Peegeldus

Istun praegu Tallin- Tartu rongis - näen aknast ilusaid pilvi ja murdunud puid, mis ilmselt on pühapäevase tormi jäänused. Jäin ka ise tormi kätte – mitte küll kõige hullemal moel aga nii palju siiski, et surmahirm oma nukkuvast olekust üles ärkas. Ega selleks olegi palju vaja... vaid tugevat tuult, mis puhub autot tee pealt ära ja saadki aru kui väike ja jõuetu sa oled loodusega võrreldes.
Ma olen nii linnainimene :)
Ja linnainimene käis nädalavahetusel Viru Folgil. See on vist üle 5 aasta esimene folk minu jaoks. Nautisin nii ilma, seltskonda, loodust kui muusikat. Kui nüüd Viru Folki Viljandi omaga võrrelda, siis esimene pluss läheb Käsmu – vähem rahvast ja kaunim loodus. Aga Viljandi teenib punktid paremate esinejate eest. Kuigi mulle nii mõnigi punt ei meeldinud, sain paar väga head elamust. Esimeseks oli Maarja Nuudi ja Karolina Kreintali viiuliduo, sellele järgnes Viljandi Guitar Trio, Zetod ja Katrin Mandel koos Peeter Rebasega. Jäi mulje,et ikka parimad on oma Eesti noored tegijad! Ostsin kohe ka Katrin Mandeli plaadi “Peegeldus” ja just kuulasingi selle esimest korda läbi – nii hea!!!Tunnen,et see annab mulle energiat ja inspiratsiooni. Ta on kuidagi nii päris ...
Olen ka palju juttu rääkinud ja mõelnud ning välja mõelnud ja läbi tunnetanud, et kõige alus on enda eluterve armastamine! Mina näiteks ei armasta ennast veel 100% iga päev, tund ja minut ja see seab palju tõkkeid teistega suhtlemisel. Teengi nüüd väikest eksperimenti – ütlen endale iga päev nii palju kui meelde tuleb aga vähemalt 3 korda päevas “Ma armastan end”. Siiamaani on see väga hea tunde toonud :)
Et siis armastage teie ka end!

Tulge kontserdile!

19. juunil kell 18.00 on Pühavaimu kirikus väike muusikatund, kus Urve Purga (viiul), Tiit Kiik (orel) ja mina (laul) mängime linnarahvale mõned lood. Ilmselt on kavas natuke Bachi, Händelit, Purcell'i ja midagi veel, mis on veel arutamisel :)
Ootan kõiki!

P.s. 12.juulist 3.septembrini olen Eestis: võtkem ühendust! Oodatud on igasugused toredad pakkumised :)

Elasin, ei kirjutanud...

Alates ülemisest:
1. Mozart't ooperis "La Clemenza di Tito" - kohe näha, et tegemist on Vana Rooma senati liikmega!
4. Kaluriküla... nime ei mäleta... aga ta asub teel Marken'i külla kuhu olimegi teel.
3.Väikesel rattamatkal Hollandi kaluriküladesse leidsin sellise "vaatamisväärsuse" - huumorit (või halba maitset) neil ikka jätkub.
4. Helen oli Itaaliast külas ja vedas mindki eksurseerima.
5. Evelin käis ka külas - maaliline!

Olen laulja :)

