Graafik.

Reede, 8 mai:

21.00 esinen kontserdil
23.00 jõuan koju
03.00 tunnen,et hakkan jälle minestama
04.00 kutsun endale kiirabi
Laupäev 9.mai:

8.00 saabun omal jalal koju haiglast diagnoosiga stressist tingitud hüperventilatsioon, lähen magama
15.00 mängin sõpradega korvpalli
20.15 kuulan Sandrine Piau kontserti
22.30 väike naps Erki sünnipäeva tähistamiseks
00.00 lahkun järgmisesse baari, kohtun Irmaga

Pühapäev 10.mai:
02.30 jõuan koju ja lähen magama
11.00 ärkan, soovin emadepäeva õnne asjaosalistele
14.00 olen pargis, üritan kontserdi arvustust kirjutada
16.00 harjutan koolis
18.00 koristan korterit
20.00 söön Anna ja Olivier'i juures creppé

Esmaspäev 11.mai:

02.30 jõuan Anna juurest koju
10.00 olen väikese hilinemisega kooriproovis laulmas L.Andriessen'it
14.30 kuulan Kristina väga ilusat lõpueksamit
16.00 olen tööl
20.00 jooksen trammile
20.30 jõuan väikese hilinemisega tantsu tundi
23.00 olen kodus, vääääga väsinud

Teisipäev 12.mai:

10.30 olen juba tööl
14.00 eriala tund üle kuu aja,elu on viimaks ilus!
14.45 kuulan Silvani lõpueksamit- ta saab hindeks "9" "10"st!!!
18.00 lõppevad tunnid
20.30 olen jälle Anna juures pannkoogil,jutustan Kolumbia sõbra Jairoga


Kolmapäev 13.mai:

02.00 jõuan koju, vajun voodisse
10.30 esimene tund koolis- prantsuse keel
11.30-14.30 harjutan ja varjun muusikaajaloo õpetaja eest, sest uurimustöö on ikka veel tegemata ja ma ei julge talle otsa vaadata
14.30 tund klaverisaatjaga
15.30 koju minek, magan tunni
18.00 Germaine 3.kursuse lõpukontsert - õpetajad ja sõbrad on väga rahul!
19.30 õhtusöök Jairoga
21.00 läheme Jairo endise korterinaabri juurde külla
21.30 avame esimese Poola viina pudeli
23.00 avame teise viina pudeli


Neljapäev 14.mai:

02.30 jõuan koju suhteliselt mitteadekvaatses olekus, joon palju vett
10.00 üritan üles tõusta
11.00 tõusen üles, saan teate,et pean varem laulu tundi minema
13.00 laulutund.... nii raske on!!!! Ei tea küll miks.... :P
15.30 üritan tööle minna aga trammi liiklus on õnnetuse tõttu seiskunud, pean bussiga minema....
17.00 jõuan lõpuks tööle
20.30 lõpetan töö, olen hirmus väsinud
21.30 olen koolis tagasi, harjutan
22.30 lähen Silvanile sünnipäevaks õnne soovima
23.00 naabrid saavad vihaseks, ja pidu peab linna baari suunduma

Reede 15.mai:
02.00 jõuan läbi kerge vihma sünnipäevalt koju... veelgi väsinum kui eelmistel õhtutel
02.10 vaatan üle meilid ja saan kutse Haraldi sünnipäevale
09.00 ajan suure vaevaga karku alla
10.00 jazzimprovisatsiooni tund
11.00 Haraldi sünnipäeva brunch ühes toredas kohvikus
13.00 lähen Irma näitust vaatama ja ta on juhuslikult ise ka seal, räägime juttu, ma räägin oma nädalast - ta saab seda kuulates stressi
14.00 jälle jazzimprovisatsiooni tund
16.00 alustan tööd
20.30 lõpetan töö
21.15 algab filmiõhtu Lilli juures, vaatame L.A.Confidencial'i

