Olemine: pidune!

Täna sain lõpuks terve Joonase läbi vaadatud aga ega ma teda laulda ikka ei oska :S Eile harjutasin 7 tundi ja täna 4! Tubli eksju, eriti arvestades et nii reedel kui laupäeval sai päris kõvad peod maha peetud. Nüüd on tunne,et Haagi rütm on tagasi - kolm pidu kahe päevaga :)
Varsti hakkan asju pakkima... kummaline,et mul ei ole üldse migit reisiärevust või koduigatsust või elevust. Juulis kui Itaaliasse olin jõudnud, tahtsin kohe tagasi Eestisse ja nüüd kui see võimalus väga lähedal on, olen peaaegu täiesti emotsioonideta. Samas on tore,et saab jälle minna. Mulle meeldib see osa reisimiset alati kõige rohkem kui oled kahe punkti vahel teel..hmm...mu blogi on ju ka "teelolija" - ei olegi varem mõelnud sellest vaatepunktist :) Igatahes jah, see kahe maailma vahel olemine annab hästi vaba tunde ja samas on hea kindel olla,sest sihtpunkt on juba kindlaks määratud.
Nii. Ma katsun oma järelejäänud ajurakud tööle panna ja ehk õnnestub draamatunni kodune ülesanne ära teha - kirjutasin kunagi varem, et pidime seal tunnis ühte kodust kaasavõetud asja kasutama erinevateks tegevusteks. Nüüd ma pean selle sama asjaga välja mõltema soolo s.t. nagu pisikese etüüdi. Minu asjaks on pisike rahakott-konn ja etüüdi idee on järgmine :
Konn on justkui psühhooloog ja mina siis räägin talle oma probleemidest. Pika eluloo kirjeldamise jooksul kasutan konn-psühholoogi kõristina, pallina, meigikarbina,krõpsupakina jne. Lõpuks avastan,et mängin oma psühholoogiga ning panen ta oma toolile tagasi jäädes ootama tema lahendust minu probleemidele.(Võib-olla sai segane kirjeldus aga lavastatuna näeb see üsna tore välja) Nüüd pean selle jutu osa välja mõtlema ja paberile panema.
Mmmm...varsti saab kohukesi :)

300 lehekülge atonaalset liedertaefellikku kooripartiid

Issand-issand!!!
Kolm päeva on jäänud,et ära õppida kuidas Joonast lähetada :S
Ma üle tunni aja seda korraga ei saa harjutada - mõnus röökimine teises oktavis ja meloodialiinist võib ainult unistada. Aga kõik läheb mööda, nii ka need proovid ja kontserdid nii, et ma siis ei muretse :)
Üldiselt on mul elu läinud jälle vanasse rööpasse tagasi -tegemist on nii palju,et ei olegi tähelepannud halli taevast ja vihma (mäletan,et eelmisel aastal oli ilmal mulle palju suurem mõju kui praegu).
Tänaseks kõik. Magama ja homme jälle "orav rattasse".

Metamorfoos

Väike asi, mis praegu tundub imena - mul on pisike metallpulk, nimeks heegelnõel, millega väänan lõnga nii- ja naapidi ja lõng muutub asjaks -antud hetkel mütsiks:) Kas pole mitte fantastiline!!!

Ja Ööülikoolist pärit huvitav mõttetera "Geenide vastastikune vaimustumine".

14 tundi.

Eile tulin töölt, kolmas päev järjest koristada Haagi rahvusvahelises koolis, ja "kukkusin" voodisse, tõusin 14 tundi hiljem. Tegelikult olen ikka veel siin teki all aga selle vahega,et loen raamatut ja aega ajalt käin külmkapist mahla toomas. Nüüd tuli üle pika aja tunne,et võiks ka blogisse paar rida kirjutada.
Viimased kolm nädalat on olnud imelikud. Mulle hakkas septembris siis lõpuks Itaalias kohutavalt meeldima. Mu korterinaabrid olid nii toredad, eriti Antonio, kes NIIIII hästi süüa tegi ja kellega NIIIIII palju nalja sai!!!! Ma arvan, et pole elus kunagi nii palju naernud kui selle kuu jooksul. Igatahes oli kurb Hollandisse tagasi tulla. Ja siinne söök, ilmad, linn ja inimesed...oh,seda vahet ei saagi hästi kirjeldada - kes on mõlemal maal käinud, saab aru.
Ja loomulikult teeb koristamine mind ka üliõnnelikuks! Plaanis on nüüd hollandi keel nii paju ära õppida,et leiaks kusagil mõne teise töö.
Koolis oli alguses ikka väga kummaline käia. See distants mis 3,5 kuuga tekkis pani asju nägema hoopis teisest perpektiivist. Näiteks esimeses grupitunnis(see on nagu avatud tund, kus 3 inimest laulab ja ülejäänud vaatavad pealt) panin tähele kuidas inimesed muutuvad hetkel kui nad laulma hakkavad - tekib mingi teatud hoiak, positsioon ja ebaloomulikkus. Ja nii ma siis mõtlesingi kui tobe see eriala ikka on.
Praeguseks olen natuke juba harjunud.
Üldiselt on mul täitsa toredad ained :
lauluajalugu, kus kuulame erinevaid lauljaid ja arutame kuuldu üle,

