bakalaureuse-ning magistrieksamid. Käisin peaaegu kõiki kuulamas ja enamjaolt sain positiivse elamuse osaliseks. Kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias peab lõpueksamil laulma klaveri kõrval seistes nii umbes 8 laulu-aariat, siis siin antakse igale inimesele võimalus panna kokku just endale sobiv repertuaar ning kujundada sellest kas kontsert orkestriga või lavastada ooper või siduda klaveriga soolonubrid erinevate ansamblitega ühtseks tervikuks. Ja kui piisava põhjenduse leiad on lubatud ka paljajalu või varbavaheplätudes kontsert anda. Minu meelest on see igati vahva - nii saab oma individuaalsust näidata ja seda me siin kõik ju nii suure vaevaga püüamegi arendada.
Mõnikord ei saanud ma aru, et kuidas komisjon neid hindeid jagab...aga noh, ega kõigest ei peagi vist aru saama...lihtsalt ma läksin nii vihaseks kui mõnele anti väga kõrge hinne ja ta ei olnud seda minu arvates väärt või vastupidi.
Ise üritan ka ennast oma eksamiks ette valimistada. Üldiselt olen rahulik, sest ega oma varjust ju nagunii üle ei hüppa :) Rohkem olen praegu stressis analüüsi eksami pärast - pean miskit kirjutama kahe loo kohta ja siis suuliselt selle ette kandma.. Kirjalik osa peaks homme valmis olema :S mida ta ilmselt ei ole....
Ah, see on nii tüüpiline minu-stiilis kevad: kõik asjad kujuvad kokku ja siis on ilgem paanika aga alati saavad asjad kuidagi tehtud..loodan,et ka nüüd juhtub see ime.
Täna käisin oma hispaanlasest sõbra Irma töid vaatamas kunstiakadeemias. Täiesti sürr kui palju erinevaid asju saab teha mõne painutatud metallvarda ja sukkapükstega!!!
Endiselt on tore hispaanlastega koos olla - ma saan neilt nii palju energiat ja minus tuleb esile see osa, mis muidu peidus on...p.s. mulle meeldib see osa :D Ma arvan., et teile meeldiks ka :P
Olen siin viimasel ajal mõelnud, et alguses kui seda lehte täitma hakkasin, mõtlesin ju kultuurialaseid jutte kirjutada ja vaata, nüüd on tulnud välja hoopis midagi muud...kultuurist ja muusikast on vist kõige vähem sissekandeid olnud... Aga pole vast hullu. See ongi tegelikult ju tore kui eesmärk muutub vastavalt teekonnale ja teel olles ei saa ju alati teada kuhu jõuad... Sama on ka Eestist ära olemisega. Minu jaoks oli see suur eneseületus, et siia kolida ja algne plaan oli lihtsalt aasta kuidagi vastu pidada/ära kannatada....aga see tee ei olegi nii konarlik olnud ning tundub, et uued uksed alles hakkavad paistma ning avanema. Ja üldse on tunne, et hakkan alles nüüd inimeseks saama ..varem oli nagu taignasee ainete lisamine, nüüd on segu valmis ahju panemiseks ning küpsemiseks.
Kui kellelgi on huvi seda inimesehakatist näost näkku näha, siis 14ndast kuni 30 juunini jätkab ta oma kasvamist Eestimaal.

Tsirkus Barcelona!

