Kasvatagem headust!

Vaatasin just filmi "Babel".... nii vähe on armastust ja nii palju on lollust. Selle nädalavahetuse teine depressiivne linateos oli tõsielul põhinev "Precious". Uh, mida kõike siin maailmas leidub ja kuidas inimesed sellest siiski läbi tulevad! Näen, kuidas on vajalik endas armastust kasvatada ja olla eelarvamustevaba ning avatud. Aga siis tulevad ellu situatsioonid, kus mina annan endast parima ja näen,et teiselt poolt ei vastata samaga ja nii tekib küsimus - kaua sa oled see targem, kes alati järele annab, kes alati teist püüab mõista ja ennast teisega kohandada? Kaua... nagu Piibliski öeldakse - keera alati teine põsk ette. Njah. Me ei ole veel Jeesused ja üritame alati vähemalt ühe põse tervena hoida.
Sai seekord vähe segane tekst aga las ta olla... olen ise ka nati segaduses, ei saagi midagi teistsugust kirjutada.
Endiselt kodutu....

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.

Torm enne vaikust

4 päeva pärast pean oma toredast toast välja kolima ja arvake ära kas mul on uus kodu olemas või mitte.... loomulikult see viimane variant!
Aga siis kui stress peale tuleb, mõtlen, et kas ma 10 aasta pärst mäletan seda aega... ilmselt mitte, nii et pole mõtet üldse paanitseda, eksju.
Praegu ongi iga päev see situtasioon, kus pean rakendama kõiki neid teadmisi, mida jooga- ja hingamiskursustel olen viimaste nädalate jooksul õppinud. Aga teate - jube raske on! Kuidas saada teooriast praktika ja eluviis?
Hoidke mulle pöialt - ma hoian teile ka!

Muutused ikka vahel juhtuvad....

Hommikuti, nii kella viie paiku jalutades saab kõige rohkem energiat päevaks. Ja kui istuda vaikselt ning lasta mõtetel tulla-minna ning keskenduda iseendale ning ümbritsevale, saabub teatav rahu hinge.
Juba kolm nädalat ei joo ma enam kohvi vaid sidruni,mee ja ingveriga teed ning söön greipi. Olemine läheb ainult paremaks. Tunnen kuidas see väga lahe, energiline ja rõõmus Mina hakkab vaikselt koore seest välja paistma :)
Pean ütlema tänud oma korterinaabrile, kes mind sellle uue maailmaga on kokku viinud. Veel olen käinud kolmel korral mantra-õhtutel ja see on mu laulmisele väga head mõju avaldanud. Elu on ikka jube kummaline! Kaks kuud tagasi polnud mingeid mantraid, hommikust tõusmist või ingveri teed ja nüüd tundub see peaaegu, et kõige normaalsem asi üldse.... kui ma liiga "om"-iks muutun ja normaalsuse piiridest väljun, võtke mul sabast kinni, palun.
Tavaelulisi sündmusi ka. Käisin Šveitsis. Mäed olid udu sees ja jõgi oli mäe sees. Zürichis oli ooperimaja ja mina selle sees! Laval aga Vittorio Grigolo - laulis nagu Pavarotti, nägi välja kui George Clooney! Et Haagi elu sellele sündmusele alla ei jääks, käisin eelmine nädalavahetus kuulamas Rene Flemming'ut. Tore,et Concergebouw'l on noortele inimestele odavaid pileteid, millega saab vähemalt staaride selgagi näha.
Ja siis oli ooperi-pidu. Kui ikka kümme lauljat (enamus sopranid) koos "La donna é mobile"'t laulavad, siis normaalsed inimesed ei saa aru, et see on äge. Meie saime :)
On veel ka mõned väiksed lahendust vajavad küsimused... näiteks nagu, et kus ma detsembrist elama hakkan ja kas mulle antakse õigeaegselt stippi, et üldse midagi üürida... et sellised mitte just väga suured probleemid :)
Aga mina ütlen "Jah" kõigele ja vaatan, kuhu see välja viib!

Oi jumpsus juurikas!