ooperi dramaturgia kus lahkame erinevate ooperite libretosid (kui õpetaja kogu aeg ei köhiks ja natuke elavamalt räägiks, oleks see päris tore tund!),

creative dance, kus siiamaani teeme ainult aeroobikat,sest õpetaja sõnul oleme me nii vormist väljas, et meiega ei saa midagi tantsulist teha!

alexander tehnika, kus ma lõpuks hakkan aru saama, miks mul on suuri raskusi hingamisega

draama, kus see aasta tegeleme ruumi tunnetamisega ja eelmine kord pidime mingi eseme kodust kaasa võtma - ülesandeks oli leida vähemalt 10 erinevat tegevust mida selle asjaga saab teha (minul oli kaasas väike rahakotimoodi asi, mis näeb välja nagu konn - muutsin ta palliks, käekotiks, krooniks, puudritoosiks, moeetenduse aksessuaariks, padjaks, mänguasjaks, taskurätikuks,põrnikaks ja sõbraks).

Jazz-improvisatsioon lauljatele -dooria ja miksolüüdia laadid, mida olen vist küll 10 korda pähe tuupinud ja ära unustanud, leiavad esimest korda elus rakenduse ja ei tundugi enam nii rasked või teoreetilised.

Sissejuhatus jazz-harmooniasse - esimene tund oli hollandi keeles ja kuna ma olin terve septembrikuu puudunud, siis ma ei saanud midagi aru.Ega nüüd eriti parem ei ole aga tore on kuulata jazzjärgnevusi isegi kui ma ise neid järgi mängida ei oska.

Ornamenteerimine, kus esimeses tunnis õpetaja ei seletanud midagi ja nüüd peaksin mingi vanamuusika loole ise ornamente kirjutama...hahaahhah...tahaks näha kuidas ma sellest eksamist läbi saan :)

Loomulikult laulan ka:) ja siis on mõned nõmedad ained nagu rütmiõpetus aga see aasta käin hollandikeelses grupis ja nüüd vähemalt ei saa midagi aru, mis õpetaja räägib ja siis ei käi ta nii närvidele!

Olen palju mõtlemisega ka tegelenud (nagu see oleks mingi uudis!) ja Itaalias saavutatud mitte-mõtemis-elustiil hakkab siinsete tuulte ja vihmadega ära kaduma.
Jõudsin arusaamisele, et mulle ei meeldi mõte karjäärist või üldse millegi saavutamisest.Ja tunne,et pean kuhugi jõudma takistab mind üldse midagi tegemast. Nii ma ei olegi siiamaani eriti harjutanud. See on nii kummaline - mõte endast kui lauljast vallutab mu täiesti ära ja ma nagu kaon selle idee sisse s.t. ma enam ei ela oma elu vaid püüan sellele ideele meelejärgi olla. Nüüd kui sain natuke asjad selgemaks, hakkab vaikselt ka laulmise-isu tagasi tulema. Hea on ka, et olen kuidagi leppinud paljude asjadega, või vähemalt hetkel tundub nii.(Minu puhul ei ole need avastused ja seisundid ju kunagi väga püsivad).