Ola!
Arvake ära kellel on Hispaania-vaimustus peal???? MINUL :)
Ma olen alati olnud huvitatud Itaaliast, sellest maast, keelest, kultuurist ja inimestest ja Hispaania peale pole üldse mõelnudki aga vat siis, nüüd on asjad teisiti.
10-päevasel pisikesel ringreisil nägin oraanzi mulda, palju sinist taevast, lõputuid puude, inimeste ja teedeta avarusi, öist ummikut keset Barcelonat, Madridis veoauto peal Goya maale, Cuenca mägedes karjust ja lambaid ning Valencias minu elu pikimat rongipileti järjekorda.
Esimene asi, mida Hispaaniasse jõudes nägin oli metroo...sõitsime maa all peaaegu tunni enne kui päikese kätte jõudsime. Madridist see kord eriti midagi ei näinud, sest pidime juba varsti Cuenca poole sõitma hakkama. Muide, Madridis peab selleks,et rongi peale saada oma koti turvakontrollist läbi laskma ( sama masin kui lennujaamadeski) ja siis enne kui sind perroonile lastakse kontrollitakse piletit! Mamma mia - kas saaks veel keerulisemaks asja ajada??? Hmmm...pileti ostmine on ka umbes sama huvitav protseduur - kõigepealt seisad mingi kassa juures, mis tundub pileteid müüvat. Pärast mõningast ootamist ( kuni kassatädi/onu lõpetab vestluse maast ja ilmast oma kolleegiga) saad teada, et see kassa ei müügi seda piletit mida sul vaja on...Tuleb minna järgmisse sappa seisma.Seal peab järjekorra numbri võtma. Meie number on 670 ja ekraanil vilgub nt 534. Vat siis. Õnneks Liina hoiatas ette, et pileti ostmine võtab vähemalt tund aega. Ootame siis oma korda. Jalad on väsinud ja panen koti maha ning istun selle otsa... Varsti tuleb aga turvamees, ja teeb käte-jalgadega selgeks, et ei ole lubatud oma koti peal seina ääres istuda!!!! Õnneks juba varsti ongi meie kord. Lähme kassa juurde, kus teenindajaks väga ähmi täis noormees, kes loomulikult hakkab meiega kõigest muust kui piletitest rääkima ja kuna ta üritab inglise keelt purssida siis ajab ta kolm korda piletid segamini. Lõpuks saame klammerdatud ja pakendatud reisidokumendid kätte ja võime rongi ootama asuda. Jehhuu!!!!
Aga rongi sõit oli ilus. Ma nautisin avarat, asustamata vaadet. Siin Hollandis ei leia ühtegi kohta, kus kõik ei ole organiseeritud, inimestega täidetud ja kultiveeritud. Ja see hakkab pika peale ahistama. Tundisn,et ahmisin seda vabadust ja ruumi endasse. Ja neid värve, mida see loodus täis on. Mõtlesin ka Hispaania kunstnike peale - nad on nii oma maast mõjutatud...see elab nende töödes.
Ka Cuencas sain oma avaruse-janu kustutada. Jalutasime pool tundi linnast välja ja juba olime mägede vahel, kus ainukesteks kaaslasteks olid lambad ja nende karjus.Nad aga ei seganud meid, sest ronisime kõrgele künkale päevitama. Mina ja Sille saime kohe esimesel päeval sihukse põletuse, et mitu päeva oli valus olla. Aaaa..Cuencasse ja Hispaaniasse läksime üldse kuna meie sõber Liina teeb seal oma Erasmuse poolaaastat. Ta viis meid kohe kooli peole, mis nägi välja umbes nagu meie Lauluväljakul korraldatav kontsert. Ja klubid on seal nagu väiksed toakesed kõik ühel tänaval reas, igal pool umbes sama muusika ja samad inimesed. Hispaania karaoke-baaris jõudsime ka ära käia :)
Ja juba oligi kell 5 hommikul, pisut magamist ja jälle rongi peale - läbi Valencia Barcelonasse. Oi. Ja Valencias sai ka "nalja" nende Hispaania reeglitega. Kuna rongi teed parandatakse, siis pidime pisut enne kesklinna metroo peale minema ja meile anti selleks ka lisa pilet rongijaamas aga ega keei ei suvatsenud ju öelda, et selle piletiga saab metroost välja ainult teatud kohtades!!! Nii me siis olime kinniste väravate taga oma suurte kottide ja piletitega, mida masin kuidagi omaks võta ei tahtnud. Läksime metroopeatus teise väljapääsu juurde ja leidsime sealt ühe tädi, kes saksa keelt purssis natuke. Saime läbi raskuste aru, et peame sõitma metrooga tagasi eelmisesse jaama, sealt lisa pileti ostma, millega metroost välja saame ja siis