Ilm möllab!

Kerged tuuleiilid (50 km/h!) teevad rattasõidust jõusaali :) Ja ma ei mõtle, et sillast ülesse sõites peab tohutult vaeva nägema, et edasi liikuda! Ratta seljast peab üldse maha tulema ja kogu kehraskuse laskma ette poole kukkuda! Ja kõige põnevam on,ma ütlen, et sillalt alla sõites pead ka kõvasti väntama, et ikka alla jõuaks!
Sõitsin siis rattaga trammi peatuseni ja trammiga koju. Lihased väsinud.
Aga sõber Ivo kirjutas facebookis, et ta oli eile öösel bussiga etenduselt koju sõitnud ja 3,5 meetrine laternapost lendas neile esiklaasi. Vot selline tuul on siin.

Ik ben Ahmed

Käin nüüd kõige bürokraatlikumalt organiseeritud hollandikeele kursusel. Lõpuks ometi:)
Tegin enne nalja, et kindlasti on seal palju immigrante Türgist, Marokkost ja Surinamist ja kui sa kurust alustades oskad öelda: "Minu nimi on Maarja" siis kuruse lõpus tuled sa sealt majast välja ja üled: " Mina olen Ahmed!" Ja üllatus-üllatus - õpikus ongi peatükk "Ahmed läheb poodi" :) Oi, mul on nii lõbus! Ja see on algajate kursus, nii et ma põhimõtteliselt oskan juba kõike, mis me seal teeme. Ainult rääkimine tuleb veel väikese peetusega.
Aga....
Et siis sellest bürokraatiast ikka ka! Ma tahtsin seda kursust juba septembris alustada. Saatsin neile kirja. Siis ootasin. Tuli oktoobris vastus - tulge 20.oktoobril vestlusele. Läksin. Rääkisin endalegi üllatuslikult peaaegu tund aega ainult hollandi keeles! Ja siis tuli välja, et kursus kestab umbes aasta. Tegin selgeks, et kuna ma ei tea, kas ma jään nii kauaks üldse siia, siis sooviksin teha lühemat kursust - maksimaalselt kuus kuud - kas selline variant on olemas? "Jah,on."
Novembris sain lõpuks kutse minna keeletesti tegema, et teada saada, mis tasemega gruppi mind paigutada - sain tulemuseks "peaaegu A2". Aga B1 kursust ma ikkagi teha ei saa, sest see kestab aasta aega ja pakkumine, millest esimesel korral räägiti, enam ei eksisteerinud.
Küsin eksamineerijalt:"Kas seda algajate kursust saab teha 5 kuuga läbi?" "Jah, saab küll."
Lõpuks saan kirja, et JUBA 25.jaanuaril algabki minu kauaoodatud keeleõpe!
Kõigepealt on aga vaja minna sissejuhtavale loengule - seal räägitakse, et kui sa 20% tundidet puudud, siis saad 280.-eurot trahvi! Aga kui ette helistad ja sul on hea põhjus, siis võib-olla ei saa ka.
Ma siis enne lepingu allkirjastamist (mis kohustab mind kursust läbima kuni ma sooritan A2 tasemel eksami) ütlen ühele järjekordsele töötajale, et 3 korda veebruaris ma ei saa tulla. Ta arvab, et seda on ikka liiga palju ja nii küll ei saa kursusel käia - ma peaks hoopis interneti teel kord nädalas siis õppima aga et seda peab ta veel kellegagi arutama ja senikaua ma võin ikkagi tavalises tunnis käia.
Algus on tore ja paljulubav - pooled türklased, kes räägivad, küll aksendiga, kuid siiski üsna hästi, on juba 25 aastat Hollandis elanud aga teevad ikka seda algtaseme kursust!!!! Teised on tublid aga ei räägi eriti. Üks Togost pärit naine on väga häbelik ja vaikne - ta töötab kanafileedega tegelevas tehases, ärkab kell neli ja teeb 12tunniseid vahtetusi. Ja tal on 12 aastane tütar, kes elab Togos ja keda ta ainult kord aastas saab näha. Tundub, et tal ei lähe see keele õppimine väga kergelt. Ma igatahes saadan talle positiivset energiat ja loodan, et tal varsti läheb paremaks.
Aga üldiselt olen ma iga kord kursusel olles/tulles väga õnnelik. Kuidagi imelik on isegi - miks peaks hollandi keele õppimine mind rõõmsaks tegema? Aga teeb! Vist selle pärast, et ma tõesti tahan seda nüüd õppida.
Aga... jätkame bürokraatiaga :)
Eile sain jälle ühe kirja - "palun helistage numbril see ja see, me ei saa teiega ühendust, sest teie telefoni number on vale". Helistan täna hommikul. Kontrollime mu numbrit ja selles ei ole midagi valet. Nii. Aga siis peamise juurde - "Ei , te ikka ei saa interneti teel kursust teha, te peate laupäevit nüüd käima hakkama".
Ma ei taha iga jumala laupäev kuni juuli kuuni kella 9st 15.30ni koolis käia! Teen tädile teisel pool toru kurja häält ja küsin, et mis süsteem see on, kus kõik inimesed eri juttu ajavad! Lõpuks ütlen, et mul on kontserdid kolmel järgmisel laupäeval ja ei ole mõtet ju siis nii seda kursust ka jätkata. Selle peale koorub ikka mingi kolmas variant välja - pean nüüd kaks õpikut ise endale selgeks tegema ja siis veebruari lõpus liitun grupiga, kus tegeletakse kolmanda õpiku läbimisega ja "ilmselt, loodetavasti aga mitte kindlalt" saan ma juunis eksami teha ja kursuse ära lõpetada!
Et nii lihtne see ongi! Tule ka sina hollandi keelt õppoma!
Positiivne on see, et kõik vaidlemine ja endakehtestamine ja süsteemi vigadele näpuga näitamine käis kõik minu suurepäraselt vigases hollandi keeles! Ma olen ikka jube äge mutt, ei ole midagi öelda! Ja sain jälle kord aru, kuidas ma ei salli tobedaid reegleid! Ja teiste kursusekaaslaste ametitest kuuldes tajusin kui õnnelik mina olen, et saan teha seda, mis mu hingele rõõmu teeb... Ja ma soovin, et ma saaksin seda teha kogu oma elu!

