He's got the hole world in his hand...

Nina Simone!!!! Minu praegune inspiratsiooniallikas nii muusika kui elu vallas. youtube's on vääga hüpnotiseeriv video: http://www.youtube.com/watch?v=BDRhRv4q_SI
Noh, isnpireeriv on ka see, et läbisin esimese kursuse laulueksami ja olen nüüd kõlbulik jätkama oma vegeteerivaid õpinguid (siin koolis on see suur asi kui sellest eksamist läbi saad, sest nad on suhteliselt karmid - nii mõnelegi öeldakse, et temas ei nähta lauljat,kuna areng ei ole piisavalt suur või kuna isiksus ei vasta teatud nõuetele).Nii, et ärevust ja pingeid täis on meie endiselt-nõukogudelik-kuninglik-koolimaja. Aga ma üritan mitte end sellest heidutada lasta. Ja praegu läheb see mul päris hästi- kolmapäeval näiteks käisin üle pika aja turul ja ostsin sealt endale 20 pikka,ilusat tumepunast roosi :D (sest ma olen seda väärt!), eile tegin end suure linnaaamatukogu liikmeks ja laenutasin sealt kohe mitu filmi (film Gandhist,siis üks mõttetu üllitis, mis pidi komöödia olema aga...ta lõppes enne ära kui naljakoht tuli, üks põnevik Pulizer preemia saanud romaani alusael ning Rossini "Semiramide" Marilyn Horne'i ja June Anderssoniga ootavad veel vaatamist) ning loomulikult Nina Simone cd!
Nii..ja see ei ole veel kõik - mul on juba tükk aega olnud selline tunne, et peaks endale kuidagi suure maailma kaardi seina peale saama. Vot, ja siis täna lükkasin igasugused vajalikud tegemised kaugesse tulevikku ning läksin otsima linna peale, et äkki kusagil leidub sihuke asi. Ja tuli välja,et Haagi keskel on üks imearmas raamatupood kus müüaksegi ainult reisiraamatuid, kaarte ja gloobuseid!!!! Ma tahaks seal elada vist :D Müüa oli üks muhe mees, kes väitis,et nende kliendid on alati rõõmsad kui nad sinna poodi tulevad, sest nad kas kolivad kuhugi või lähevad reisile ja on väga ootusärvad ning õnnelikud! Nüüd on mul kaart seina peal ja ma võin selle eest seista ja seda vaadata nagu mingit suurt imet...ma olen nii vaimustuses!!!! Ja avastan uusi kohanimesid, mis kõlavad kuidagi väga kutsuvalt nagu näiteks Bhutan, Semarang, Manado, Ulaangom, Morogoro või Truijllo. Kui ma seda kaarti vaatan, siis tekib küsimus, et miks ma nendest kohtadest midagi ei tea??? Aga nüüd saan nende kohta uurima hakata :D
Aa.. eelmisel nädalal olin haige. Kuna eksam oli tulekul, siis otsustasin,et enne majast välja ei lähe kui täitsa terve olen. See viis selleni,et istusin voodis neli päeva. Nii imelik oli - ma tavaliselt väikse külmetusega ikka päris koduseks ei jää. Igatahes tutvusin esimest korda elus interneti televisiooni võimalustega ( jaa...ma tean, et on 21. sajand ja mul on juba üle poole aasta oma arvuti olnud aga mul pole eriti viitsimist selle netindusega mässata ja aega ka pole olnud).Ja siis ma vaatasin vist peaaegu kõik Black Books'i osad ja terve hooaja Gilmore Girls'e ja natuke üht koma teist peale kauba - minust sai üle aasta aja TELEVAATAJA :D Mõnus oli rahulikult oma ette olla ja mitte midagi kasulikku teha. Tundsin, et ma olen muutunud selleks olevuseks, kes Pipi sõnul ei luba lastel nuga ristipidi suhu toppida ja muretseb kumminaalmaksude pärast ja keda jälitavad ajavargad (need on pärit raamatust "Momo")! Õudne! Kolmapäeval vahtisin siis tasakaaluks tuvisid ja parte..ja öösiti võtan kaissu oma väikse tiigri, mis sõpsid Anna ja Lilli kinkisid...juba on palju lapselikum ja inimlikum tunne. Koolis on veel nii umbes 7-8 eksamit-arvestust teha ja siis sõidangi juba koju!

28.juunil kell 18 Tallinnas Muusikamajas kontsert, esinejateks Maria Valdmaa ja Maarja Purga. Ettekandele tulevad lood, mis sellel aastal selgeks on õpitud :D ehk siis Purcellist Poulenc'ini. Kõik on kutsutud kuulama-vaatama-osalema.