siia tagasi tulema!!! No annab ikka sihukest jura välja mõelda! Igathes me olime nii väsinud juba, et ei viitsinud seda tralli läbi teha. Läksime tagasi teise väljapääsuni. Seal Sille puges ühest väravast läbi ja ostis ühe pileti automaadist, andis selle meile aga oh imet - ka see ei töötanud! Lõpuks viskasime kotid üle väravate, Mirjam puges ka läbi aga mina jäin kinni nagu Puhh Jänese urgu. Ootasin natuke ja varsti läksin kohaliku tüdruku sabas kiiresti väravast läbi. Siis ootas ees järgmine saba,et osta pilet Barcelonasse. See läks üsna kiiresti ja varsti olimegi rongis teel Gaudi ja Liceu poole. Kuna meie vastas istusid kaks häästi kena meest siis läks 5 tundi väga kiiresti :P
Barcelonas olime ööd ühes korteris kus elas 5 väga toredat üliõpilast. Üks nendest on mu siinse hispaanlasest sõbra sõber aga me ei tundnud neist tegelikult kedagi. Ma loomulikult kartsin, et äkki on mingid imelikud inimesed ja võib-olla see tüüp unustas üldse ära,et me tuleme aga ei - meile oli terve tuba ette valmistatud paksude madratsitega ja inimesed olid ülitoredad ning lahked. Võtsid meid Mirjamiga kohe peole kaasa. Läksime Barcelona suurimasse ööklubisse nimega Razzmataz. Nii veider oli - inimesed hakkavad peole tulema kusagil kella 2 paiku öösel ja 3-4 ajal on alle täis maja..siis kui eestis juba kõik ära vajuma hakkavad! Pidu käis 6-ni ja siis oli hea kpju minna sest metroo juba käis. Laupäev oli nati raske turismiga tegeleda aga käisime siiski La Padreras ära (arhitekt Gaudi projekteeritud elamu) ja leidsime bussitäie eesti pensionärturiste La Sagrada Familia eest. Edasi viis õhtu meid ühe arstitudengi peole. Seda tänu Sillele kes endale leiva hingetorru tõmbas ja keda oli vaja üle vaadata. Leib jäi kurku aga pidu oli tore. Laupäeviti on metrood töös terve öö. Nii me siis läksime kusagil kella 2 paiku La Rambla peale kõndima, et seda kuulsat ja kiidetud pühapaika näha. Mina olin vist ainuke inimene, kes sellisel kellaajal maju ja arhitektuuri ja ooperiteatrit turistliku pilguga vaatas. Põiklesime roosi- ja õllemüüatest mööda, nägime rotti kes palmi otsa ronis ning lõpuks komberdasime koju ära. Pühapäeval tahtsin mina ikka vaatamisväärsusi ka näha ja ajasin end pika mokaga kell 12 maast lahti. Jõudisn ära näha ooperimaja, La Sagrada Familia seest, park Guelli ja kontserdi Palau de la Musicas. Õhtul jalutasime veel mööda Olümpiarõngastest, käisime üle Rambla Mar'ist, sõime väga head jäätist ja seekord põiklesime mööda marihuana-müüast.
Nii. Nüüd ma olen kirjutamisest väsinud ja te ilmselt lugemisest ka. Teen lühidalt.
Järgmised kolm ööd-päeva olime Valencias: päevaplaan - turg, maasikad, kirisd, saiakesed, rand, hostel, pidu. Teine päev sama ainult, et õhtul seisime 2 tundi pileti sabas ja shoppasime nati ka. Poed on seal toredad - igal pool leiab pisikesi poekesi, kus müüakse kas käsitööd või vähemalt mitte masstoodangut. Tõin kaasa ka mõned ilusad, värvilised asjad :)
Ja viimasel päeval läksin mina varase rongiga Madridi, et seal veel Liinaga kokku saada ning linna ka pisut degusteerida. Nagu Murpy seadus sattusin ma Madridi ühel nendest 5 päevast aastas mil muuseumid kinni on!!!! Tsillisime siis Liinaga niisama Picasso kuju alla ja lonkisime mööda väga ülerahvastatud tänavaid. Kui Liina oli ära läinud jõlkusin üksi ringi kunigapalee aias, vaatasin kuidas päike mäe taha läheb, kuidas neljaastane pisike tüdruk räägib kätega vehkides ja kuidas vanad inimesed armsasti käsikäes linnaväljakutel patseerivad. Öö lennujaamas ja sellele järgnev sõit Hollandisse oli natuke piinarikas kui viisakas olla. Aga nüüd olen juba väsimuse välja puhanud ja mõtlen, et ikka oli üks väga mõnus reis. Praegu on natuke isegi tunne,et reis jätkub, sest ilmad on soojad olnud ja olen palju aega veetnud oma hispaanlastest sõpradega.( nad kõik on mu peale kadedad kui räägin oma reisist, hahaa...:)

