Lapsena teadsin kuidas...

Hinge peal ja mõtetes on veel mõned asjad, mida tahaks siia üles tähendada.
Esimene suurem episood sarjas "M alustab uut elu" lõppes minu jaoks siia Haagi tagasi tulles, nüüd on käsil osa 2. Tavaliselt kui filmidele tehakse järg, siis teine osa on alati see kõige halvem ja kolmas juba kannatab jälle vaatamist... Aga no mis me ikka filmidest räägime, meil on ju tegu kvaliteet-sarjaga:P
Puhkus kuurortlinnas Tallinnas oli väga tore aga ka väsitav. Järgmine kord katsun mitte nii palju ringi joosta, vahetan kvantiteedi kvaliteedi vastu( teie kõik,kellega ma aega veetsin, ärge mõelge et see aeg polnud kvaliteetne...seda oli lihtsalt liiga vähe sest jagasin ta liiga mitmeks tükiks).Seda kvaliteeti proovin ka siin luua. Terve eelmine poolaasta püüdsin kõike teha, igale poole jõuda ja üldse kõige-kõige-kõigem olla.... ja mis sellest siis tolku oli? Nati tolku ikka oli aga mitte nii tohutult, et seda peaks jätkama.
Neljapäeval oli mul väga tore jutuajamine ühe kursavennaga. Arutasime just seda aja küsimust. Kui mõelda, et aega on, siis teda ka on. Inimestel on tihti tunne, et aeg libiseb käest... see tunne aga tekib kuna ei olda tegelikult hetkes. Hommikut süües mõeldakse mida peab lõunal tegema, lõunat süües, mida pärastlõunal jne...seega tegelikult ei sööda kunagi hommikust ega lõunat ega õhtust ja loomulikult nii tekibki tunne, et MUL EI OLE AEGA. See on täpselt see mis juhtus raamatus "Momo" täiskasvanutega - ajavargad hakkasid neid kimbutama....ka mina olen nüüdseks nende ajavarastega kohtunud...see ei ole eriti tore. Aga mäletan kui lugesin seda raamatut, siis mõtlesin, et kuidas need suured inimesed siis aru ei saa kuidas tegelikult elama peab ja mis tähtis on....nüüd saan aru kuidas võib arusaamise unustada.
Ja selelst koorus välja nüüd veel teine võrdlus:
lapsed teavad kuidas elada, hiljem me unustame selle ja peame suure ringiga läbi kõiksugu raskuste ja probleemide algse teadmiseni tagasi jõudma. Sama on laulmisega... ma ei õpi mitte laulma (sest see on minu sees juba täiuslikul kuju olemas) vaid ma õpin laulu mitte takistama välja tulemast oma loomulikul kujul.