Tsirkus Barcelona!

Ola!
Arvake ära kellel on Hispaania-vaimustus peal???? MINUL :)
Ma olen alati olnud huvitatud Itaaliast, sellest maast, keelest, kultuurist ja inimestest ja Hispaania peale pole üldse mõelnudki aga vat siis, nüüd on asjad teisiti.
10-päevasel pisikesel ringreisil nägin oraanzi mulda, palju sinist taevast, lõputuid puude, inimeste ja teedeta avarusi, öist ummikut keset Barcelonat, Madridis veoauto peal Goya maale, Cuenca mägedes karjust ja lambaid ning Valencias minu elu pikimat rongipileti järjekorda.
Esimene asi, mida Hispaaniasse jõudes nägin oli metroo...sõitsime maa all peaaegu tunni enne kui päikese kätte jõudsime. Madridist see kord eriti midagi ei näinud, sest pidime juba varsti Cuenca poole sõitma hakkama. Muide, Madridis peab selleks,et rongi peale saada oma koti turvakontrollist läbi laskma ( sama masin kui lennujaamadeski) ja siis enne kui sind perroonile lastakse kontrollitakse piletit! Mamma mia - kas saaks veel keerulisemaks asja ajada??? Hmmm...pileti ostmine on ka umbes sama huvitav protseduur - kõigepealt seisad mingi kassa juures, mis tundub pileteid müüvat. Pärast mõningast ootamist ( kuni kassatädi/onu lõpetab vestluse maast ja ilmast oma kolleegiga) saad teada, et see kassa ei müügi seda piletit mida sul vaja on...Tuleb minna järgmisse sappa seisma.Seal peab järjekorra numbri võtma. Meie number on 670 ja ekraanil vilgub nt 534. Vat siis. Õnneks Liina hoiatas ette, et pileti ostmine võtab vähemalt tund aega. Ootame siis oma korda. Jalad on väsinud ja panen koti maha ning istun selle otsa... Varsti tuleb aga turvamees, ja teeb käte-jalgadega selgeks, et ei ole lubatud oma koti peal seina ääres istuda!!!! Õnneks juba varsti ongi meie kord. Lähme kassa juurde, kus teenindajaks väga ähmi täis noormees, kes loomulikult hakkab meiega kõigest muust kui piletitest rääkima ja kuna ta üritab inglise keelt purssida siis ajab ta kolm korda piletid segamini. Lõpuks saame klammerdatud ja pakendatud reisidokumendid kätte ja võime rongi ootama asuda. Jehhuu!!!!
Aga rongi sõit oli ilus. Ma nautisin avarat, asustamata vaadet. Siin Hollandis ei leia ühtegi kohta, kus kõik ei ole organiseeritud, inimestega täidetud ja kultiveeritud. Ja see hakkab pika peale ahistama. Tundisn,et ahmisin seda vabadust ja ruumi endasse. Ja neid värve, mida see loodus täis on. Mõtlesin ka Hispaania kunstnike peale - nad on nii oma maast mõjutatud...see elab nende töödes.
Ka Cuencas sain oma avaruse-janu kustutada. Jalutasime pool tundi linnast välja ja juba olime mägede vahel, kus ainukesteks kaaslasteks olid lambad ja nende karjus.Nad aga ei seganud meid, sest ronisime kõrgele künkale päevitama. Mina ja Sille saime kohe esimesel päeval sihukse põletuse, et mitu päeva oli valus olla. Aaaa..Cuencasse ja Hispaaniasse läksime üldse kuna meie sõber Liina teeb seal oma Erasmuse poolaaastat. Ta viis meid kohe kooli peole, mis nägi välja umbes nagu meie Lauluväljakul korraldatav kontsert. Ja klubid on seal nagu väiksed toakesed kõik ühel tänaval reas, igal pool umbes sama muusika ja samad inimesed. Hispaania karaoke-baaris jõudsime ka ära käia :)
Ja juba oligi kell 5 hommikul, pisut magamist ja jälle rongi peale - läbi Valencia Barcelonasse. Oi. Ja Valencias sai ka "nalja" nende Hispaania reeglitega. Kuna rongi teed parandatakse, siis pidime pisut enne kesklinna metroo peale minema ja meile anti selleks ka lisa pilet rongijaamas aga ega keei ei suvatsenud ju öelda, et selle piletiga saab metroost välja ainult teatud kohtades!!! Nii me siis olime kinniste väravate taga oma suurte kottide ja piletitega, mida masin kuidagi omaks võta ei tahtnud. Läksime metroopeatus teise väljapääsu juurde ja leidsime sealt ühe tädi, kes saksa keelt purssis natuke. Saime läbi raskuste aru, et peame sõitma metrooga tagasi eelmisesse jaama, sealt lisa pileti ostma, millega metroost välja saame ja siis