Hasta manjana!

Draadloos internet!

Kell on palju, analüüs hommseks tunniks on tegemata aga selle asemel, et seda praegu teha, istun ikka arvutis. Meil on alates tänasest oma juhtmeta internetiühendus!!!! Naabrid võivad nüüd oma arved maksmata jätta :D
Reedel oli Maria juures pidu..ja seal oli hirmus palju eestlasi- kohe 6 tükki! Peale kohalike (Maria, Kadri ja mina) olid Amsterdamist kohale tulnud ka Pojake ehk Ivo, Mihkel ja Silvia.Väga imelik oli, et sai nii palju eesti keeles rääkida. Ja kirsimaiselist Viru Valget oli ka :P Coca-cola, sidruni ja jääga annab väga hea kokteili välja! Naljad olid valdavalt allapoole vööd, nagu ikka. Mul sai nendest teglikult üsna kõrini. Lubasin,et katsun ise neid vähemalt mitte nii palju enam teha.(vaata pilti). Siiani on õnnestunud aga noh, on ju alles kaks päeva möödas ja sellest ühe päeva ma ei näinud kedagi:P
Probleemid igasugu rahaasjadega jätkuvad - see Hollandi bürokraatia on ikka hullumaja! Isegi inimesed, kes räägivad kohalikku keelt ei saa nendest paberitest õigesti aru. Igatahes nüüd on lood sellised, et mult võetakse natuke raha järjekordselt ära ja kui protestiavalduse teen saan ehk mais selle tagasi. No Mamma Mia!!!
Kõigele vaatamata hakkab mu rõõmus olemus jälle tagasi tulema. Ja hääl sellega koos. Peaaegu kaks nädalat olin vait, eilsest hakkasin jälle meelde tuletama,et kuidas see viisipidamine käib...raskesti!!!! Aga ma kardan,et varsti see positiivsus mattub anatoomiapaberitesse ja -küsimustesse. Mul on nimelt järgmine nädal selles aines kursuse lõpueksam ja siiamaani ei oska veel ühelegi küsimusele vastata..ma isegi ei tea kust kohast raamatus otsida!!!! Kes teab, kuidas nina-kurgu-kõrva anatoomiat üleöö omandada, andke teada. Mul on hindest tegelikult ükskõik aga tahaks lihtsalt läbi saada, sest kui pean seal tunnis veel terve järgmise aasta istuma siis lähen küll hulluks. See õpetaja on lihtsalt nii mitte pedagoogiline kui veel üldse olla saab - enamuse tundidest räägib ta oma kuulsatest patsientidest (Hollandi kuulsused aga ei ütle meile, välistudengitele ju midagi!) või tütrest,kes esineb muusikalis!!! Alleaaaaaaaa!!!! Loomulik, et ma midagi ei oska.
Aga olgu,see on kõigest Elu. Küll ta ükskord üle läheb...kui kaua oodata :D
P.S. Lisasin oma fotoalbumisse pilte Itaalia reisist.

Kumminaalmaksud!!!!!

Elu on ikka imelik. Ei saa mina temast aru. Ja ei saa aru kuidas peab tuludeklaratsiooni täitma ja kuidas keskkonnamaksust vabaks saada ja kuidas aega ja raha nii planeerida, et kõik tehtud saaks....Ja iseendast ei saa ka aru. Helgemaid hetki on siiski ka, nii et päris lootusetu asi ju ei ole.
Täna on õues tunda, et kevad vist ikka kavatseb kunagi siia maale ka saabuda. Teades siinseid ilmu, arvan,et hetkel on tegemist põgusa eeltutvustusega...nagu filmi treiler, mis tutvustab toredat komöödiat 5 minutit aga siis hakkab pihta päris seanss tõsielul põhineva draamaga:) Aga vähemalt sain ratta parandusse viidud ilusas päiksepaistes ja kui hästi läheb siis ehk jõuan veel ka kooli ansambli proovi kuivade jalgadega.
Olen muide pisut tõbine - köhin ja rögisen nagu mõni kodutu. Aga eks see ole ka millekski hea.
Kuna ma siin vahepeal üldse ei kirjutanud, siis te ju ei tea, et kasvatasin suure lille - ratsuritähe. Panen pildi ka kuhugi siia lähedale. Nüüd on tal teine õitekobar lahti läinud ja hakkab vaikselt ära õitsema. Kuna tal on kuus õit ringikujuliselt ühe varre otsas sai ta hüüdnime "Surroundflower". Ta mul siin nagu kassi eest, sellepärast heietangi nii pikalt :P
Vot. Ja järgmisel laupäeval laulan kooli kooriga ühe koorijuhi lõpueksamil.Kava on kaasaegne põhjamaade muusika - Rootsi, Soome, Eesti... Vahva on jälle kooriproovis käia, pole ju üle poole aasta seda teinud. Loodan, et pisut atonaalsed viisid saavad ka selgeks õigeks ajaks.

Pärast pikka vaikust....