Laupäev 16.mai:
00.30 lahkun Lilli juurest
00.45 saabun De Pater'isse (üks baar)kuna lubasin Irmale, Annale ja Olivier'ile, et astun läbi
01.45 olen ikkagi nii väsinud,et minust ei ole peolooma
02.00 vaatan meili kodus - mu oma enda korterinaaber Alex kutsub mind Facebooki kaudu enda sünnipäevale, sest me ju kodus ei kohtu!
14.00 ärkan puhanuna!!!!!
15.30 tagastan plaadid raamatukokku, ostan Alexile kingituse
16.30 saabun Dorothea juurde barbeque'le
18.00 plaanin kooli harjutama minna aga mõnus seltskond, söök ja jook ei lase sel juhtuda
22.00 peaksin hakkama minema Alexi sünnipäevale aga Kerry harjutab minu peal käemassaži tegemist
23.00 ei saa ikka Alexi juurde minema hakata,sest väljas on äike ja vihm
Pühapäev 17.mai:
00.30 Dorothea viskab meid välja,sest tal on kontsert järgmisel hommikul
01.00 saabun Alexi sünnipäevale lõpuks...
02.30 hakkan kodu poole sõitma täielikus paduvihmas
03.00 saabun tilkuvana aga selle eest kainena koju
10.00 ärkan
10.10 avastan,et külmkapis on ainult 2 kirsstomatit, lähen poodi
12.00 olen tööl
13.45 harjutan
15.30 lindistan Jiriga tema lugu, mida lähen varti ka Prahasse esitama
17.00 ootan Mariat,et tema juurde õppima minna
17.30 alustame Maria juures barokk ornamentatsiooni eksamiks õppimist
21.00 jõuan koju, söön
22.00 alustan blogi kirjutamist selle asemel,et eksamiks valmistuda
23.00 lõpetan blogi kirjutamise ja loodetavasti hakkan õppima!