Hmmm.....

Olen täna üleval olnud nii ainult 6 tundi,on peaaegu kesköö! Ma ei tea millest see tuli või kuidas aga ma magasin täna kella viieni õhtul :) Ja juba on tunne, et võiks jälle magama heita... Huvitav.
Kui ma stressis ei ole, siis on täitsa tore. Kõik nagu liigub kuhugi poole. Aga kui olen stressis siis jälle ei liigu midagi. Millest stress, te küiste? Noh, ma õpin kaheksandat aastat laulmist, ma hakkan viimaks ometi oma bakat lõpetama ja üllatus-üllatus: keegi ei tea, mis hääletüüp ma olen ja mida ma laulma peaksin!
Üldiselt tekitab see minus tunde, et ma olen ikka täielikult läbikukkunud laulja ja mul ei ole ühtegi ideed kuidas koolidesse sisseastumiskatseid teha, kui mul ei ole ühtegi ooperiaariat mida laulda! Ja aeg muudkui tiksub...
Ootan juba et oleks mingi teine etapp, saaks teiste asjade pärast stressata :)
Aga kui see "väike" probleem kõrvale jätta on elu ikka palju parem kui kunagi varem! Ainult, et ega headest asjadest maksa ju rääkida, eks!

Jõulumuusika!

Tere!
Ma ei tea kas keegi veel üldse seda lehte külastab, sest ma olen olematult vähe siia viimastel kuudel kirjutanud aga siiski... kutsun kõiki 20.detsembril kell 18.00 Tallinna Pühavaimu kirikusse kontserdile - orelil Kadri Ploompuu ja häälel mina :)
Kavas igasugu toredaid lugusid kirjutet Bachi, Mozart'i, Vivaldi, Mascagni, Puccini, Bizet ja teiste poolt!
Muudest tegemistest nii palju, et KOGU AEG ON KIIRE :) Aga enamus aega läheb ikka muusikale, nii et on "hea" kiire. Ajavarastele vaatamata jõudisn sellel nädalal vaatama Cirque de Soleil'i uut etendust "Totem" - no kogu aeg oli suu lahti!!!
Vot. Aga nüüd ma hakkan pakkima - laupäeval lendan koju ja homme ei ole enam pakkimiseks aega, sest kaks keikat tahavad laulmist!

Tot straks, mensen! (Varstiseni, inimesed!)

Oh-oh-oo OKTOOBER!