Üle kuu aja on igasugused emotsionaalsed ja füüsilised takistused kirjutamisele ette tulnud. Eks paistab kuidas nüüd minema hakkab.
Mul olid sõbrad Sulev ja Tuuli külas terve nädala. Hirmus tore oli. Käisime Keukenhofi lilleaias ja Mauritzhuis' is ja sõitsime vihmas-tuules-rahes ratastega ringi. Ma avastasin ka palju uut Hollandi kohta. Üksi ei võta ju kunagi seda aega,et turismi teha. Aga kauplesin nende Lonly Planeti laenuks ja vähemalt plaan on seda lugeda ning ekskurseerida pisut seda maad mööda. Täna on imelik päev. Kui tavaliselt vaheldub ilm paar korda päevas siis täna on iga 5 minuti tagant midagi teist moodi. Lund, vihma, rahet ja päikest olen saanud nii et aitab juba :D
Laulmisest ka natuke - erialaõpetajaga on pisut keerulised lood hetkel aga kõigele vaatamata laulan paremini kui varem ja nüüd hakkan hoopis kõrgemat repertuaari õppima kui seni.
Ja veebruari lõpus oli vaheaeg....käisime Mariaga Itaalias, Milanos ja Como järve ääres. Ma tean, kõlab jube uhkelt aga tegelikult midagi nii vaimustavat polnudki. Como juures oli ilus. Sõitsime sihukse viltuse mägitrammiga kõrgele üles. Seal oli täitsa väike küla ja inimesed elavadki 700 m kõrgusel vaatega Alpidele!!!! Võimas.
Ja Helenit oli tore näha (Helen on üks mu fantastilistest, huvitavatest sõpradest, kes nüüd Milanos diplomaatiaga tegleb)ja kõiki neid disainer-poode, kuhu ma muidugi ei julgenud sissegi minna. Aga Teatro Alla Scalas käisime küll. Vaatasime A.Bergi ooperit "Wozzek". kohad olid meil loomulikult 4ndal rõdul posti taga nii et suurt midagi ei näinud aga siiski oli huvitav ja hea ettekanne. Dirigent juhatas peast!!!
Ja siis nüüd olid ju Lihavõtted. Eile hommikul läksime Lilli, mu kursaõe juurde hommiuksöögile, kuhu oli kutsutud veel teisigi kooli inimesi.Ma tegin pashat ja Lilli oli küpsetanud saia ja palju muud head ja paremat oli laud täis. Laupäeva õhtul värvisime tema juures ka mune. Ta näitas meile ühte teistmoodi tehnikat - kuuma vaha ja küünalde ja värvidega tehnika. Hästi tore oli aga kuna ühe muna värvimine võib võtta kuni 2 tundi, siis võite arvata, et pärast 5 tundi kreatiivset tööd olime üsna läbi omadega. Nüüd on aga mul aeg minna tagastama ratast, mille Tuulile laenasin. Minu omal on järjekordselt kumm katki (alles eelmine nädal parandasin seda!!!!)
Kevad tuli ka vahepeal :D

Emotsionaalne org kestab....

Tahtsin öelda, et panin nüüd karnevali pildid üles. Elu on praegu stressirohke ja ei ole aega ega tahtmist olnud midagi kirjutada... Stressi tänaseks põhjustajaks on gaasimõõdik, mida ma ei suuda siit korterist üles leida ja ma oleksin juba nädal tagasi pidanud näidu ära saatma. Korteriomanik lubas eile tulla aitama ja lepingut tooma aga arvake ära, kas ta ilmus kohale!!!! KRRRRRR!!!! Ja siis on meil köögis hiired, kes paar päeva tagasi mu leiva ära sõid. Eile sattusin neile( jah, neid on vähemalt kaks) peale kui nad rallitasid mööda kraanikausi äärt ja üritasid kohvitassi taha varjuda kui ma tule põlema panin. Ja siis üritan juba kolmandat päeva ühele poole saada stipendiumi taotlustega. See ametlik keel ja asjaajamine on minu jaoks ikka kohutavalt närve sööv. Lähengi nüüd rongijaama, et seal ennast pildile jäädvustada ja siis ümbrik Uue Maailma poole teele saata. Üks tore asi ka - täna õhtuletendataks koolis J.Peri ooperit "Euridice" ja Marial on seal peaosa. Hoian talle pöialt!

KArnevaLEV!!!

