Tuhkatriinu otsib ennast!

Viimase paari päeva jooksul on päris palju juhtunud.
Aktus oli. Ja siis sain tööle! Ja siis kui olin tolmuimejaga maadlemisest puruväsinud, mõtlesin, et kas see hüpoteetiline lauljakarjäär on ikka kõike seda väärt... esiteks pean tegema tööd, mis mulle ei meeldi, teiseks on ilm juba täiesti kohutavaks muutunud ja kolmandaks ma ei saa kleite-kingi kanda!!! Beibe, ma tean aga näete,selline ma olen.
Eino, ma tegelikult saan aru, et ma olen õnnelik omades tööd...ükskõik millist ja kunagi olen uhke, et olen selle kõik läbi teinud.
Ja nüüd siis lähemalt aktusest. See oli tegelikult kontsert. Alustuseks esitas kontrabassiõpetaja loo "Failure" - üheaegselt mängimisega nägi teos ette ka, et interpreet peab teksti lugema ja viimane rääkis läbikukkumisest. Humoorikas ja musikaalne, minu lemmik etteaste. Järgmiseks olid laval kirjutuslauad, 5 löökpillimängijat ja videoprojektor. Mängijad istusid seljaga publikusse ja suur ekraan töötas peeglina - selle kaudu suhtlesid ka mängijad omavahel, sest ühes reas istudes ei ole muud moodi võimalik sünkroonselt tegutseda. See tuli neil aga väga hästi välja. Silmale nägematute asjadega kratisiti laudu, sahistaati ka, kõik muusikalised ja rütmilised elemendid olid olemas. Ainult natuke pikaks läks, ideed hakkasid korduma. Üldse lugude kestvusega mindi natuke liiale terve kontserdi vältel. Näiteks lõpulugu, mis oleks võinud ka olemata olla, tundus eriti pikana "tänu" totaalsele mürale, millele anti improvisatsiooni nimi. Veel esinesid omalaadse improvisatsiooni ja samateemalise loenguga kas õpetajat - tore oli näha "eulsaid" õpetajaid! Nad arutasid kuidas loomingulisemalt õpetada, areneda ja õpilastega koostööd teha, ise samal ajal õrnu meloodiaid taustaks mängides.
Aktusel hakkas natuke ilmet võtma ka arusaamine miks ma siia tulin.
Olen edukalt läbinud ka esimesed tunnid - itaalia keel, harmoonia ja solf. Ja loomulikult tund, kus õpime Sibeliuse programmi tundma - õpetajal kasvavad nina peal karvad!! (see on väga lapsik märkus aga no see ei ole normaalne õpetaja!!!)
Natuke on tunne nagu oleksin Harry Potteri kooli sattunud - enamus õpilasi tuleb kaugetest kohtadest, kellelgi pole aimu, mida peab tegema ja "võluriks" (loe: muusikuks) saamine näib täiesti ilmvõimatu.
Aga kui nad ära surnud pole siis elavad nad tänapäevani....