Üllatus-üllatus! Mul on nüüd telekas ja sealt tulevad Hollandi saated ja reklaamid!!!
Nii äge :) Ma pole telekat igapäevaselt juba vist viis või kuus aastat vaadanud ja viimased kolm aastat pole mul üldse teda olnudki, nii et sellest ka see vaimustus!
Ja teate kuidas ma ta sain? Hahhaa... ma elan ju euro-ühiskonnas! Olin üks päev koolis ja siis keegi nägi,et sissekäigu juures on üks tv maas kirjaga-"VÕTA TASUTA KAASA". Kõigepealt tuli kohe mõte, et "oh, võtaks endale" siis aga tuli teine mõte sinna otsa "aga keegi peab ju selle minu koju viima...". Ja nii ma, laiskloom, läksingi koju ilma midagi tegemata. Poolel teel aga juhtusin Lilli ja Scotiga kokku, kes tulid just, üllatus-üllatus, telekat ostmast :) Ja siis kui nad minu juttu kuulsid, panid nad mulle aru pähe - ma läksin ikkagi tagasi, helistasin Olivier'ile ja nii saigi meie korterisse telekas :)
Vaatasin just "Kolmas kivi päikesest" kui kuulsin imelikku heli selja taga, nagu keegi saihistaks seal. Aga ma olin täitsa üksi kodus!!! Nii ma siis kohe ei reageerinud aga kui ikka see hääl järgi ei jäänud, vaatasin selja taha ja.... mu katus tilgub läbi :S
Aga uue teleka eufoorias ei olegi see nii masendav :)
Ja eile tegime väga laheda tüdrukute õhtu - nagu filmis: näomaskid, kurgiviilud, juustukook, head naljad, maniküür ja loomulikult üks romantiline film kõige selle peale! Täitsa lõpp kui tore oli!
Mul on nüüd punased-punased küüned! Hihiiii :)

Aga mida sina teed?

Mida sa tegid eelmisel pühapäeval lõuna paiku?
Mida sa tegid eelmise aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 2005.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 2000.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1990.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1960.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1910.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1860.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?
Mida sa tegid 1760.aasta septembrikuu viimasel pühapäeval?

Vastused põhinegu faktidel ja fantaasial!

Minu vastused on sellised (aga spikerdada ei või,eks!)

Sõin hilist hommikusööki ja ajasin inimesi telefoni teel taga, et tunndide aegu vahetada.

Oli päiksepaisteline päev, istusin koos Annaga Haagse Bos'is (pargis) ja nautisin ilusat ilma, head sööki ja seltskonda.

Ilmselt pakkisin asju ja kolisin oma elamise Taime tänavale.

Olin Soomes tädide juures,helistasin Norrasse ja ütlesin :"Ma ei tule enam tagasi."

Mängisin ilmselt Ukuga aias rändureid. Kindlasti paistis päike ja me korjasime kastaneid ja punaseid vahtralehti.

Olen Itaalias, kusagil Toscana maakonnas oma ilusas maamajas, ma olen 50ndates itaallanna Maria Francesca de Montagna. Mu ümber on mu lapsed ja lapselapsed, abikaasa, õed-vennad ja mõni naaber ka. Kõik räägivad ja toimetavad läbisegi ja varsti hakkame kõik koos väga mõnusat lõunat sööma!

Olen munk Tiibeti mäestikus asuvas kloostris. Mul on pea kiilas ja oraanz talaar seljas. Istun koos kõigi teiste kloostrielanikega suures saalis ja me laulame keskpäevast meditatsioon-mantrat.

Olen keskealine, jõukas, uhke ja upsakas Briti naine Aafrikas. Istun koos oma keskealise, jõuka, uhke ja upsaka Briti sõbrannaga kena maamaja verandal. Me joome jääteed sidruniga ja vestleme raamatu üle, mida äsja lugesime. On väga palav ja kaks mustanahalist orja lehvitavad meile suurte jaanalinnusulgedest lehvikutega tuult. Majas sees istuvad minu ja mu sõbranna abikaasad, kes suitsetavad sigareid ja mängivad kaarte. Aias kasvavad apelisnipuud.

Olen Inglismaa kunigas George III. Ma olen uhke, uljas ja arvan, et ka kõikvõimas. Olen koos oma kaaskonnaga, koerte ja hobustega jahil. Minus voolab adrenaliin ja himu tappa.

