Eile tulin töölt, kolmas päev järjest koristada Haagi rahvusvahelises koolis, ja "kukkusin" voodisse, tõusin 14 tundi hiljem. Tegelikult olen ikka veel siin teki all aga selle vahega,et loen raamatut ja aega ajalt käin külmkapist mahla toomas. Nüüd tuli üle pika aja tunne,et võiks ka blogisse paar rida kirjutada.
Viimased kolm nädalat on olnud imelikud. Mulle hakkas septembris siis lõpuks Itaalias kohutavalt meeldima. Mu korterinaabrid olid nii toredad, eriti Antonio, kes NIIIII hästi süüa tegi ja kellega NIIIIII palju nalja sai!!!! Ma arvan, et pole elus kunagi nii palju naernud kui selle kuu jooksul. Igatahes oli kurb Hollandisse tagasi tulla. Ja siinne söök, ilmad, linn ja inimesed...oh,seda vahet ei saagi hästi kirjeldada - kes on mõlemal maal käinud, saab aru.
Ja loomulikult teeb koristamine mind ka üliõnnelikuks! Plaanis on nüüd hollandi keel nii paju ära õppida,et leiaks kusagil mõne teise töö.
Koolis oli alguses ikka väga kummaline käia. See distants mis 3,5 kuuga tekkis pani asju nägema hoopis teisest perpektiivist. Näiteks esimeses grupitunnis(see on nagu avatud tund, kus 3 inimest laulab ja ülejäänud vaatavad pealt) panin tähele kuidas inimesed muutuvad hetkel kui nad laulma hakkavad - tekib mingi teatud hoiak, positsioon ja ebaloomulikkus. Ja nii ma siis mõtlesingi kui tobe see eriala ikka on.
Praeguseks olen natuke juba harjunud.
Üldiselt on mul täitsa toredad ained :
lauluajalugu, kus kuulame erinevaid lauljaid ja arutame kuuldu üle,
ooperi dramaturgia kus lahkame erinevate ooperite libretosid (kui õpetaja kogu aeg ei köhiks ja natuke elavamalt räägiks, oleks see päris tore tund!),
creative dance, kus siiamaani teeme ainult aeroobikat,sest õpetaja sõnul oleme me nii vormist väljas, et meiega ei saa midagi tantsulist teha!
alexander tehnika, kus ma lõpuks hakkan aru saama, miks mul on suuri raskusi hingamisega
draama, kus see aasta tegeleme ruumi tunnetamisega ja eelmine kord pidime mingi eseme kodust kaasa võtma - ülesandeks oli leida vähemalt 10 erinevat tegevust mida selle asjaga saab teha (minul oli kaasas väike rahakotimoodi asi, mis näeb välja nagu konn - muutsin ta palliks, käekotiks, krooniks, puudritoosiks, moeetenduse aksessuaariks, padjaks, mänguasjaks, taskurätikuks,põrnikaks ja sõbraks).
Jazz-improvisatsioon lauljatele -dooria ja miksolüüdia laadid, mida olen vist küll 10 korda pähe tuupinud ja ära unustanud, leiavad esimest korda elus rakenduse ja ei tundugi enam nii rasked või teoreetilised.
Sissejuhatus jazz-harmooniasse - esimene tund oli hollandi keeles ja kuna ma olin terve septembrikuu puudunud, siis ma ei saanud midagi aru.Ega nüüd eriti parem ei ole aga tore on kuulata jazzjärgnevusi isegi kui ma ise neid järgi mängida ei oska.
Ornamenteerimine, kus esimeses tunnis õpetaja ei seletanud midagi ja nüüd peaksin mingi vanamuusika loole ise ornamente kirjutama...hahaahhah...tahaks näha kuidas ma sellest eksamist läbi saan :)
Loomulikult laulan ka:) ja siis on mõned nõmedad ained nagu rütmiõpetus aga see aasta käin hollandikeelses grupis ja nüüd vähemalt ei saa midagi aru, mis õpetaja räägib ja siis ei käi ta nii närvidele!
Olen palju mõtlemisega ka tegelenud (nagu see oleks mingi uudis!) ja Itaalias saavutatud mitte-mõtemis-elustiil hakkab siinsete tuulte ja vihmadega ära kaduma.
Jõudsin arusaamisele, et mulle ei meeldi mõte karjäärist või üldse millegi saavutamisest.Ja tunne,et pean kuhugi jõudma takistab mind üldse midagi tegemast. Nii ma ei olegi siiamaani eriti harjutanud. See on nii kummaline - mõte endast kui lauljast vallutab mu täiesti ära ja ma nagu kaon selle idee sisse s.t. ma enam ei ela oma elu vaid püüan sellele ideele meelejärgi olla. Nüüd kui sain natuke asjad selgemaks, hakkab vaikselt ka laulmise-isu tagasi tulema. Hea on ka, et olen kuidagi leppinud paljude asjadega, või vähemalt hetkel tundub nii.(Minu puhul ei ole need avastused ja seisundid ju kunagi väga püsivad).
Praegu niisiis on esimene koolivaheaja päev ja mul on lõpuks aega lugeda ja kirjutada ja iseendaga olla. Loen Linda Lee Welch'i (ka minu jaoks täiesti tundmatu autor kelle otsa raamatukogus juhuslikult komistasin) "The artist of Gikando"-t.
Niiiiiii mõnus on lugeda!!!!! Ma tunnen, kuidas ma olen sellest puudust tundnud viimased paar aastat....kuni Otsakooli 3nda kursuseni lugesin kogu aeg ja siis hakkas ELU pihta s.t. tormamine ja töölkäimine ja lõputu KIIRE. Lugemine on nii vajalik - minu jaoks eriti, sest ma ei loe ajalehti. Üldse tahaks paljusid asju uurida ja teada saada. Varsti hakkangi oma muusikaajaoo lõputöö jaoks materjali koguma - teema on umbes selline : kuidas on ooperilavastamise idee muutunud viimase pooleteise sajandi jooksul. Ja veel pean kirjutama kaks tööd - ühe lauluajaloo jaoks, kus pean analüüsima kolme oma hääletüübile kirjutatud rolli (minu puhul on raske valida midagi, sest ma ei tea ju ikka veel mis hääl ma olen!) ja teise ooperi dramaturgia tunniks - analüüsima ühe ooperi libertot dramaturgilisest vaatepunktist lähtudes. Nende ülesannetega ma olen täitsa rahul :)
Ja nii hea tunne on kui on aega!
P.S. mõned uued pidid on fotoalbum.ee-s üleval.