Tervise-maffia ja jumalate massaaž

Tere jälle. Ma ei tea mitmendat korda ma juba alustan uut sissekannet ja siis kohe kustutan jälle kõik ära. Viimasel ajal mulle enam ei meeldi kuidas ma kirjutan...mõtteid on ja sündmusi ka, millest kirjutada aga nii kui nad muutuvad kirjapildis nähtavaks, tuleb mul imelik tunne peale ja login ennast kiiresti lehelt välja ilma märki maha jätmata. Eks vist igal "kirjanikul" on loomekriisid :) jah...ja mina mõtlesin täiesti tõsiselt kunagi kirjaniku või ajakirjaniku ameti peale!
Proovin nüüd vähemalt mõnest olulisemast viimase aja juhtumist rääkida.
Kõige dramaatilisem sündmus juhtus eelmisel neljapäeval kui ma kodus kohvi tehes ära minestasin. Mul ei ole vist nii paha kuhagi olnud...ei oska seda isegi kirjeldada aga kokkuvõtlikult võib öelda,et tunne oli väga segane. Nüüd olengi juba 5 päeva suht nõrk olnud. Eile tundus,et eluvaim hakkab juba sisse tulema ja läksin kooli, seal aga selgus,et igasugune pingutus teeb elevandist hiire ja nii ma siis läksin hoopis esmaabisse.(Saladuskatte all ütlen, et mul on kohaliku ravikindlustusega natuke halvad suhted -õigemini: mul ei ole mingit suhet s.t. et üritan läbi ajada Euroopa Ravikindlustuskaardiga, mis aga tagab ainult esmaabi ja seda ka juhul kui sa Hollandis ei tööta... ). Registratuuris muutsin natuke oma haiguslugu - neljapäevast sai esmaspäeva õhtu :) Igatahes mind võeti vastu. Kõigepealt tegi rastapatsidega õde mõned lihtsad järelpärimised ja kui näha oli,et ma kohe minestama ei hakka, saatis mu tagasi ootama arsti vastuvõttu. Varsti kutsutigi sisse ja nüüd võttis suure tätoveeringuga neiu mult vereproovi! Mõtlesin Eesti õdede-arstide peale ja välimääraja ei läinud siinse pildiga üldse kokku :)Pärast 1,5 tunnist vastuse ootamist sain teada,et kõik on korras ja tehniliselt ma ei peaks end halvasti tundma. See on nagu maffia - tegutseb küll aga keegi ei saa midagi tõestada! Mul on juba mitmendat korda arsti juures käies selline asi juhtunud, et kurdan mingi häda üle aga arst ei leia midagi....kas ma siis kujutan endale asju ette või? No igatahes on hea,et teoreetiliselt on kõik korras.Looan,et praktiline pool ka järgi jõuab.
Teine, palju meeldivam sündmus oli aga kahepäevane reis kooli kooriga, et tuua esiettekandele Händeli serenata "Parnasso in Festa", mille vahele oli pikitud palju kaasaegseid lugusid.(Kirjutatud meie kooli heliloojate poolt). Käisime ära Leeuwardenis ja Deventeris (kaks Hollandi väikelinna). Seltskond koosnes vanamuusika õpilastest, kellega mul ju muidu kunagi ühiseid tunde või projekte pole aga kuna keegi oli haige ja palus mul end asendada, juhtuski,et ma sain võimaluse laulda barokkorkestri ja -kooriga häälestuses 415Hz! Ja teate - mina, vanamuusika võhik ja mitte-sallija, nautisin seda projekti väga!!! Ma juba ükskord varem kijrutasin,et käisin Amsterdamis barokkooperit vaatamas ja esimest korda elus kuulsin seal head ja hääles vanamuusika orkestrit. Sellele heale kogemusele lisaks olen nüüd ka ise laulnud nende instrumentidega ja ega enam ei kujuta ette, et Bachi või Häendelit võiks klaveriga või modernsete viiulite-tsellodega mängida/ saata.
Nii palju vähemalt on siin Haagis õppimisest kasu - kui ma ka ooperist väga kaugele jään, siis vähemalt vana ja uue muusika kohapealt laieneb ring silmade ümber iga päevaga! Sellel väikesel reisil oli veel üks väga mõnus pluss : sattusin mängima täringuid ühe plokkflöödimängjiast portugali poisiga (ta on ilus nagu Kreeka Jumal,andekas,tark ja otse loomulikult meeldivad talle hoopis mehed!) kes tegi ettepaneku panustada mssaažile. Ja mina võitsin!!!! Ja siis ma sain (siiani) elu parima massaaži osaliseks :) Terve ülejäänud nädalalõpp kujuneski nagu mingiks massaaži laagriks - nüüd ma oskan juba üsna hästi käsi mudida aga selja ja kaelaga läheb veel aega. Ma olen täiesti vaimustuses sellest puudutuste maailmast! Nii vähesega saab nii paljut teha. Sellega tuli ka meelde, et eelmisel suvel kohatud India joogi ütles mulle,et peaksin just massažiga tegelema :)
Oh. Nüüd ma kirjutasin päris palju ja kui ma ruttu teen,siis ehk ei tulegi vastupandamatut soovi kõike ära kustutada.

Eluuni.

Mitu korda olen unes näinud koera- või hundimoodi olevust kellega pean võitlema ja alati on minu taktikaks panna sellele loomale käsi lõugade vahele.Üldiselt need uned lõpevad kuidagi ähmaselt ilma eriliste tulemusteta aga täna öösel oli teist moodi. Algas kõik nagu tavaliselt - oli hetk, kus pidin korda looma paljude inimeste seas ja seal oli ka see koer, kes tahtis mind muudkui rünnata. Kõigepealt sain inimesed kontrolli alla,siis hakkasin koeraga võitlema - panin käe talle lõugade vahele aga selle asemel,et jälle vana rada pidi üles ärgata, teatasin otsustavusega,et ka tema peab mulle alluma. Mis juhtus oli, et hunt/koer muutus naeratavaks lambaks ja leppis minu üleolekuga.
Tundub väga sümboolne uni olevat.Mis ta täpselt tähendab polegi oluline, oluline on,et ma tundsin end hommikul ärgates täitsa teist moodi.
Nüüd on õhtu. Ja tunne on hoopis,et olen haige. Homme on kontsert, kus pean soolot laulma...Aga eks ma tean kust need haigused tulevad, nii et ei tekita endale paanikat küsides ahastade "Miks mina??? Miks just nüüd???!!!"