Pildil on aga teekarbid, mille maalimisega just valmis sain. Minu meelest tulid täitsa ilusad :)

Head teod

Sulatasin suus just paar "suhkru" terakest ja ootan nüüd, et saaks jogurtit pistma minna. See terakeste söömine tuleb sellest, et olen juba peaaegu kuu aega sapipõie võrra kergem. Alguses oli hing ka kergem aga nüüd enam ei saagi aru. Harjumused on ikka visad kaduma...kuigi päriselt ei ole kõik nii nagu enne.
Mul on nüüd uus voodi. Täiesti uskumatu aga mu sõbrad siin Hollandis panid pead-jalad-käed ja rahakotid kokku ja kui ma lennujaamast koju tulles oma tuppa astusin, oli seal SUUR VOODI!!!! Ja nad joonistasid-maalisid selle üleni ära. Ja sinna sisse on kirjutatud kõikide nimed!
Tükk aega ei uskunud, et keegi võiks midagi nii toredat mulle teha! Siiamaani ei usu :)
Aga see voodi... oi, ta on hea - pole ühtegi lohku kuhu vajuda ega vedru, millest hoiduda. Nüüd on veel üks põhjus, miks kodus olla!
Parim on aga see, et suvel mõtlesin, et tahaks endale korralikku voodit;) Vahel univerum kuulab meie mõtteid...
Jogurt sai söödud...lähen ja vaatan, millised unenäod täna telekavas on.

Raport

Torud parandatud- Kalev Spa likvideeritud! Elagu torumehed!

Palju vett ei millestki

No nii! Ma siin mõtlesin, et teen emale heateo - vahetan vana kraanikausi uuema vastu ja ehitan sinna alla ka mingisuguse toestuse. Plaan iseenesest ju tore aga siis tulid igasugused ettenägematud probleemid...Esiteks on uus kraanikauss kõrgemal ja torud ei ulatu kokku :) läksime siis poodi ja tegime müüjal elu keeruliseks, kuna me eriti ei teadnudki, mida meil täpselt vaja on. Siis kui tagasi olime jõudnud selgus, et ka äravoolutoru on vaja uus osta - jälle tagasi poodi. Pärast 8 tunnist jukerdamist saime siis nii kaugele, et lasime vee jälle sisse ja oi üllatust - torud tilkusid veel rohkem kui enne! Siis otsustasime, et me ikka ei ole torumehed ja peaks proffesionaalset abi küsima. Keerasime vee ööseks kinni ja läksime magama.
Nüüd tund aega tagasi helistas ema ja teatas, et toru jookseb juba neljast kohast läbi. Ise mõtlesin küll, et kuidas ta saab joosta kui vesi on kinni keeratud aga suurest hirmust helistasin toruabi ikka kohale. Kui ma siis ise vaatama läksin, selgus, et ema oli ikka kuidagi vee lahti keeranud ja arvas ainult, et see on kinni. No jessus küll, ma ütlen! Tereve köök ujus nagu Kalevi Spa!
Nüüd on torumehed objektil ja mina hiilisin arvuti taha peitu. Viimaste uudiste kohaselt kukkus ühe toru lahtikeeramisel teine lihtsalt alla...
Enam vist ei tee "heategusid".... aga hoidke mulle pöialt :)

Peegeldus

Istun praegu Tallin- Tartu rongis - näen aknast ilusaid pilvi ja murdunud puid, mis ilmselt on pühapäevase tormi jäänused. Jäin ka ise tormi kätte – mitte küll kõige hullemal moel aga nii palju siiski, et surmahirm oma nukkuvast olekust üles ärkas. Ega selleks olegi palju vaja... vaid tugevat tuult, mis puhub autot tee pealt ära ja saadki aru kui väike ja jõuetu sa oled loodusega võrreldes.
Ma olen nii linnainimene :)
Ja linnainimene käis nädalavahetusel Viru Folgil. See on vist üle 5 aasta esimene folk minu jaoks. Nautisin nii ilma, seltskonda, loodust kui muusikat. Kui nüüd Viru Folki Viljandi omaga võrrelda, siis esimene pluss läheb Käsmu – vähem rahvast ja kaunim loodus. Aga Viljandi teenib punktid paremate esinejate eest. Kuigi mulle nii mõnigi punt ei meeldinud, sain paar väga head elamust. Esimeseks oli Maarja Nuudi ja Karolina Kreintali viiuliduo, sellele järgnes Viljandi Guitar Trio, Zetod ja Katrin Mandel koos Peeter Rebasega. Jäi mulje,et ikka parimad on oma Eesti noored tegijad! Ostsin kohe ka Katrin Mandeli plaadi “Peegeldus” ja just kuulasingi selle esimest korda läbi – nii hea!!!Tunnen,et see annab mulle energiat ja inspiratsiooni. Ta on kuidagi nii päris ...
Olen ka palju juttu rääkinud ja mõelnud ning välja mõelnud ja läbi tunnetanud, et kõige alus on enda eluterve armastamine! Mina näiteks ei armasta ennast veel 100% iga päev, tund ja minut ja see seab palju tõkkeid teistega suhtlemisel. Teengi nüüd väikest eksperimenti – ütlen endale iga päev nii palju kui meelde tuleb aga vähemalt 3 korda päevas “Ma armastan end”. Siiamaani on see väga hea tunde toonud :)
Et siis armastage teie ka end!