Hõissa, meil on vastlad!
No vastlad tulid alles siis meelde kui ema telefonist vahukooreste kuklite lõhna tundsin aga karnevali peetakse siin sama suure innuga kui meil kelgutatakse :P (v.a. see aasta). Nädalavahetusest on muidugi juba umbes sada aastat juba möödas,a mis sest...Igatahes olin Lõuna-Hollandis, Maastricht´is.Põhja-Hollandis karnevali ei tähistata, see-eest lõunas on reedest teisipäevani pidu ja pillerkaar ja keegi ei lähe tööle ja kõik panevad kostüümid selga - poole aastastest saja ja poole aastasteni!!!
Reede õhtul läksime kõigepealt Germaine´ga tema vanemate juurde. Enne aga pidime rongijaamas ootama meie kolmandat kaaslast Sbizgnev Wolnet, kes on alati ajagraafikust maas...ka see kord ei olnud erand :P Olime siis Heerleni jaamas (väike linnake Maastrichti lähedal) ja vaatasime inimesi, kes juba täies kostüümis rongide peale jooksid,et peole sõita. See oli nagu see lastelaul: seal olid kutsud, seal olid kiisud jne. Lõpuks jõudis ka Wolne kohale, kelle me selleks ajaks juba olime ristinud sBITCHekciks. Germaine´ema oli väga hea õhtusöögi meile valmistanud, sõime seal heast ja paremast kõhu täis ja valisime kostüümid välja. Panen varsti pidid ka üles, eks siis näete. Riideid valides oli tunne nagu oleks jälle teatris tööl :D Ja siis läksimegi Maastrichti ühele sünnipäevapeole. Jänes(kes mulle tundus rohkem koer olevat) oli DJ-ks ja mängis väga head muusikat, kaks tüdrukut olid säästukostüümides - voodilinad ümber keha keeratud ja väga suured aluspüksid nende peale tõmmatud, oli ka Elvis kitarriga, nunn Al Capone nokatsiga, hipi maani juustega ja loomulikult meie kolmekesi: lillelaps, preester ja Desperate Housewife. Laupäeva esimene pool kulus peao tagajärgede likvideerimiselev(aa., me ööbisime sünnipäevalapse korteris). Ja siis panime kostüümid selga ja läksime hommikust sööma. Germaine ütles, et kõik kannavad terve karnevali aeg kosüüme aga juhtus nii, et me olime suhtelistelt ainukesed... Igatahes meie hommikusöök maitses seda paremini....kui me kella kolme paiku lõpetasime einestamise oli tänavatele juba tekkinud rohkem meiesarnaseid tegelinskeid. Käisime ka maailma kõige ilusamaks tituleeritud raamatupoes, mis asub kirikus. Oli tõesti ilus...kuidagi väga teistmoodi..ikkagi kirik. Ostsin endale "Anne Franki päeviku". Mõtlesin, et võiks ju lugeda kui juba õigele sündmuskohale nii lähedal olen.Praegu aga seaisab ta mul kapi peal ja ootab oma aega. Nii. Ja siis lebotasime niisama..Elvis tuli külla, tegi meile pastat itaalia moodi.Ta päeis itaallane ja kui siis mina tahtsin salatit pastaga samaaegselt süüa pidi tal mozzarella kurku kinni jääma :D Tegelikult ma teadsin, et ta nii reageerib ja siis oli nii tore meelega metsistunud kommetega eestlast mängida :D
Õhtu edenedes panime parukad jälle pähe, ripsmed ette ja läksime pidutsema - seekord tänavatele. Linnapeal oli nii palju rahvast ja igal pool mängis karnevali muusika( loe: saksa schlaagrid) aga kuna asi oli omas kontekstis siis see täitsa sobis. Tore oli vaadata kõiksugu kostüüme ja inimesi ja tantsida tänavatel ja baarides. Pühapäeval oleks olnud tegelikult kõige toredam vist,sest siis oli paraad aga pidin Haagi tagasi minema. Nägin ainult ettevalmistusi paraadiks. Ja pühapeval ei näinud tõesti peaaegu ühtegi inimest normaalsetes riietes.Järgmine aasta tahan kindlsti võtta vähemalt kolm päeva pidutsemiseks...
Ja KArnevaLEV on Inese leiutis...koosneb mõistetest KALEV (olen siin kodumaist sokolaadi levitanud) ja karneval. ELAGU PIDU!