Kes oleks võinud arvata,et tuleb kunagi oktoober 2009! Ma vist ei ole kungagi mõelnud, et mida ma täpselt sellel kolmandal oktoobril kahetuhande üheksandal aastal teen... Nüüd on ta siin ja ennäe imet - istun kodus, hollandi kodus(kõlab ägedalt,eksju), väike pohmakas on ja kalkuleerin,et kas eilsed naljakogused olid seda peavalu väärt. Vist ikka olid, sest füüsilised vaevused ei ole veel toonud eksistentsiaalseid mõtteid.
Eile niisiis oli mängude õhtu. Sihuksed seltskonnamängud -istud ringis ja teed märke ja keskelolija peab aru saama, kelle käes märk parasjagu on. Või siis hüütakse nimesid ja keskelolija peab seda, kelle nime hõigati, ajalehest nuiaga lööma. Kõlab ehk väheke sadistlikult aga me kõik nautisime seda, nii et muretsemiseks pole põhjust :)
Elukorralduse uudiseid ka. Mul on nüüd jälle kaks uut korterinaabrit! Hommikuti kokkav poola Viktor läks tagasi Poolamaale ja tema asemele tuli Steve. Steve on Surinamist aga hollandi kodakondsusega. Ta laulab mantra-bändis ja õpib ajurvedat. Septembris siin uluall olnud uue Eesti tüdruku Maria ja tema poisi Karli asemele tuli aga üks Taiwani juurtega Ameerika tüdruk Elaine. Elaine lõpetas just magistri inglise kirjanudses ja hakkab nüüd kirjanikuks.
Ja mina hakkan endiselt lauljaks. Eriti ei edene praegu. Kuulsin ühelt itaalia tüdrukult, kelle abikaasa on laulja, et ta oli sel suvel Los Angeles'es Placido Domingoga tuvunud - järelikult see maailm ikka eksisteerib.
Olen ilus, tark ja osav ja lähen ka varsti Los Angeles'i Domingoga kohvitama!
Suhtumine, ma ütlen, on peamine!

Lugu sellest kuidas meister õpipoissi taltsutas

Kes on kannatlik, sellel tulevad jõulud juba septembris! Et siis maakeeli - õppisin mina kannatlikkust, kohe kaks aastat.... Nagu vanal ajal, mindi kõigepealt meistri juurde õpipoisiks. Esimesed aastad võis sell "päris" tööd ainult kõrvalt vaadata ja kui siis meister õpilase kannatlikkuse, vahvuse ja järjekindluse oli järelekatsunud, alles siis lubati tal vaikselt õigeid ametikohuseid täitma hakata. Samasugune lugu juhtus ka minuga. Tulin nimelt Haagi ja olin kindel,et kohe läheb suurte aariate laulmiseks. Aga ei - ainult lied'id ja laulukesed! Järgmisel aastal arvasin, et nüüd küll saab juba "päris" repertuaari õppima hakata, aga "meister" kostis selle peale hoopis nii: "See aasta õpid sa kannatlikkust." Mina omaarust olin juba terve ühe aasta kannatanud ja see tundus täiesti piisav. Aga ega õpipoiss führeri tahtmise vastu ei saa. Nii ma siis õppisingi kannatlikkust. Kolmandal aastal olin juba leppinud,et tuleb oodata ja oodata ja siis veel oodata kui äkki, nagu Haagi ilmamuutus, lubati mul "Carmen"iga tutvust teha. Ja nagu sellest veel vähe oleks, järgmisel nädalal ka "La Boheme"'i katsetada! Seda ma siin säran ja hiilgan :) Nüüd vist hakkab see kannatlikkuse õpiaeg läbi saama aga pean ütlema, et õpetaja on ikka väga õigesti mind kasvatanud - nüüd ma olen ise hea meelega see, kes kiirustada ei taha.

Mõtisklused

Hommik. Ärkan. Kuulen, kuidas keegi köögis juba askeldab ja mitte ainult kohviga. Järelikult on see Viktor, mu Poola korterikaaslane, kellel on kombeks juba hommikul vara wok-roogi kokkama hakata. Varsti kuulen ukse kriginat ja siis WC ukse häält - tean, et mu problemaatiline naaber on ka kodus ja hõivab WC järgmiseks 15 minutiks ning, et ma kindlasti ei taha sinna kohe pärast teda siseneda. Nii ma siis laman voodis ja mõlgutan mõtteid, millised võiksid olla need inimesed, kellega uues kohas koos elama hakkan. Tahaks, et hommikul köögis kohvi juues oleks mõnus olla ja valitseks "Om" ja mitte "peaks-vist-midagi-ütlema-aga-ei-ole-tegelikult-tahtmist"-vaikus.
Täna on pühapäev, juba kolmas. Elu on jälle omas tavalises rööpas: kool, sõbrad ja koristamine. Jah, ma võtsn oma vana bossi pakkumise järjekordselt vastu. Aga seekord on asi natuke teisiti - töötan vähem ja otsin endiselt muusikutööd,et saaksin esimesel võimalusel Putzfrau-ametile lõplikult Head Aega öelda. Olen aru saanud,et Elu toob meile sarnaseid situatsioone,kogemusi,tundeid nii kaua kuni me neist midagi õpime. Nii, teooria on mul selge. Aga nüüd see praktika pool- just algas kolmas koristusaasta - järelikult ei ole ma sealt seda õppetundi ikka veel kätte saanud...
Kaldun arvama, et tuleks näha rohkem vaeva aksepteerimisega, leppida korraks kõigega, mis Elu toob ja lasta see endast nn läbi. Teisest küljest on vaja julgeda muutuda ja lasta Elul muutuda. Muutumises on armastus.
Nii ma siin mõtlen ja arutan iseendaga. Vahel ka teistega. Vahel laulan Carmenit ja Schönbergi, vahel improviseerin. Aga nüüd on päike väljas ja ma lähen parki raamatut lugema, sest teinekord ei saagi kõike kohe selgeks mõeldud ja ei maksa seda oodates heast ilma jääda.