Tulge kontserdile!

19. juunil kell 18.00 on Pühavaimu kirikus väike muusikatund, kus Urve Purga (viiul), Tiit Kiik (orel) ja mina (laul) mängime linnarahvale mõned lood. Ilmselt on kavas natuke Bachi, Händelit, Purcell'i ja midagi veel, mis on veel arutamisel :)
Ootan kõiki!

P.s. 12.juulist 3.septembrini olen Eestis: võtkem ühendust! Oodatud on igasugused toredad pakkumised :)

Elasin, ei kirjutanud...

Alates ülemisest:
1. Mozart't ooperis "La Clemenza di Tito" - kohe näha, et tegemist on Vana Rooma senati liikmega!
4. Kaluriküla... nime ei mäleta... aga ta asub teel Marken'i külla kuhu olimegi teel.
3.Väikesel rattamatkal Hollandi kaluriküladesse leidsin sellise "vaatamisväärsuse" - huumorit (või halba maitset) neil ikka jätkub.
4. Helen oli Itaaliast külas ja vedas mindki eksurseerima.
5. Evelin käis ka külas - maaliline!

Olen laulja :)

Nüüd tuli tunne, et olen laulja! Ja teistel on vist sama tunne, sest õpetajad jäid eksamiga rahule ja lubavad järgmine aasta kooli lõpetada.
Jah, hea tunne on! Üle väga pika aja tundsin esinemisest rõõmu ja rahulolu.
Päev enne enda eksamit kuulasin aga Betti (üks ülimalt tore Ungari tüdruk) eksamit ja vot see oli mu viimase 7 aasta parim muusikaelamus!!!! See naine oli nii muusika sees, et enam rohkem vist ei saagi olla. Iga kord kui selle peale jälle mõtlen, hakkab süda lööke vahele jätma nagu kontserdilgi :) See on see, mis mulle esineja juures oluline on - kui ma tulen saalist välja käte värisedes ja võimetu rääkima. Aitäh Bettile selle uskumatu elamuse eest!
Imelisi asju on veelgi juhtunud - leidsin näiteks ilusa punase diivani tänavalt!
Me olimegi Marine'ga just sellist ette kujutanud aga ei tahtnud ostma minna, sest me ju ikkagi õpilased! Ja siis oligi üks päev meie unistuste sohva meie oma tänaval :)
Üritasime seda kahekesi oma trepini tassida - see võttis kogu jõu ja energia. Aga paha lugu selles, et elame 3ndal korrusel... saime sõber Haraldi appi aga tema on kleenuke gei poiss kellel on ilmselt vähem jõudu kui minul... nii et jäime poole trepi peal kinni nagu Puhh Jänese urgu. Tulime sama teed tagasi ja jätsime diivani välja ukse ette koos kirjaga naabrite hämmingu vältimisek:see ei ole igavene nähtus. Järgmine päev saime kaks tugevat hispaania poissi appi. Ma üritasin seletada, et mis nurga alt peab seda diivanit tõstma jne aga nemad võtsid selle kaenlasse ja lihtsalt kandsid üles nagu Asterix ja Obelix :)
Me enne ei kasutanudki eriti oma elutuba,sest ta ei olnud väga hubane aga nüüd oleme siin kogu aeg.
Oo... ja kõige uhkem olen ma vist meie külaliste toa üle - me panime Marine'ga kahekesi sinna laminaat parketi!!!! Kes on seda tööd teinud, teab kui raske see võib olla, eriti siis kui varasemad kogemused või juhendaja puuduvad. Me olemegi need supernaised, kes saavad kõikgega hakkama + oleme ilusad ja targad ja andekad ka:D
Nädalavahetusel oli Evelin külas ja see andis võimaluse ka minul end turistina tunda - sõin kibblingit ( kala taignas) ja käis seks-muuseumis :)
Nüüd aga ootan neljapäeva, et saaks jälle salsat tantsima minna - käin juba jaanuarist kursustel aga eelmised 2 nädalat jäid vahele, nii et nüüd on doos saamata ja muutun närviliseks. Tants on ELU!