Praegu niisiis on esimene koolivaheaja päev ja mul on lõpuks aega lugeda ja kirjutada ja iseendaga olla. Loen Linda Lee Welch'i (ka minu jaoks täiesti tundmatu autor kelle otsa raamatukogus juhuslikult komistasin) "The artist of Gikando"-t.
Niiiiiii mõnus on lugeda!!!!! Ma tunnen, kuidas ma olen sellest puudust tundnud viimased paar aastat....kuni Otsakooli 3nda kursuseni lugesin kogu aeg ja siis hakkas ELU pihta s.t. tormamine ja töölkäimine ja lõputu KIIRE. Lugemine on nii vajalik - minu jaoks eriti, sest ma ei loe ajalehti. Üldse tahaks paljusid asju uurida ja teada saada. Varsti hakkangi oma muusikaajaoo lõputöö jaoks materjali koguma - teema on umbes selline : kuidas on ooperilavastamise idee muutunud viimase pooleteise sajandi jooksul. Ja veel pean kirjutama kaks tööd - ühe lauluajaloo jaoks, kus pean analüüsima kolme oma hääletüübile kirjutatud rolli (minu puhul on raske valida midagi, sest ma ei tea ju ikka veel mis hääl ma olen!) ja teise ooperi dramaturgia tunniks - analüüsima ühe ooperi libertot dramaturgilisest vaatepunktist lähtudes. Nende ülesannetega ma olen täitsa rahul :)
Ja nii hea tunne on kui on aega!


P.S. mõned uued pidid on fotoalbum.ee-s üleval.

Jõehobu "Ja-mis-siis!"

Kas on tähtsam kuhugi jõuda või kusagil olla?
Sõna "Tähtis" üle ei hakka siinkohal arutama...see on ju igaühel oma mõõdupuu järgi kindalks määratud, eksju :) Nendest üksikutest juhtudest, kus keegi püüab enda "Tähtsat" teisele pähe määrida pole ju mõtet rääkida - seda esineb haru harva!

Niisiis. Käisin Veronas. Tähtsaks osutus seekord sõber Mari-Liis, temale lisaks ka ERSO kontsert. Aga nt Jovanotti (Itaalias hetkel väga pop laulja), kelle kontsert Arenal toimus, jäi seekord TOP 10st välja. Veel oli oluline rääkida juttu klaaspärlimüüjaga, kes andis meile ühe söögikoha visiitkaardi oma allkirjaga - oleksime odava rahaga lõuna saanud aga Elu läks sellest restoranist paraku mööda. Romeo- ja Juuliaaegsete majade vahel lonkides jõudsime kirikusse. Keegi harjutas midagi orelil aga tal läks kogu aeg segamini ja Mari läks piiluma, et mis seal siis nii rasket on. Organist oli sihuke muhe mees ja pakkus kohe istet - ja Mari mängis esimest korda elus orelit kirikus, kus altaril ei olnud mitte kristus vaid hobune ;P
Kui mina talle järgi läksin, küsis organist Paolo kas ka mina tahan proovida.Jätsin selle vahele aga kui ta kuulis,et õpin laulmist, võttis kohe Ave Mariad portfelist välja ja siis oli minu kord elu esimene Bach-Gounoud laulda. Pärast kolmandat korda tuli juba peaaegu välja!
Veel mõned vaatamisväärsused, risti saab tõmmata kasti "Nähtud":
Arena, Juulia rõdu ja kodu, Romeo kodu tänavalt, Rooma teater, Castelvecchio siseõu, turu plats ja üks kirik. Lihtsalt tänavad ja tuvide nummerdatud kodud ei lähe ju arvesse...risti ei tee aga ilus oli küll.
Veroma on igatahes väga armas väike linn - ei teki ahastust, et liiga palju on mida vaadata või näha samas 2 päevaga tüütuks ka ei muutu.

Olevikust ka:
Toas on nüüd külm.Ja õues ka. Eestis või Hollandis 15 kraadi on peaaegu,et suve temperatuur aga siin on tunne,et külman kohe ära. Olen vist itaallaseks muutunud.
Jah, ma ju kirjutan ilmast!!!! See on esimene tundemärk. Varsti hakkan söögist ja jalgpallist ka kirjutama :)
Tegelikult mulle nüüd meeldib see mittemillestki-rääkimise-kultuur.Vahtevahel on natuke tühi tunne aga siis jälle mõtlen, et kas peabki kogu aeg nii mõtestatud olema.
Holland ja sealne elu ei taha veel kuidagi pähe mahtuda...lükkan neid mõtteid edasi..
aga nad kipuvad tagasi tulema. Tahaks olla vaba....et isegi kui miski meeldib, siis suudaks kõike nii vabaks jätta,et kunagi ei oleks raske lahkuda. Elu on küll illusioon aga praegu olen sellest kuidagi kaugel....tavapärane lihtsurelik minus mõtleb ikka, et rohi on siinpool Alpe maitsvam.

Haahhhahahhahhahahhahhahhahhahah....