Viimasel ajal on mul olnud palju rohkem kontakti kaasaegse muusikaga kui traditsioonilise klassikalise laulurepertuaariga ja mõningad ideed hakkavad selle tõttu kuju võtma. Mida rohkem kaasaegset muusikat õpin ja esitan, seda rohkem hakkab see mulle meeldima. Ja tundub, et Elu soosib ka seda suunda. Homme ongi meil koolis heliloojate-lauljate projekti lõppkontsert : iga 2.kursuse laulja sai helilooja, kes talle loo pidi kirjuitama ja homme kantakse need kõik ette. Minu lugu on Tsehhi doktorandi, Jiri Kaderabeki kirjutatud. Näeb välja nii ,et taustal mängib soundtrack (kuidas seda eesti keeles öeldakse???),mis on kokku pandud erinevatest ooperitest ja loomulikult on neid töödeldud ka. Selle peale räägib helilooja ise teksti ja mina laulan. Vahepeal on ka bändi osa pop-lauluga ja loo lõpetan mina sosistades mikrofoni. Aa.. ja ma alustan laulmist publiku tagant liikudes vaikselt lava poole, et lõpuks oleksin lava keskel kus on mikrofon. S.t. et pean loo pähe õppima( mida olen ka enam vähem teinud aga ikka läheb veel segamini...eks homme paistab).
Nüüd teen muna ja meega piima ja üritan stresse vabastada, muidu tuleb homme kinnise suuga laulupidu!

Mõte käis külas.

Eile läks pirn pea kohal põlema - kui ei tegele enam virisemisega ja mõtetute asjade tahtmisega jääb ju nii palju aega üle!!! Ja saan tegeleda,sellega mis on tore:) Loodan, et see pirn jääbki põlema. Pean ütlema suure tänu sõber Mari-Liisile, kes minuga hiljuti pahandas.... õige, kui ei saa heaga siis saab halvaga! Paluks seda teinegi kord teha kui valgus ähmastuma hakkab.
Lihavõtted tulevad. Ja üks itaalia sõber tuleb. Ja kui ilmaga veab siis peaks pühapäeval piknik ka tulema. Täna leidsin lõpuks ometi ühe ilusa koha Haagis - Clingendael'i pargi. Selle sees on veel Jaapani aed aga sinna saab alles 30.ndast aprillist. See on suur park. Minu pidev ruumipuuduse tunne, mis mul siin Hollandis tekkinud on, isegi hajus natuke. Ja puud tundusid täitsa puude moodi s.t. jõulised ja paksud. Üldiselt selliseid siin maal palju ei näe. Eestlased peaksid tulema siia ja saama aru kui hinnalised meie metsad ja loodus on ja neid mitte enam hävitama!!!!

Primavera!

Kevad-kevad-kevad!!! Ja ma juba olen nii hajevil, et unustasin oma eriala tunni ära ning oleks peaaegu auto alla jäänud :) Aga kõik on lihtsalt nii ilus ja ma naudin vist igat punga ja õit ja sinist taevast ja päikest nii nagu poleks neid kunagi varem näinud!!!!

Little less conversation, little more action.