Lilleline,,,,

Ei taha teid looduse-sõpru seal Eestis kadedaks teha aga meil õitsesid krookused juba eelmisel nädalal ära ja täna käisin metsast natrsisse korjamas :) Täiesti imelik tunne oli - nartsiss on ikkagi lill, mida ostad poest 7. krooni tükk või mida on kaks tükki vanaema aias ja sa kohe kindlasti ei lähe neid "korjama". Siin aga kasvavad nad nagu võililled või ülased - lihtsalt oma pead. Ikkagi oli tunne nagu oleks vargil käinud. Aga nüüd on ilus vaadata ja varga-tunne (peaaegu) meelest läinud.
P.s. esimesed võililled on ka juba lahti!
Ma olen sellest kevadest kohe täitsa vaimustatud - iga aasta tundub see nii uskumatu, et ta ikkagi tuleb!!! Ja kõik need värvid, mis igalt poolt lihtsalt nagu päkapikud välja vupsavad!!!! Nii tore:)
Sain täna lõpuks oma kaadrinad üles riputatud. khmmm... kaardinateks on neid vist palju nimetada - rohkem konksudega kangas, mis katab akna suuruse ala -kui Looja perfektsionismi ja viimistlusoskust jagas, siis olin mina ilmselt küll kusagil mujal.
Igatahes naabrid enam tasuta peep-show'd ei näe, mis oligi eesmärk!
Karjääriredelist ka natuke. See on ikke õite kõver ja pulki, kuhu astuda pole nigu ollagi!!! Ehk siis - käisin mina järjekordsel ettelaulmisel, et saada natukenegi tööd lauljana ja mis juhtus?! Laulsin oma lood ära, öeldi :"Väga kena aga kas te saaksite nüüd seda sama ILMA vibraatota laulda?". Kuna ma olen seda lauset ka kolmel eelmisel ettelaulmisel kuulnud, siis tundsin ennast nagu Bill Murray filmis "Lõputu küünlapäev"!Aga see ei ole veel kõik"! Siis tuli minu "lemmik osa" - noodist lugemine. Ja mis juhtus - see Must Auk, mis seal kusagil kosmoses on, leidis mu vist üles: nägin nooti, nägin võtmemärke ja noodijooni aga mingit seost nende vahel ei leidnud. Pärast kahte katset laulda suurt sekundit, mida ma väikseks tertsiks pidasin öeldi mulle "Aitäh". Nüüd ma siis mõtlen, et ega mul muud teha pole kui nais-Pavarotti'ks hakata - ta ka ei lugenud nooti aga laulis selle eest jube hästi ja vibraatoga! Ega ei olegi muud kui ainult kuulsaks saada :)
Njah. Tegelikult on natuke nutune seis - olen ikkagi 7 aastat oma elust laulmisele pühendanud aga tundub, et sellest ei piisa.... Või võib-olla ma "koputan" vale ukse taga.... ei tea.

?

Miks mõned sündmused korduvad ja korduvad ja korduvad meie elus? Ja kas on võimalik neid mittekorduma panna? Kui jah, siis kuidas?
Kas on lubatud flirtida uue mehega, kui su eksarmuke on sinu kõrval ja poiss-sõber ootab teisel maal? Kas on õigus öelda midagi, kui sa arvad, et nii ei peaks inimsuhted olema? Või tuleb mõtted endale hoida, sest tegu on kellegi teise eluga....
Kas tuleb oma ideede eest võidelda või järgi anda teiste omadele... samas, miks teiste ideed peavad olema need, mida järgida?