Värvilised mõtted

Ma olen vahepal kõhugripi läbi põdenud, sooritanud Sibeliuse-programmi eksami hindega "6" (kusjuures viimased kaks kuud ei ole ma seal tunnis käinud!), pidanud Germaine'i sünnipäeva, alustanud edasijõudnute salsakursusega, värvinud kappi, lõikanud tukka, sõitnud trammiga ja bussiga, käisin ka õhtusöögil, mille valmimise kiirus oli aeglasem kui tigude disko; olen kohtunud ka korteriomanikuga kuid lepingule pole veel õnnestunud alla kirjutada...hmmm..no aitab küll.
Pidin see nädal oma ratta 'igele omanikule tagastama ja seetõttu olen juba päris mitu korda trammiga sõitnud ja kõndinud. Nii imelik kuidas võib täiesti ära unustada jalutamise tunde! Nüüd muudkui kõnnin ja vaatan inimesi ja maju ja ümbrust...ja nii huvitav on! Kooli minnes lähen alati Central Stationist läbi ja seal on nii palju eri nevaid inimesi alati kes kuhugi väga sihikindlalt lähevad. Täna näiteks nägin meest, kelle naeratus oli nagu papist välja lõigatud...sihuke väga fikseeritud ja kummaline. Ja samal hetkel kui seda meest nägin laulis i-Pod'is Diana Krall "Smile". Ajastus oli perfektne.
Homme lähen aga Lõuna Hollandisse karnevali pidama.
Lisasin ka uusi pilte fotoalbum.ee lehele Germaine'i sünnipäeva alla.
Ilusat veebruari kõiglie.

Jõu- ja ilunumbrid.

Tulin täna koolist koju, kuigi oleksin hirmsasti veel tahtnud harjutada, et kohtuda korteriperemehega, kes oli meie kohtumise ära unustanud! Leppisime uue aja kolmapäeva õhtuks kokku...loodan, et ta siis ei unusta seda, sest ma tõesti ei taha talle enam helistada - temast on nii võimatu aru saada... teate küll neid situatsioone, kus kellegi diktsioon või telefoni levi on väga halb ja siis palud korrata midagi aga ikka ei saa aru ja siis enam kolmandat korda nagu ei juleg öelda, et "Kas te saaksite veel kord seda öelda?" No vat täpselt selline lugu on minu korteriomanikuga.... üritasin küll lauseid nii sättida, et saaks ainult "Ei" ja "Jah" vastuseid anda aga ei läinud asi mitte paremaks. Ja kokku peame saama kuna üks väga tore tüdruk kolib välja ja kuna leping oli tema nimel siis tuleb nüüd see ümber teha - minust saab lepingu haldaja :S Ei teagi kas see on väga suur vastutus ja koorem..loodan, et mitte. Aga kuna korter on ilus ja normaalse hinnaga, siis olen nõus seda riski võtma.
Õues on praegu järjekordselt selline tuul, mis kõik mäed pikali puhub. Üle silla oli tulles oli ikka keel vesti peal ja jala-kõhulihased väsinud. Vahepeal oli tunne nagu oleks mulifilmis: tuul oli nii tugev, et kujutasin kuidas multikas nt Donaldil selle koha peal oleks näonahk laperdanud. Laupäeval oli mul kursaõde Lilli külas ja kui ta kodu poole sõitis, puhus tuul tal mütsi peast ja nii ta sellest ilma jäigi. Muideks, just samas kohas kus ka mina oma mütsist äärepealt lahti oleksin saanud. Täna siis sealt Bermuda kolmnurgast möödudes panin oma lilla kübara juba varakult kotti. Juuksed jäid pähe :D

Olen viimased paar päeva väga suures harjutamis-õppimis tuhinas olnud. Laupäeval harjutasin 13-20.30 ja pühapäeval 14-17.30 - seda on minu kohta ikka päris palju. Ja kõige toredam on asja juures see, et ma nii väga tahan seda teha. Kohe tunnen suurt vajadust selle järgi. Ja mul on kaks IKEA kummutit, mida pidin juba kaks kuud tagasi üle peitsima. Nüüd siis sai see lõpuks tehtud. Ostsin komplekti akrüülväarve. Sihuksed väiksed tuubid, 12 tooni. Ja nüüd muudkui maalin neid kummuteid. Suht sürreaalsed tulevad. Ja väga värvilised :D Ikka minu moodi, ei saa kuidagi teisiti....
Eelmine teisipäev oli meil see esmakursuslaste kontsert. Täna küsisin õpetajalt, et mis siis ka öeldi minu etlemise kohta - kõik olid olnud positiivselt meelestatud. Aga kahjuks või õnneks täpsemat infot ei saanud. Töötame edasi, eks Elu toob vastused.
Ja mul on hea meel,et minu jõuluajal naljana väljapakutud idee on vilja kandma hakanud - olen oma venna ka nüüd ooperimaailma sisse tõmmanud :D