Öö on. Ja mina tõusin just üles ja ei saa enam und.
Põhimõtteliselt peaksin kogu vaba aja panema muusikaajaloo töö kirjutamisse aga nagu tavaliselt, jään ma raamatute kõrvale magama. Ma mäletan, et juba keskkoolist alates iga kord kui ma muusikaajaloo eksamiks olen pidanud õppima tuleb mingi eriline talveuni peale.Nonii. See selleks. Ma arvan,et palju olulisem on hoopis, et meil õitsevad siin krookused ja lumikellukesed ja marililled :) Ja üks päev oli isegi päike väljas!!!
Vahepeal oli vaheaeg ja sinna sisse jäi ka karneval (pildid aadressil http://picasaweb.google.co.uk- vasakul lehe servas on link). Ja Robert Holli (hollandi bariton) meistrikursus ja 6 tundi uurimist Amsterdami hüper-super ägedas raamatukogus. Ja meil oli kahe kooli- Rotterdami ja Haagi konservatooriumi- ühisprojekt. Lõpptulemus oli,et esinesime Rotterdami kontsertsaalis De Doolen koos James MacMillani ja Hilliard Enseble'ga. Kes ei tea,siis J.MacMillan on praeguse aja üks nimekamaid Shoti heliloojaid ja Hiliard Ensemble on 4 meeslauljast koosnev a capella ansambel,kes esitab nii kaasaegset- kui ka vanamuusikat ja nad on ka Eestis laulnud ning esitanud palju A.Pärdi, E-S.Tüüri ja Tormise lugusid.
Kavas oli kaks teost: S.Reich "The Desert music" ja J.MacMillan "The quickening". Mina laulsin viimases (kooris, loomulikult). Kuidas seda iseloomustada - piisavalt palju uusi kõlasid kombineeritud lauldava/mängitava meloodiaga. Kõik oli kuidagi väga maitsekalt kokku pandud, just selline teos, mida ma ise kirjutaks kui ma ainult oskaks :) Ja Hilliard' ansabli kõla.....OH!!!!!! Siis ma mõtlesin, et on ikka väga tore,et ma just siin koolis käin,sest ma ei usu, et EMTA-s sellise tasemega kooliprojekte korraldatakse.
Pärast kontserti, kui me kõik fuajees arutasime kas minna jooma või mitte, tuli herr MacMillan trepist alla ja mina suurest rõõmust ja soovist austust avaldada hakkasin plaksutama ja kõva häälega hüüdma, mõeldes,et teised loomulikult ühinevad minuga aga EI :D nii et saingi täiesti oma isiklikku arvamust avaldada kõigi ees. Mõnikord ikka veab!
Nüüd ma olen aga vaimustuses Rahmaninovi ja W.Bolcomi lauludest. Esimene on lihtsalt nii "Oo, Boszhe!" ja teine on kabaree.
Olgu. Nüüd tuli uni tagasi.

Parim kink, mida võid anda, on kallistus: üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle tagastad.

Ma elasin nädal aega nagu "päris laulja" s.t. magasin hotellis, sõin 3 korda päevas kõhu liiga täis (sest kui tasuta saab, siis peab ju nii palju sisse ajama,et valus hakkab) ja iga õhtu istusin baaris,et jällegi mitte enda kulul "lõõgastuda" raskest laulmise kunstist. Nüüd on aga karistus käes - tahtsin pükse jalga panna aga....
Njah, eks igasugu perioode on elus.Loodame, et tuleb neid sportilkemaid hetki ka ette.
Kui nüüd vähe asjalikumalt rääkida siis käisin Apeldoornis noorte heliloojate konkursil,millest võttis osa 16 eri maa heliloojat.Kõik teosed olid kirjutatud Erepreis ensemble'le ja naishääl(te)le. Meid oli 6 lauljat ja iga üks sai 6 lugu esitada. Minu omadest 3 läksid lõppkontserdil vähe aiataha, nii et pärast ei julgenud nendele heliloojatele otsa vaadata. Aga teised 3 läksid hästi ja üks nendest oli võidulugu nii,et saime lisa võimaluse ja parandasime kõik vead.
Kogu see nädal andis väga palju uusi kogemusi - nt et kaasaegsele muusikale ei saa läheneda nagu Mozardile,DAAA! Ja et solfi õppimisse võiks tõsisemalt suhtuda. Ja tore oli, et sai oma "unistust" pisut juba kombata, nii ei tundugi ta võimatult kaugel ja kättesaamatu.
Sõbrapäev oli ka. Tulin just Apeldoornist samal päeval tagasi ja kohe oli minu juures suur-suur pidu. Nii palju rahvast, kostüüme ja veiniplekke mistral!!!!
Minu saba sai suure tähelepanu osaliseks ja kõrvad läksid üldse kaduma.
Praegu olen oma toas ja kuulen Sophoklese toast tulevaid kriginaid- nagu lennuk maanduks kogu aeg!
Ja homme teeme ühele kursakaaslasele üllatuspeo - ta saab 30!!!! Kingime talle lipsu:)