Õh(t)us on kevadet :)

Aasta on jõudnud omadega kevadesse. See on minu jaoks selline aeg kus kõik läheb tagurpidi - ööd on nii ilusad ja lõhnavad nii hästi, et ei saa üldse magada ja päevad on nii valged ning puud nii rohelised, et ei saa toas olla ja õppida. Ja inspiratsioon igasugu asju teha tuleb ka alati õhtul just siis kui korralikud õpilased, kellel homme hommikul laulu tund on, peaksid magama minema. Pärast Hispaania reisi läksid ilmad siin Haagis ka jube soojaks,juba üle nädala pole vist sokke ega jakki kandnud aga nüüd hakkab tüüpiline hollandi ilm tagasi tulema. Pühapäeval aga saime korraldada mõnusa pikniku rannas. Imelik on mõelda, et keset eksamite- ja kooliaega võid lihtsalt randa minna ja päevitada ning peaaegu,et isegi ujuda!!!
Terve eelmise nädala olid koolis lauljate bakalaureuse-ning magistrieksamid. Käisin peaaegu kõiki kuulamas ja enamjaolt sain positiivse elamuse osaliseks. Kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias peab lõpueksamil laulma klaveri kõrval seistes nii umbes 8 laulu-aariat, siis siin antakse igale inimesele võimalus panna kokku just endale sobiv repertuaar ning kujundada sellest kas kontsert orkestriga või lavastada ooper või siduda klaveriga soolonubrid erinevate ansamblitega ühtseks tervikuks. Ja kui piisava põhjenduse leiad on lubatud ka paljajalu või varbavaheplätudes kontsert anda. Minu meelest on see igati vahva - nii saab oma individuaalsust näidata ja seda me siin kõik ju nii suure vaevaga püüamegi arendada.
Mõnikord ei saanud ma aru, et kuidas komisjon neid hindeid jagab...aga noh, ega kõigest ei peagi vist aru saama...lihtsalt ma läksin nii vihaseks kui mõnele anti väga kõrge hinne ja ta ei olnud seda minu arvates väärt või vastupidi.
Ise üritan ka ennast oma eksamiks ette valimistada. Üldiselt olen rahulik, sest ega oma varjust ju nagunii üle ei hüppa :) Rohkem olen praegu stressis analüüsi eksami pärast - pean miskit kirjutama kahe loo kohta ja siis suuliselt selle ette kandma.. Kirjalik osa peaks homme valmis olema :S mida ta ilmselt ei ole....
Ah, see on nii tüüpiline minu-stiilis kevad: kõik asjad kujuvad kokku ja siis on ilgem paanika aga alati saavad asjad kuidagi tehtud..loodan,et ka nüüd juhtub see ime.
Täna käisin oma hispaanlasest sõbra Irma töid vaatamas kunstiakadeemias. Täiesti sürr kui palju erinevaid asju saab teha mõne painutatud metallvarda ja sukkapükstega!!!
Endiselt on tore hispaanlastega koos olla - ma saan neilt nii palju energiat ja minus tuleb esile see osa, mis muidu peidus on...p.s. mulle meeldib see osa :D Ma arvan., et teile meeldiks ka :P
Olen siin viimasel ajal mõelnud, et alguses kui seda lehte täitma hakkasin, mõtlesin ju kultuurialaseid jutte kirjutada ja vaata, nüüd on tulnud välja hoopis midagi muud...kultuurist ja muusikast on vist kõige vähem sissekandeid olnud... Aga pole vast hullu. See ongi tegelikult ju tore kui eesmärk muutub vastavalt teekonnale ja teel olles ei saa ju alati teada kuhu jõuad... Sama on ka Eestist ära olemisega. Minu jaoks oli see suur eneseületus, et siia kolida ja algne plaan oli lihtsalt aasta kuidagi vastu pidada/ära kannatada....aga see tee ei olegi nii konarlik olnud ning tundub, et uued uksed alles hakkavad paistma ning avanema. Ja üldse on tunne, et hakkan alles nüüd inimeseks saama ..varem oli nagu taignasee ainete lisamine, nüüd on segu valmis ahju panemiseks ning küpsemiseks.
Kui kellelgi on huvi seda inimesehakatist näost näkku näha, siis 14ndast kuni 30 juunini jätkab ta oma kasvamist Eestimaal.

Tsirkus Barcelona!

