Lugu sellest kuidas meister õpipoissi taltsutas

Kes on kannatlik, sellel tulevad jõulud juba septembris! Et siis maakeeli - õppisin mina kannatlikkust, kohe kaks aastat.... Nagu vanal ajal, mindi kõigepealt meistri juurde õpipoisiks. Esimesed aastad võis sell "päris" tööd ainult kõrvalt vaadata ja kui siis meister õpilase kannatlikkuse, vahvuse ja järjekindluse oli järelekatsunud, alles siis lubati tal vaikselt õigeid ametikohuseid täitma hakata. Samasugune lugu juhtus ka minuga. Tulin nimelt Haagi ja olin kindel,et kohe läheb suurte aariate laulmiseks. Aga ei - ainult lied'id ja laulukesed! Järgmisel aastal arvasin, et nüüd küll saab juba "päris" repertuaari õppima hakata, aga "meister" kostis selle peale hoopis nii: "See aasta õpid sa kannatlikkust." Mina omaarust olin juba terve ühe aasta kannatanud ja see tundus täiesti piisav. Aga ega õpipoiss führeri tahtmise vastu ei saa. Nii ma siis õppisingi kannatlikkust. Kolmandal aastal olin juba leppinud,et tuleb oodata ja oodata ja siis veel oodata kui äkki, nagu Haagi ilmamuutus, lubati mul "Carmen"iga tutvust teha. Ja nagu sellest veel vähe oleks, järgmisel nädalal ka "La Boheme"'i katsetada! Seda ma siin säran ja hiilgan :) Nüüd vist hakkab see kannatlikkuse õpiaeg läbi saama aga pean ütlema, et õpetaja on ikka väga õigesti mind kasvatanud - nüüd ma olen ise hea meelega see, kes kiirustada ei taha.

Mõtisklused

Hommik. Ärkan. Kuulen, kuidas keegi köögis juba askeldab ja mitte ainult kohviga. Järelikult on see Viktor, mu Poola korterikaaslane, kellel on kombeks juba hommikul vara wok-roogi kokkama hakata. Varsti kuulen ukse kriginat ja siis WC ukse häält - tean, et mu problemaatiline naaber on ka kodus ja hõivab WC järgmiseks 15 minutiks ning, et ma kindlasti ei taha sinna kohe pärast teda siseneda. Nii ma siis laman voodis ja mõlgutan mõtteid, millised võiksid olla need inimesed, kellega uues kohas koos elama hakkan. Tahaks, et hommikul köögis kohvi juues oleks mõnus olla ja valitseks "Om" ja mitte "peaks-vist-midagi-ütlema-aga-ei-ole-tegelikult-tahtmist"-vaikus.
Täna on pühapäev, juba kolmas. Elu on jälle omas tavalises rööpas: kool, sõbrad ja koristamine. Jah, ma võtsn oma vana bossi pakkumise järjekordselt vastu. Aga seekord on asi natuke teisiti - töötan vähem ja otsin endiselt muusikutööd,et saaksin esimesel võimalusel Putzfrau-ametile lõplikult Head Aega öelda. Olen aru saanud,et Elu toob meile sarnaseid situatsioone,kogemusi,tundeid nii kaua kuni me neist midagi õpime. Nii, teooria on mul selge. Aga nüüd see praktika pool- just algas kolmas koristusaasta - järelikult ei ole ma sealt seda õppetundi ikka veel kätte saanud...
Kaldun arvama, et tuleks näha rohkem vaeva aksepteerimisega, leppida korraks kõigega, mis Elu toob ja lasta see endast nn läbi. Teisest küljest on vaja julgeda muutuda ja lasta Elul muutuda. Muutumises on armastus.
Nii ma siin mõtlen ja arutan iseendaga. Vahel ka teistega. Vahel laulan Carmenit ja Schönbergi, vahel improviseerin. Aga nüüd on päike väljas ja ma lähen parki raamatut lugema, sest teinekord ei saagi kõike kohe selgeks mõeldud ja ei maksa seda oodates heast ilma jääda.

14m2 õnne ja natuke pealekauba ka.