Nüüd tuli tunne, et olen laulja! Ja teistel on vist sama tunne, sest õpetajad jäid eksamiga rahule ja lubavad järgmine aasta kooli lõpetada.
Jah, hea tunne on! Üle väga pika aja tundsin esinemisest rõõmu ja rahulolu.
Päev enne enda eksamit kuulasin aga Betti (üks ülimalt tore Ungari tüdruk) eksamit ja vot see oli mu viimase 7 aasta parim muusikaelamus!!!! See naine oli nii muusika sees, et enam rohkem vist ei saagi olla. Iga kord kui selle peale jälle mõtlen, hakkab süda lööke vahele jätma nagu kontserdilgi :) See on see, mis mulle esineja juures oluline on - kui ma tulen saalist välja käte värisedes ja võimetu rääkima. Aitäh Bettile selle uskumatu elamuse eest!
Imelisi asju on veelgi juhtunud - leidsin näiteks ilusa punase diivani tänavalt!
Me olimegi Marine'ga just sellist ette kujutanud aga ei tahtnud ostma minna, sest me ju ikkagi õpilased! Ja siis oligi üks päev meie unistuste sohva meie oma tänaval :)
Üritasime seda kahekesi oma trepini tassida - see võttis kogu jõu ja energia. Aga paha lugu selles, et elame 3ndal korrusel... saime sõber Haraldi appi aga tema on kleenuke gei poiss kellel on ilmselt vähem jõudu kui minul... nii et jäime poole trepi peal kinni nagu Puhh Jänese urgu. Tulime sama teed tagasi ja jätsime diivani välja ukse ette koos kirjaga naabrite hämmingu vältimisek:see ei ole igavene nähtus. Järgmine päev saime kaks tugevat hispaania poissi appi. Ma üritasin seletada, et mis nurga alt peab seda diivanit tõstma jne aga nemad võtsid selle kaenlasse ja lihtsalt kandsid üles nagu Asterix ja Obelix :)
Me enne ei kasutanudki eriti oma elutuba,sest ta ei olnud väga hubane aga nüüd oleme siin kogu aeg.
Oo... ja kõige uhkem olen ma vist meie külaliste toa üle - me panime Marine'ga kahekesi sinna laminaat parketi!!!! Kes on seda tööd teinud, teab kui raske see võib olla, eriti siis kui varasemad kogemused või juhendaja puuduvad. Me olemegi need supernaised, kes saavad kõikgega hakkama + oleme ilusad ja targad ja andekad ka:D
Nädalavahetusel oli Evelin külas ja see andis võimaluse ka minul end turistina tunda - sõin kibblingit ( kala taignas) ja käis seks-muuseumis :)
Nüüd aga ootan neljapäeva, et saaks jälle salsat tantsima minna - käin juba jaanuarist kursustel aga eelmised 2 nädalat jäid vahele, nii et nüüd on doos saamata ja muutun närviliseks. Tants on ELU!

Lilleline,,,,

Ei taha teid looduse-sõpru seal Eestis kadedaks teha aga meil õitsesid krookused juba eelmisel nädalal ära ja täna käisin metsast natrsisse korjamas :) Täiesti imelik tunne oli - nartsiss on ikkagi lill, mida ostad poest 7. krooni tükk või mida on kaks tükki vanaema aias ja sa kohe kindlasti ei lähe neid "korjama". Siin aga kasvavad nad nagu võililled või ülased - lihtsalt oma pead. Ikkagi oli tunne nagu oleks vargil käinud. Aga nüüd on ilus vaadata ja varga-tunne (peaaegu) meelest läinud.
P.s. esimesed võililled on ka juba lahti!
Ma olen sellest kevadest kohe täitsa vaimustatud - iga aasta tundub see nii uskumatu, et ta ikkagi tuleb!!! Ja kõik need värvid, mis igalt poolt lihtsalt nagu päkapikud välja vupsavad!!!! Nii tore:)
Sain täna lõpuks oma kaadrinad üles riputatud. khmmm... kaardinateks on neid vist palju nimetada - rohkem konksudega kangas, mis katab akna suuruse ala -kui Looja perfektsionismi ja viimistlusoskust jagas, siis olin mina ilmselt küll kusagil mujal.
Igatahes naabrid enam tasuta peep-show'd ei näe, mis oligi eesmärk!
Karjääriredelist ka natuke. See on ikke õite kõver ja pulki, kuhu astuda pole nigu ollagi!!! Ehk siis - käisin mina järjekordsel ettelaulmisel, et saada natukenegi tööd lauljana ja mis juhtus?! Laulsin oma lood ära, öeldi :"Väga kena aga kas te saaksite nüüd seda sama ILMA vibraatota laulda?". Kuna ma olen seda lauset ka kolmel eelmisel ettelaulmisel kuulnud, siis tundsin ennast nagu Bill Murray filmis "Lõputu küünlapäev"!Aga see ei ole veel kõik"! Siis tuli minu "lemmik osa" - noodist lugemine. Ja mis juhtus - see Must Auk, mis seal kusagil kosmoses on, leidis mu vist üles: nägin nooti, nägin võtmemärke ja noodijooni aga mingit seost nende vahel ei leidnud. Pärast kahte katset laulda suurt sekundit, mida ma väikseks tertsiks pidasin öeldi mulle "Aitäh". Nüüd ma siis mõtlen, et ega mul muud teha pole kui nais-Pavarotti'ks hakata - ta ka ei lugenud nooti aga laulis selle eest jube hästi ja vibraatoga! Ega ei olegi muud kui ainult kuulsaks saada :)
Njah. Tegelikult on natuke nutune seis - olen ikkagi 7 aastat oma elust laulmisele pühendanud aga tundub, et sellest ei piisa.... Või võib-olla ma "koputan" vale ukse taga.... ei tea.