Ola!
Arvake ära kellel on Hispaania-vaimustus peal???? MINUL :)
Ma olen alati olnud huvitatud Itaaliast, sellest maast, keelest, kultuurist ja inimestest ja Hispaania peale pole üldse mõelnudki aga vat siis, nüüd on asjad teisiti.
10-päevasel pisikesel ringreisil nägin oraanzi mulda, palju sinist taevast, lõputuid puude, inimeste ja teedeta avarusi, öist ummikut keset Barcelonat, Madridis veoauto peal Goya maale, Cuenca mägedes karjust ja lambaid ning Valencias minu elu pikimat rongipileti järjekorda.
Esimene asi, mida Hispaaniasse jõudes nägin oli metroo...sõitsime maa all peaaegu tunni enne kui päikese kätte jõudsime. Madridist see kord eriti midagi ei näinud, sest pidime juba varsti Cuenca poole sõitma hakkama. Muide, Madridis peab selleks,et rongi peale saada oma koti turvakontrollist läbi laskma ( sama masin kui lennujaamadeski) ja siis enne kui sind perroonile lastakse kontrollitakse piletit! Mamma mia - kas saaks veel keerulisemaks asja ajada??? Hmmm...pileti ostmine on ka umbes sama huvitav protseduur - kõigepealt seisad mingi kassa juures, mis tundub pileteid müüvat. Pärast mõningast ootamist ( kuni kassatädi/onu lõpetab vestluse maast ja ilmast oma kolleegiga) saad teada, et see kassa ei müügi seda piletit mida sul vaja on...Tuleb minna järgmisse sappa seisma.Seal peab järjekorra numbri võtma. Meie number on 670 ja ekraanil vilgub nt 534. Vat siis. Õnneks Liina hoiatas ette, et pileti ostmine võtab vähemalt tund aega. Ootame siis oma korda. Jalad on väsinud ja panen koti maha ning istun selle otsa... Varsti tuleb aga turvamees, ja teeb käte-jalgadega selgeks, et ei ole lubatud oma koti peal seina ääres istuda!!!! Õnneks juba varsti ongi meie kord. Lähme kassa juurde, kus teenindajaks väga ähmi täis noormees, kes loomulikult hakkab meiega kõigest muust kui piletitest rääkima ja kuna ta üritab inglise keelt purssida siis ajab ta kolm korda piletid segamini. Lõpuks saame klammerdatud ja pakendatud reisidokumendid kätte ja võime rongi ootama asuda. Jehhuu!!!!
Aga rongi sõit oli ilus. Ma nautisin avarat, asustamata vaadet. Siin Hollandis ei leia ühtegi kohta, kus kõik ei ole organiseeritud, inimestega täidetud ja kultiveeritud. Ja see hakkab pika peale ahistama. Tundisn,et ahmisin seda vabadust ja ruumi endasse. Ja neid värve, mida see loodus täis on. Mõtlesin ka Hispaania kunstnike peale - nad on nii oma maast mõjutatud...see elab nende töödes.
Ka Cuencas sain oma avaruse-janu kustutada. Jalutasime pool tundi linnast välja ja juba olime mägede vahel, kus ainukesteks kaaslasteks olid lambad ja nende karjus.Nad aga ei seganud meid, sest ronisime kõrgele künkale päevitama. Mina ja Sille saime kohe esimesel päeval sihukse põletuse, et mitu päeva oli valus olla. Aaaa..Cuencasse ja Hispaaniasse läksime üldse kuna meie sõber Liina teeb seal oma Erasmuse poolaaastat. Ta viis meid kohe kooli peole, mis nägi välja umbes nagu meie Lauluväljakul korraldatav kontsert. Ja klubid on seal nagu väiksed toakesed kõik ühel tänaval reas, igal pool umbes sama muusika ja samad inimesed. Hispaania karaoke-baaris jõudsime ka ära käia :)
Ja juba oligi kell 5 hommikul, pisut magamist ja jälle rongi peale - läbi Valencia Barcelonasse. Oi. Ja Valencias sai ka "nalja" nende Hispaania reeglitega. Kuna rongi teed parandatakse, siis pidime pisut enne kesklinna metroo peale minema ja meile anti selleks ka lisa pilet rongijaamas aga ega keei ei suvatsenud ju öelda, et selle piletiga saab metroost välja ainult teatud kohtades!!! Nii me siis olime kinniste väravate taga oma suurte kottide ja piletitega, mida masin kuidagi omaks võta ei tahtnud. Läksime metroopeatus teise väljapääsu juurde ja leidsime sealt ühe tädi, kes saksa keelt purssis natuke. Saime läbi raskuste aru, et peame sõitma metrooga tagasi eelmisesse jaama, sealt lisa pileti ostma, millega metroost välja saame ja siis siia