siia tagasi tulema!!! No annab ikka sihukest jura välja mõelda! Igathes me olime nii väsinud juba, et ei viitsinud seda tralli läbi teha. Läksime tagasi teise väljapääsuni. Seal Sille puges ühest väravast läbi ja ostis ühe pileti automaadist, andis selle meile aga oh imet - ka see ei töötanud! Lõpuks viskasime kotid üle väravate, Mirjam puges ka läbi aga mina jäin kinni nagu Puhh Jänese urgu. Ootasin natuke ja varsti läksin kohaliku tüdruku sabas kiiresti väravast läbi. Siis ootas ees järgmine saba,et osta pilet Barcelonasse. See läks üsna kiiresti ja varsti olimegi rongis teel Gaudi ja Liceu poole. Kuna meie vastas istusid kaks häästi kena meest siis läks 5 tundi väga kiiresti :P
Barcelonas olime ööd ühes korteris kus elas 5 väga toredat üliõpilast. Üks nendest on mu siinse hispaanlasest sõbra sõber aga me ei tundnud neist tegelikult kedagi. Ma loomulikult kartsin, et äkki on mingid imelikud inimesed ja võib-olla see tüüp unustas üldse ära,et me tuleme aga ei - meile oli terve tuba ette valmistatud paksude madratsitega ja inimesed olid ülitoredad ning lahked. Võtsid meid Mirjamiga kohe peole kaasa. Läksime Barcelona suurimasse ööklubisse nimega Razzmataz. Nii veider oli - inimesed hakkavad peole tulema kusagil kella 2 paiku öösel ja 3-4 ajal on alle täis maja..siis kui eestis juba kõik ära vajuma hakkavad! Pidu käis 6-ni ja siis oli hea kpju minna sest metroo juba käis. Laupäev oli nati raske turismiga tegeleda aga käisime siiski La Padreras ära (arhitekt Gaudi projekteeritud elamu) ja leidsime bussitäie eesti pensionärturiste La Sagrada Familia eest. Edasi viis õhtu meid ühe arstitudengi peole. Seda tänu Sillele kes endale leiva hingetorru tõmbas ja keda oli vaja üle vaadata. Leib jäi kurku aga pidu oli tore. Laupäeviti on metrood töös terve öö. Nii me siis läksime kusagil kella 2 paiku La Rambla peale kõndima, et seda kuulsat ja kiidetud pühapaika näha. Mina olin vist ainuke inimene, kes sellisel kellaajal maju ja arhitektuuri ja ooperiteatrit turistliku pilguga vaatas. Põiklesime roosi- ja õllemüüatest mööda, nägime rotti kes palmi otsa ronis ning lõpuks komberdasime koju ära. Pühapäeval tahtsin mina ikka vaatamisväärsusi ka näha ja ajasin end pika mokaga kell 12 maast lahti. Jõudisn ära näha ooperimaja, La Sagrada Familia seest, park Guelli ja kontserdi Palau de la Musicas. Õhtul jalutasime veel mööda Olümpiarõngastest, käisime üle Rambla Mar'ist, sõime väga head jäätist ja seekord põiklesime mööda marihuana-müüast.
Nii. Nüüd ma olen kirjutamisest väsinud ja te ilmselt lugemisest ka. Teen lühidalt.
Järgmised kolm ööd-päeva olime Valencias: päevaplaan - turg, maasikad, kirisd, saiakesed, rand, hostel, pidu. Teine päev sama ainult, et õhtul seisime 2 tundi pileti sabas ja shoppasime nati ka. Poed on seal toredad - igal pool leiab pisikesi poekesi, kus müüakse kas käsitööd või vähemalt mitte masstoodangut. Tõin kaasa ka mõned ilusad, värvilised asjad :)
Ja viimasel päeval läksin mina varase rongiga Madridi, et seal veel Liinaga kokku saada ning linna ka pisut degusteerida. Nagu Murpy seadus sattusin ma Madridi ühel nendest 5 päevast aastas mil muuseumid kinni on!!!! Tsillisime siis Liinaga niisama Picasso kuju alla ja lonkisime mööda väga ülerahvastatud tänavaid. Kui Liina oli ära läinud jõlkusin üksi ringi kunigapalee aias, vaatasin kuidas päike mäe taha läheb, kuidas neljaastane pisike tüdruk räägib kätega vehkides ja kuidas vanad inimesed armsasti käsikäes linnaväljakutel patseerivad. Öö lennujaamas ja sellele järgnev sõit Hollandisse oli natuke piinarikas kui viisakas olla. Aga nüüd olen juba väsimuse välja puhanud ja mõtlen, et ikka oli üks väga mõnus reis. Praegu on natuke isegi tunne,et reis jätkub, sest ilmad on soojad olnud ja olen palju aega veetnud oma hispaanlastest sõpradega.( nad kõik on mu peale kadedad kui räägin oma reisist, hahaa...:)

Hasta manjana!