Tere jälle. Ma ei tea mitmendat korda ma juba alustan uut sissekannet ja siis kohe kustutan jälle kõik ära. Viimasel ajal mulle enam ei meeldi kuidas ma kirjutan...mõtteid on ja sündmusi ka, millest kirjutada aga nii kui nad muutuvad kirjapildis nähtavaks, tuleb mul imelik tunne peale ja login ennast kiiresti lehelt välja ilma märki maha jätmata. Eks vist igal "kirjanikul" on loomekriisid :) jah...ja mina mõtlesin täiesti tõsiselt kunagi kirjaniku või ajakirjaniku ameti peale!
Proovin nüüd vähemalt mõnest olulisemast viimase aja juhtumist rääkida.
Kõige dramaatilisem sündmus juhtus eelmisel neljapäeval kui ma kodus kohvi tehes ära minestasin. Mul ei ole vist nii paha kuhagi olnud...ei oska seda isegi kirjeldada aga kokkuvõtlikult võib öelda,et tunne oli väga segane. Nüüd olengi juba 5 päeva suht nõrk olnud. Eile tundus,et eluvaim hakkab juba sisse tulema ja läksin kooli, seal aga selgus,et igasugune pingutus teeb elevandist hiire ja nii ma siis läksin hoopis esmaabisse.(Saladuskatte all ütlen, et mul on kohaliku ravikindlustusega natuke halvad suhted -õigemini: mul ei ole mingit suhet s.t. et üritan läbi ajada Euroopa Ravikindlustuskaardiga, mis aga tagab ainult esmaabi ja seda ka juhul kui sa Hollandis ei tööta... ). Registratuuris muutsin natuke oma haiguslugu - neljapäevast sai esmaspäeva õhtu :) Igatahes mind võeti vastu. Kõigepealt tegi rastapatsidega õde mõned lihtsad järelpärimised ja kui näha oli,et ma kohe minestama ei hakka, saatis mu tagasi ootama arsti vastuvõttu. Varsti kutsutigi sisse ja nüüd võttis suure tätoveeringuga neiu mult vereproovi! Mõtlesin Eesti õdede-arstide peale ja välimääraja ei läinud siinse pildiga üldse kokku :)Pärast 1,5 tunnist vastuse ootamist sain teada,et kõik on korras ja tehniliselt ma ei peaks end halvasti tundma. See on nagu maffia - tegutseb küll aga keegi ei saa midagi tõestada! Mul on juba mitmendat korda arsti juures käies selline asi juhtunud, et kurdan mingi häda üle aga arst ei leia midagi....kas ma siis kujutan endale asju ette või? No igatahes on hea,et teoreetiliselt on kõik korras.Looan,et praktiline pool ka järgi jõuab.
Teine, palju meeldivam sündmus oli aga kahepäevane reis kooli kooriga, et tuua esiettekandele Händeli serenata "Parnasso in Festa", mille vahele oli pikitud palju kaasaegseid lugusid.(Kirjutatud meie kooli heliloojate poolt). Käisime ära Leeuwardenis ja Deventeris (kaks Hollandi väikelinna). Seltskond koosnes vanamuusika õpilastest, kellega mul ju muidu kunagi ühiseid tunde või projekte pole aga kuna keegi oli haige ja palus mul end asendada, juhtuski,et ma sain võimaluse laulda barokkorkestri ja -kooriga häälestuses 415Hz! Ja teate - mina, vanamuusika võhik ja mitte-sallija, nautisin seda projekti väga!!! Ma juba ükskord varem kijrutasin,et käisin Amsterdamis barokkooperit vaatamas ja esimest korda elus kuulsin seal head ja hääles vanamuusika orkestrit. Sellele heale kogemusele lisaks olen nüüd ka ise laulnud nende instrumentidega ja ega enam ei kujuta ette, et Bachi või Häendelit võiks klaveriga või modernsete viiulite-tsellodega mängida/ saata.
Nii palju vähemalt on siin Haagis õppimisest kasu - kui ma ka ooperist väga kaugele jään, siis vähemalt vana ja uue muusika kohapealt laieneb ring silmade ümber iga päevaga! Sellel väikesel reisil oli veel üks väga mõnus pluss : sattusin mängima täringuid ühe plokkflöödimängjiast portugali poisiga (ta on ilus nagu Kreeka Jumal,andekas,tark ja otse loomulikult meeldivad talle hoopis mehed!) kes tegi ettepaneku panustada mssaažile. Ja mina võitsin!!!! Ja siis ma sain (siiani) elu parima massaaži osaliseks :) Terve ülejäänud nädalalõpp kujuneski nagu mingiks massaaži laagriks - nüüd ma oskan juba üsna hästi käsi mudida aga selja ja kaelaga läheb veel aega. Ma olen täiesti vaimustuses sellest puudutuste maailmast! Nii vähesega saab nii paljut teha. Sellega tuli ka meelde, et eelmisel suvel kohatud India joogi ütles mulle,et peaksin just massažiga tegelema :)
Oh. Nüüd ma kirjutasin päris palju ja kui ma ruttu teen,siis ehk ei tulegi vastupandamatut soovi kõike ära kustutada.
No comments:
Post a Comment