?

Miks mõned sündmused korduvad ja korduvad ja korduvad meie elus? Ja kas on võimalik neid mittekorduma panna? Kui jah, siis kuidas?
Kas on lubatud flirtida uue mehega, kui su eksarmuke on sinu kõrval ja poiss-sõber ootab teisel maal? Kas on õigus öelda midagi, kui sa arvad, et nii ei peaks inimsuhted olema? Või tuleb mõtted endale hoida, sest tegu on kellegi teise eluga....
Kas tuleb oma ideede eest võidelda või järgi anda teiste omadele... samas, miks teiste ideed peavad olema need, mida järgida?

Täida lüngad

Viimased poolteist kuud, kui ma pole leidnud aega ega jõudu siia midagi kirjutada, olen teinud järgmisi asju. Olin terve jaanuari kuu kodutu, sest see kitsarinnaline korteriomanik ei tahtnudki mind enam oma majja pärast meie "vestlust" teemal raha ja usaldus. Siis otsisin korterit kuni lõpuks läksin koos kooliõe Marine'ga agentuuri, mille kaudu leidsime ilusa aga remonti vajava 4-toalise kodu. Jägmised paar nädalat läksidki remondi, kolimise ja sisseelamise peale. Samal ajal osalesin Hammond Organ Festivalil, õppisin Bulgaaria rahvalaule, käisin Pariisis ettelaulmisel, tegin üllatusvisiidi vanaemale-vanaisale Tallinnasse, laulsin nädal aega Apeldoornis noorte heliloojate üllitisi ja käisin veel ühel ettelaulmisel. Kool, õppimine ja koristamine käivad kõige selle juurde, muidugi. Ühesõnaga - ei ole eriti tunnet, et oleks laiselnud :)
Täna panin kööki sellist kleebitavat, pestavat tapeeti ja värvisin uksi. Iga päevaga saab kodu kodusemaks. Just käis Jairo siin ja aitas interneti ka ära ühendada, nii et nüüd on täitsa lust ja lillepidu!
Minu toal on puupõrand ja puulagi ja suured aknad, kuhu varsti tulevad tumesinised kuldsete lilledega kaardinad ette - täna käisin turult riiet ostmas, nüüd vaja ainult õmmelda. Ja kaks potti hüatsinte on aknal kevadet ootamas. Siin on juba kohati täitsa kevade lõhn aga üle paari päeva ta siiani ei ole veel püsinud.
Üks imelik asi on mu toal ka - kusagilt tuleb suitsu haisu ja ma ei saa aru kust kohast?! Minust on saanud vastumeelselt passiivne suitsetaja.
Homme on vaheaja viimane päev aga tunne on, et pole nagu puhkama jõudnud hakatagi! Ilmselt pole siis selline aeg.... praegu hoopis "oravrattas"-aeg.