Naer!
See on uue (sünni)aasta märksõnaks olnud. Ma ei mäletagi millal ma nii palju ja nii südamest naernud oleksin. Väga hea on :) Kõnnin tänaval ja lihtsalt tuleb naer peale.
Selline hästi positiivne ükskõiksus ja mitte millegi ootamine...loodan väga,et see ära ei kao või kui kaobki siis ainult natukeseks. Sünnipäeval tahtsin kõigile õnnitlejatele hoopis ise õnne soovida - et vaadake kui ilus päev ja elu meil on ja nii tore,et me üksteise peale mõtleme!!!!
Olen ka enda jaoks avastanud nn itaalia elustiili s.t. mittemidagi tegemise ilma süümepiinu tundmata. Ja teate, mulle meeldib see! Ei mõtle, et kas minust saab midagi või kuidas ja millal ja et peaks ikka seda ja teist ja kolmandat juba oskama. Aga võttis aega peaaegu 2 kuud,et orav rattast välja tuleks. Nüüd läheb see orav paari tunni pärast Veronasse ja saab ühe imelise inimesega kokku!

Kultuuride vahetus

Mul oli 2 päeva üks türgi sõber külas, sest tal ei olnud kodu. Saime tuttavaks kooriproovis, eriti ei suhelnud aga viha ka ei pidanud. Paar nädalat tagasi hakkasime aktiivsemalt läbi käima ja nii ma siis olingi lahke pakkuma öömaja oma korteris, kus üks tuba oma õiget elanikku alles ootab. Alguses tundus väga tore tüüp olevat - laulab türgi laule aastast 200, mängib kitarri ja teab poliitikast palju. Aga...pikapeale selgus,et tema esmapilgul laiahaardeline mõttemaailm on tegelikkuses ikkagi raamistatud... väikestest asjadest võib väga kiiresti ärrituda ja naine peab olema blond, tark ja nõusid pesema :) Mõned inimesed on väga tugeva energiaga - isegi kui tahad oma vaatenurka argumenteerida tundub see kui tuuleveskitega võitlemine. Nii ma olengi palju vait olnud. Nüüd ta läks oma teed. Mina aga mõtlen, et kuidas küll see maailm saab kuhugi poole areneda kui on nii palju inimesi, kes peavad end avatuks ning ei tea, et tegelikkuses nad seda ei ole....
Üks teine lugu teisest kultuurist: minu kursusel on üks vene tüdruk ja sattusime ükskord rääkima Eesti-Vene suhetest, see oli juulis. Oli samasugune tunne, et tuuleveskid tahavad ära lämmatada - räägi või mitte, tema arvamus on endiselt, et Eesti teeb väiksele Venemaale liiga. Ma ei taha öelda,et kellelgi on õigus või et keegi eksib vaid, et kuidas me saame arendada riikidevahelisi suhteid kui me ei suuda isegi oma klassikaaslast tõeliselt kuulata?
Kolmas juhtum -muusikaajaloo õpetaja ja minu klaverisaatja siin Perugias. Harjutame mingit lugu ja pärast ta ütleb, et see on kole ja igav. Mina soovin lihtsalt om arvamust väljendada, et minule see lugug meeldib aga ei, see arvamus ei ole õige! Samuti on tema arvates Pärt igav ja üksluine. Ja ka saksa lied. Ja kõlbab see mis talle meeldib. No vat siis - tee koostööd kui sind ei kuulata :)
Üldiselt veendun iga päevaga üha rohkem, et kõik sellised asjad on tühised...reaalsus on midagi hoopis muud. Kõik seadused, normid, usundid ja tavad tunduvad nii tehislikud. Jah, usu üle olen ka mõelnud - kirikusse minnes pead end kinni katma: Milleks? Piibli järgi on Jumal meid loonud oma näo järgi...s.t. ta teab millised me ka riiete alt välja näeme ja kui näiteks oleme saunas või dushi all, kas siis sellel hetkel me ei usu temasse? Need mõtted tulid kui Assisis püha Franciscuse kirikus käisin. Politsei peab su kinni ja annab rätiku õlgadele,Pisas anti midagi arsti kitli taolist. Ja siis vaatad kõiki neid inimesi kitlite ja rätikutega...ei tea kas naerda või nutta! Jah, iga üks ikka tõesti seab iseendale müürid. Ma üritan enda omi vaikselt lammutama hakata :)
Pean veel ütlema, et mulle hakkab see minu elu siin Perugias meeldima - kool mitte nii väga aga just see, et pole kiiret kuhugi. Sain oma Haagi tunniplaani kätte ja seal polnud pooli aineid kirjas, nüüd pean siit kaugelt kõike korraldama ja juba tunnen kuidas ma tegelikult ei taha sellist kiiret elu. Veel ei ole aga julgust täpselt enda järgi elada... Lammutan siis edasi oma müüre :)