tagasi tulema!!! No annab ikka sihukest jura välja mõelda! Igathes me olime nii väsinud juba, et ei viitsinud seda tralli läbi teha. Läksime tagasi teise väljapääsuni. Seal Sille puges ühest väravast läbi ja ostis ühe pileti automaadist, andis selle meile aga oh imet - ka see ei töötanud! Lõpuks viskasime kotid üle väravate, Mirjam puges ka läbi aga mina jäin kinni nagu Puhh Jänese urgu. Ootasin natuke ja varsti läksin kohaliku tüdruku sabas kiiresti väravast läbi. Siis ootas ees järgmine saba,et osta pilet Barcelonasse. See läks üsna kiiresti ja varsti olimegi rongis teel Gaudi ja Liceu poole. Kuna meie vastas istusid kaks häästi kena meest siis läks 5 tundi väga kiiresti :P
Barcelonas olime ööd ühes korteris kus elas 5 väga toredat üliõpilast. Üks nendest on mu siinse hispaanlasest sõbra sõber aga me ei tundnud neist tegelikult kedagi. Ma loomulikult kartsin, et äkki on mingid imelikud inimesed ja võib-olla see tüüp unustas üldse ära,et me tuleme aga ei - meile oli terve tuba ette valmistatud paksude madratsitega ja inimesed olid ülitoredad ning lahked. Võtsid meid Mirjamiga kohe peole kaasa. Läksime Barcelona suurimasse ööklubisse nimega Razzmataz. Nii veider oli - inimesed hakkavad peole tulema kusagil kella 2 paiku öösel ja 3-4 ajal on alle täis maja..siis kui eestis juba kõik ära vajuma hakkavad! Pidu käis 6-ni ja siis oli hea kpju minna sest metroo juba käis. Laupäev oli nati raske turismiga tegeleda aga käisime siiski La Padreras ära (arhitekt Gaudi projekteeritud elamu) ja leidsime bussitäie eesti pensionärturiste La Sagrada Familia eest. Edasi viis õhtu meid ühe arstitudengi peole. Seda tänu Sillele kes endale leiva hingetorru tõmbas ja keda oli vaja üle vaadata. Leib jäi kurku aga pidu oli tore. Laupäeviti on metrood töös terve öö. Nii me siis läksime kusagil kella 2 paiku La Rambla peale kõndima, et seda kuulsat ja kiidetud pühapaika näha. Mina olin vist ainuke inimene, kes sellisel kellaajal maju ja arhitektuuri ja ooperiteatrit turistliku pilguga vaatas. Põiklesime roosi- ja õllemüüatest mööda, nägime rotti kes palmi otsa ronis ning lõpuks komberdasime koju ära. Pühapäeval tahtsin mina ikka vaatamisväärsusi ka näha ja ajasin end pika mokaga kell 12 maast lahti. Jõudisn ära näha ooperimaja, La Sagrada Familia seest, park Guelli ja kontserdi Palau de la Musicas. Õhtul jalutasime veel mööda Olümpiarõngastest, käisime üle Rambla Mar'ist, sõime väga head jäätist ja seekord põiklesime mööda marihuana-müüast.
Nii. Nüüd ma olen kirjutamisest väsinud ja te ilmselt lugemisest ka. Teen lühidalt.
Järgmised kolm ööd-päeva olime Valencias: päevaplaan - turg, maasikad, kirisd, saiakesed, rand, hostel, pidu. Teine päev sama ainult, et õhtul seisime 2 tundi pileti sabas ja shoppasime nati ka. Poed on seal toredad - igal pool leiab pisikesi poekesi, kus müüakse kas käsitööd või vähemalt mitte masstoodangut. Tõin kaasa ka mõned ilusad, värvilised asjad :)
Ja viimasel päeval läksin mina varase rongiga Madridi, et seal veel Liinaga kokku saada ning linna ka pisut degusteerida. Nagu Murpy seadus sattusin ma Madridi ühel nendest 5 päevast aastas mil muuseumid kinni on!!!! Tsillisime siis Liinaga niisama Picasso kuju alla ja lonkisime mööda väga ülerahvastatud tänavaid. Kui Liina oli ära läinud jõlkusin üksi ringi kunigapalee aias, vaatasin kuidas päike mäe taha läheb, kuidas neljaastane pisike tüdruk räägib kätega vehkides ja kuidas vanad inimesed armsasti käsikäes linnaväljakutel patseerivad. Öö lennujaamas ja sellele järgnev sõit Hollandisse oli natuke piinarikas kui viisakas olla. Aga nüüd olen juba väsimuse välja puhanud ja mõtlen, et ikka oli üks väga mõnus reis. Praegu on natuke isegi tunne,et reis jätkub, sest ilmad on soojad olnud ja olen palju aega veetnud oma hispaanlastest sõpradega.( nad kõik on mu peale kadedad kui räägin oma reisist, hahaa...:)

Hasta manjana!