Täida lüngad

Viimased poolteist kuud, kui ma pole leidnud aega ega jõudu siia midagi kirjutada, olen teinud järgmisi asju. Olin terve jaanuari kuu kodutu, sest see kitsarinnaline korteriomanik ei tahtnudki mind enam oma majja pärast meie "vestlust" teemal raha ja usaldus. Siis otsisin korterit kuni lõpuks läksin koos kooliõe Marine'ga agentuuri, mille kaudu leidsime ilusa aga remonti vajava 4-toalise kodu. Jägmised paar nädalat läksidki remondi, kolimise ja sisseelamise peale. Samal ajal osalesin Hammond Organ Festivalil, õppisin Bulgaaria rahvalaule, käisin Pariisis ettelaulmisel, tegin üllatusvisiidi vanaemale-vanaisale Tallinnasse, laulsin nädal aega Apeldoornis noorte heliloojate üllitisi ja käisin veel ühel ettelaulmisel. Kool, õppimine ja koristamine käivad kõige selle juurde, muidugi. Ühesõnaga - ei ole eriti tunnet, et oleks laiselnud :)
Täna panin kööki sellist kleebitavat, pestavat tapeeti ja värvisin uksi. Iga päevaga saab kodu kodusemaks. Just käis Jairo siin ja aitas interneti ka ära ühendada, nii et nüüd on täitsa lust ja lillepidu!
Minu toal on puupõrand ja puulagi ja suured aknad, kuhu varsti tulevad tumesinised kuldsete lilledega kaardinad ette - täna käisin turult riiet ostmas, nüüd vaja ainult õmmelda. Ja kaks potti hüatsinte on aknal kevadet ootamas. Siin on juba kohati täitsa kevade lõhn aga üle paari päeva ta siiani ei ole veel püsinud.
Üks imelik asi on mu toal ka - kusagilt tuleb suitsu haisu ja ma ei saa aru kust kohast?! Minust on saanud vastumeelselt passiivne suitsetaja.
Homme on vaheaja viimane päev aga tunne on, et pole nagu puhkama jõudnud hakatagi! Ilmselt pole siis selline aeg.... praegu hoopis "oravrattas"-aeg.

Nurka surutud

Ma ei kannata inimesi, kelle mõttemaailm ja käitumine on jäigad kui kivisein!!!!!
Selline jäärapea on mu uus korteriomanik. Läksin täna üüriraha ära viima ja võtmeid saama aga siis juhtus järgmine lugu. Võtsin mina automaadist raha kui sain teada, et üle 250 euro ei saagi päevas välja võtta. Mina, lihtsameelne inime, mõtlesin, et kui kaardi uuesti sisse panen siis äkki ikka saab puuduvad 80 eurot ka kätte. Kuidagi läks see asi nii, et ma tõesti arvasin, et saingi automaadilt raha ja läksin korterisse. Seal aga avastasin, et 330 raha asemel oli mul ainult 250! Esimene reaktsioon oli, et kindlasti unustasin raha võtmata ja jooksin tagasi automaadi juurde. Seal polnud loomulikult midagi. Siis hakkasin vaikselt taipama, et ju ma siis ikkagi ei saanud seda ja proovisin uuesti välja võtta, et ikkagi omanikule ära maksta aga ei midagi - ekraanile tuli ainult kiri, et selle kaardiga täna siit küll enam midagi ei saa.
Läksin tagasi, seletasin loo ära ja ütlesin, et toon ülejäänu homme kui sisse kolin. Aga selle peale omanik ütles, et võtmed saad alles siis kui kogu üüri oled ära maksnud. Ma ei tea kas see on nüüd minupoolne liialdus aga jään arvamise juurde, et natuke usaldust peaks ju ikka inimeste vastu olema, eriti nende vastu, kes on sulle juba maksnud 150 eurot tagatisraha,250 üüri rahast, kirutanud lepingule alla ja kolivad järgmine päev sisse. Ma sain vihaseks ja ütlesin, et ta on väga kitsarinnaline ja et mulle ei meeldi kui mind ei usaldata. Tema aga jäi samasuguseks kiviseinaks nagu enne. Just selliste inimeste pärast läheb maailmas nii palju lörri. Nt hiljuti kuulsin lugu ühest puuetega inimesi hooldavast naisest, kes vallandati kuna kutsus tänavalt kaks meest appi ühte põrandale kukkunud 100 kg hoolealust tagasi voodisse tõstma. Õige oleks olnud helistada vastavale numbrile, kust abi ehk tundide või päevade pärast oleks tulnud - see, et inimene külmal põrandal lamab, ei huvita kedagi... peaasi, et ikka reeglid oleksid täidetud!
Krrr!!!
Lepingule on allakirjutatud ja 1 kuu eest maksma olen ma selletõttu kohustatud, nii et homme lähen uuele katsele. Kui kauaks ma aga sinna jään on iseasi. Praegu mõtlen tõsiselt, kas tasub maksta kolijatele kui kuu pärast on neil ehk uuesti vaja samad asjad teise kohta tirida.
Veel äprardustest tänases päevas. Käisin Amsterdamis ühel lauljatele mõeldud jooga kursusel(kestab veel terve nädalavahetuse). No ja siis ma läksin sinna ja läksin ja sõitsin trammiga oodates õiget peatust ja juba oli 20 minutit möödas aga peatust ei kusagil. Mul juba sai eluisu otsa, paanika tuli peale ja mõtlesin:"Mis must nüüd saab??" Sai nii, et läksin teise trammi peale ja sõitsin sama teed tagasi. Aga peatust ei olnud ikkagi kuigi seina pealsel kaardil oli! Tulin enam-vähem õiges kohas maha aga suutsin ka jalgsi natuke ära eksida. Lõpuks jõudsin, nutumaik suus, 45 minutit hiljem kohale :)
Kolmas "tore" asi on Hollandi uus ühistranspordikaart. Kõige pealt tuleb see aktiviseerida aga enne pead minema internetti ja nende kodukalt järgi uurima, millal sinu kaarti saab aktiveerida. Mul ei olnud selleks aega ja läksin lihtsalt rongijaama, lootuses, et küll nad seal seda asja juba teavad ja korraldavad kõik ära. Aga ei miskit! Saadeti automaadi juurde, mis ütles ainult, et "Hetkel ei saa teie kaarti aktiveerida". Lähen Onu juurde, kes peaks hädasolijaid aitama, tema saadab mu infosse. Infost aga öeldakse, et meie selle asjaga üldse ei tegele- minge proovige masinaga uuesti! Kuulge, ma tahan ainult rongiga sõita mitte teha turuuuringuid kuidas uus süsteem töötab!!! Vastus - EI TÖÖTA! Andsin juba alla ja mõtlesin, et pean ikkagi täishinnaga pileti ostma aga siis meenus, et see kõik ei ole ju minu probleem ja et mul on õigus soodustusele! Läksin teise infosse ja saingi teada, et tegelikult kehtib jaanuaris veel eelmise aasta kaart! No oli seda siis raske kohe kusagile kirjutada või kellelgi öelda?!
Praegu, kui ma seda kijrutan, on olemine juba parem aga veel tund aega tagasi tahtsin kõik nurka visata! Olen küll juba poolteist kuud iga päev hingamisharjutusi teinud aga näed, väiksed mõttetud asjad viivad ikka endast välja.
Et siis selline uue aasta algus siin maal...