Olen nüüd väga suur ja õnne täis. Ja minu tuba on lilli täis - 20 kollast roosi, 10 punast ja 10 valget gerberat, 4 suurt päevalille, palju liiliaid, veel ühed kollased lilled ja üks lilla-valge orhidee. Ja ma tean,et mul on palju-palju sõpru-sugulasi, kes kõik mulle head soovivad ja kui nad need soovid ühel ja samal päeval lendu lasevad, tekitab see jube hea tunde - aitäh kõigile!
Seekord tuli "uus aasta" väga intensiivselt - sünnipäeva kuupäeva võtsin vastu proovist koju sõites, hommikul vara jooksin juba Amsterdami rongi peale, et seal ühte lugu ühel kontserdil laulda, lõunat sõin kohvikus vaatega Amsterdami linnale ja õhtul sai tuba sõpru täis,kes ei väsinud mind üllatamast. Näiteks lauldi mulle 2 korda sünnipäevalaulu tordi ja 25 põleva küünlaga, sain kingitusi nii samal kui ka järgmisel päeval (ja veel tänagi leidsin ühe oma kooli postkastist!) ning üks sõber Hispaaniast oli salaja kohale lennanud! Orkuti/facebooki/meili/pärisposti teel sain ka nii palju õnne,et olen siiamaani üllatunud!
Nii hea on teada, et sinu peale mõeldakse... Tahan nüüdsest ka ise teiste peale veel rohkem mõelda. See on oluline!

Che sará, sará.

Mul on:

0 töökohta
1 kahtlase jutuga korteriomanik
1 narkosõltlasest korterinaaber
1 uus kirjutuslaud
1 kontsert 1 lauluga
1 ettelaulmine Haagist 2,5 tunni tee kaugusel tegutsevasse koori
2 tühjenevat pangaarvet
2-päevane peavalu
2,5 kuud, et uus elamine leida
3,5 uut korterinaabrit
4 uut/kasutatud CD-d raamatukogu tühjendusmüügilt
10 kuud koolis käia

Et siis ühesõnaga: STRESS! Aga hea on mõelda, et kindlasti tuleb päev, mil see aeg siin, see pühapäeva õhtu ja selgusetus ja kaos on väga kauged mälestused ning nende asemele on tulnud stabiilsus, rahu ja kord. Korrutan ikka endale,et praegu on torm enne vaikust. Ja ongi hea,et on just nii nagu on, kuigi vahel ei taha sellega mitte leppida.... tegu on ikkagi inimesega!

Kas kutsehaigus või lihtsalt anomaalia?

Päeva nagu täna ei ole veel olnud ja ilmselt ei tule ka. Näiteks avastasin, et hommikud on mustvalged. Ega sellist asja muidu ei saa teada kui kell 5 uni ära ei lähe. Normaalne inimene käiks vetsus ja katsuks uuesti magama jääda... Aga mina - käisin küll "pelkus" ära aga und ei tulnud kusagilt. Ja noh, kui magada ei saa siis tuleb loomulkult vaadata DVD pealt E.S.Tüüri ooperit "Wallenberg". Ma tean... EI OLE NORMAALNE!!!! Kell 7.30 oli Wallenberg surnud ja uni tuligi tagasi.
Hetkel on maailma natuke värvilisem, päev on kolme tunni võrra edasi liikunud ja ei tea, mis kõik veel juhtuda võib kui selline algus on olnud....

Suhteliselt "Om"

Tegelikult on kõik hästi. Ja kuuaja tagune madalseis oli ka hea. Vahepeal lihtsalt peab seal põhjas ära käima :)
Armastuse teelt veeretasin "põhjast" saadud jõuga paar kivikest ära ja p...sse saatja paluski vabandust!
Loen Osho "Armastus, vabadus, üksindus"-t. Mõtlen nii sama moodi,et vahel tuleb tunne nagu oleks ise selle raamatu kirjutanud. Hea on endaga olla ja ennast harutada...
Või vanaemaga punet ja raudrohtu korjata. Või kuulda kolmeaastaselt ristitütrelt: "Kõigepealt ma lähen lasteaeda, siis kooli, siis saab minust emme ja tädi ja siis ma suren ära ja lähen taevasse. Ennem me olime ka taevas." Lihtne ja nii aksepteerimist täis, võta või eeskuju!

Ohe

Vahel on nii raske.
Praegu ongi see hetk.
Inimesed võivad olla ikka nii keerulised, et mõistus saab otsa ja nutt tuleb peale. Nii palju toredaid hetki oli tänases päevas, tahtsin nendest kirjutada aga nüüd ei ole enam seda tunnet.
Tahaks hoopis protesteerida elu ebaõigluse, ülekohtu ja selle kõige kestvuse vastu.
Aga kellega, kuidas?
Tegelikult tean ise ka, et ainult armastusega saab midagi paremaks muuta.
Olen siiski ainult Mina.
Mul on emotsioonid suurele tarkusele vaatamata.
Ja mulle ei meeldi kui mind p...sse saadetakse asjade eest, milles ma süüdi ei ole.

Armastada, armastada, armastada.... kui ainult oskaks.