Tulin täna koolist koju, kuigi oleksin hirmsasti veel tahtnud harjutada, et kohtuda korteriperemehega, kes oli meie kohtumise ära unustanud! Leppisime uue aja kolmapäeva õhtuks kokku...loodan, et ta siis ei unusta seda, sest ma tõesti ei taha talle enam helistada - temast on nii võimatu aru saada... teate küll neid situatsioone, kus kellegi diktsioon või telefoni levi on väga halb ja siis palud korrata midagi aga ikka ei saa aru ja siis enam kolmandat korda nagu ei juleg öelda, et "Kas te saaksite veel kord seda öelda?" No vat täpselt selline lugu on minu korteriomanikuga.... üritasin küll lauseid nii sättida, et saaks ainult "Ei" ja "Jah" vastuseid anda aga ei läinud asi mitte paremaks. Ja kokku peame saama kuna üks väga tore tüdruk kolib välja ja kuna leping oli tema nimel siis tuleb nüüd see ümber teha - minust saab lepingu haldaja :S Ei teagi kas see on väga suur vastutus ja koorem..loodan, et mitte. Aga kuna korter on ilus ja normaalse hinnaga, siis olen nõus seda riski võtma.
Õues on praegu järjekordselt selline tuul, mis kõik mäed pikali puhub. Üle silla oli tulles oli ikka keel vesti peal ja jala-kõhulihased väsinud. Vahepeal oli tunne nagu oleks mulifilmis: tuul oli nii tugev, et kujutasin kuidas multikas nt Donaldil selle koha peal oleks näonahk laperdanud. Laupäeval oli mul kursaõde Lilli külas ja kui ta kodu poole sõitis, puhus tuul tal mütsi peast ja nii ta sellest ilma jäigi. Muideks, just samas kohas kus ka mina oma mütsist äärepealt lahti oleksin saanud. Täna siis sealt Bermuda kolmnurgast möödudes panin oma lilla kübara juba varakult kotti. Juuksed jäid pähe :D
Olen viimased paar päeva väga suures harjutamis-õppimis tuhinas olnud. Laupäeval harjutasin 13-20.30 ja pühapäeval 14-17.30 - seda on minu kohta ikka päris palju. Ja kõige toredam on asja juures see, et ma nii väga tahan seda teha. Kohe tunnen suurt vajadust selle järgi. Ja mul on kaks IKEA kummutit, mida pidin juba kaks kuud tagasi üle peitsima. Nüüd siis sai see lõpuks tehtud. Ostsin komplekti akrüülväarve. Sihuksed väiksed tuubid, 12 tooni. Ja nüüd muudkui maalin neid kummuteid. Suht sürreaalsed tulevad. Ja väga värvilised :D Ikka minu moodi, ei saa kuidagi teisiti....
Eelmine teisipäev oli meil see esmakursuslaste kontsert. Täna küsisin õpetajalt, et mis siis ka öeldi minu etlemise kohta - kõik olid olnud positiivselt meelestatud. Aga kahjuks või õnneks täpsemat infot ei saanud. Töötame edasi, eks Elu toob vastused.
Ja mul on hea meel,et minu jõuluajal naljana väljapakutud idee on vilja kandma hakanud - olen oma venna ka nüüd ooperimaailma sisse tõmmanud :D
No comments:
Post a Comment