P.S. ja nad käivad lumesajus vihmavarjudega! Hihihihiiiii :)

Nüüd tuli vist küll kõik ilu maa peale!

Mul on muinasjutt akna taga! Täpselt selline nagu soovisin - koheva lume ja külmakraadidega :) Täiesti täiuslik. Isegi nii täiuslik, et hing tahaks sellega üheks saada. Teen küll pilte ja olen hetkes ja naudin silmade, nina ja suuga kõike seda ilu, mida loodus pakub aga teadmine, et 4 päeva pärast eksisteerib see kõik ainult minu mälestustes, tekitab varajase igatsuse...teate küll seda tunnet.
Aga praegu on nii ilus!
Ja aasta vahetus ja jälle on see uue energia tunne. Ma loodan, et kõigil on nii. Iga aasta juhtub sama asi - aasta viimastel päevadel on ikka mingi äng hinges aga kui kell 00.00 saab, läheb süda kergeks ja olemine rõõmsaks.
Soovin siis mõned soovid ka.
Et oleks sellel 2010.aastal rohkem:
armastust enda vastu
armastust teiste vastu
eneseväärikust ja -austust
eluenergiat voolamas kehas ja hinges
selliseid naermisi, kus pisarad silmis ja kõhulihased pingul
laulmist ja toredaid projekte
muusikalist tööd
aega endale
rahu maailmas ja hinges
tervislikku toitumist
ettevõetud plaanide päriselt ära tegemist
südamlikkust
soojust
hellust
hoolivust
ja head õnne


Jah, nii olgu!

Kasvatagem headust!

Vaatasin just filmi "Babel".... nii vähe on armastust ja nii palju on lollust. Selle nädalavahetuse teine depressiivne linateos oli tõsielul põhinev "Precious". Uh, mida kõike siin maailmas leidub ja kuidas inimesed sellest siiski läbi tulevad! Näen, kuidas on vajalik endas armastust kasvatada ja olla eelarvamustevaba ning avatud. Aga siis tulevad ellu situatsioonid, kus mina annan endast parima ja näen,et teiselt poolt ei vastata samaga ja nii tekib küsimus - kaua sa oled see targem, kes alati järele annab, kes alati teist püüab mõista ja ennast teisega kohandada? Kaua... nagu Piibliski öeldakse - keera alati teine põsk ette. Njah. Me ei ole veel Jeesused ja üritame alati vähemalt ühe põse tervena hoida.
Sai seekord vähe segane tekst aga las ta olla... olen ise ka nati segaduses, ei saagi midagi teistsugust kirjutada.
Endiselt kodutu....

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.