Unine postitus

Kuulan siin sõbra Maarja blogist Eesti lugusid, loen tema tegemistest ja tunnen, et muutun ka rahulikumaks ja terviklikumaks....Täna on üks neid sõbrapäevi - koju tulles leidsin eest kaardi ja väikse pakikese teiselt sõbralt Marilt. Sai räägitud telefonitsi pikalt nii tema kui Itaalia-sõbra Heleniga. Ja just lõpetasin koolisõber Lillilt laenatud filmi vaatamise. Eksamid-arvestused on selleks nädalaks läbi. Teisipäeval oli esimese kursuse kontsert, kus mina ka oma oskused proovile panin. Mul oli nii hea meel näha teisi, keda ma polnud varem laulmas kuulnud.Nii palju erinevaid hääli, isiksusi, tämbreid!
Aga nüüd tuli uni peale.
Head ööd kõigile.......

Lapsena teadsin kuidas...

Hinge peal ja mõtetes on veel mõned asjad, mida tahaks siia üles tähendada.
Esimene suurem episood sarjas "M alustab uut elu" lõppes minu jaoks siia Haagi tagasi tulles, nüüd on käsil osa 2. Tavaliselt kui filmidele tehakse järg, siis teine osa on alati see kõige halvem ja kolmas juba kannatab jälle vaatamist... Aga no mis me ikka filmidest räägime, meil on ju tegu kvaliteet-sarjaga:P
Puhkus kuurortlinnas Tallinnas oli väga tore aga ka väsitav. Järgmine kord katsun mitte nii palju ringi joosta, vahetan kvantiteedi kvaliteedi vastu( teie kõik,kellega ma aega veetsin, ärge mõelge et see aeg polnud kvaliteetne...seda oli lihtsalt liiga vähe sest jagasin ta liiga mitmeks tükiks).Seda kvaliteeti proovin ka siin luua. Terve eelmine poolaasta püüdsin kõike teha, igale poole jõuda ja üldse kõige-kõige-kõigem olla.... ja mis sellest siis tolku oli? Nati tolku ikka oli aga mitte nii tohutult, et seda peaks jätkama.
Neljapäeval oli mul väga tore jutuajamine ühe kursavennaga. Arutasime just seda aja küsimust. Kui mõelda, et aega on, siis teda ka on. Inimestel on tihti tunne, et aeg libiseb käest... see tunne aga tekib kuna ei olda tegelikult hetkes. Hommikut süües mõeldakse mida peab lõunal tegema, lõunat süües, mida pärastlõunal jne...seega tegelikult ei sööda kunagi hommikust ega lõunat ega õhtust ja loomulikult nii tekibki tunne, et MUL EI OLE AEGA. See on täpselt see mis juhtus raamatus "Momo" täiskasvanutega - ajavargad hakkasid neid kimbutama....ka mina olen nüüdseks nende ajavarastega kohtunud...see ei ole eriti tore. Aga mäletan kui lugesin seda raamatut, siis mõtlesin, et kuidas need suured inimesed siis aru ei saa kuidas tegelikult elama peab ja mis tähtis on....nüüd saan aru kuidas võib arusaamise unustada.
Ja selelst koorus välja nüüd veel teine võrdlus:
lapsed teavad kuidas elada, hiljem me unustame selle ja peame suure ringiga läbi kõiksugu raskuste ja probleemide algse teadmiseni tagasi jõudma. Sama on laulmisega... ma ei õpi mitte laulma (sest see on minu sees juba täiuslikul kuju olemas) vaid ma õpin laulu mitte takistama välja tulemast oma loomulikul kujul.

Laupäeva hommikul...

Täna tahan kirjutada headest asjadest. Pisikestest elementidest, mis annavad kokku minu elu.
Soe tuul, mis seelikut sikutab kui ma rattaga liiklen; lagritsa kommid, mida töö juures põske pistan, et energilisemalt päeva lõpule vastu minna; lõunasöögiks plastkarbis kus-kus; rõõm näha kohalikku kodutut Eric Claptonit peatänaval põhiliselt iseendale esinemas; tobedad naljad, mis eelkõige tekivad koos Germaine ja Inesega; klassiruum klaveriga, millele ei saa noote panna; erialaõpetaja, kes oma 61 eluaasta juures endiselt kekutab äsja ostetud riietega; anatoomia tund, kus magamajäämise vältimiseks tuleb eesistuja kaelale (südameid) joonistada; killuke sinist taevast enne kui jälle sadama hakkab; uue toa ukselink, mis peaaegu alati pihku jääb kui toast väljud; punased padjad punasel linal punase teki all.