Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.

Torm enne vaikust

4 päeva pärast pean oma toredast toast välja kolima ja arvake ära kas mul on uus kodu olemas või mitte.... loomulikult see viimane variant!
Aga siis kui stress peale tuleb, mõtlen, et kas ma 10 aasta pärst mäletan seda aega... ilmselt mitte, nii et pole mõtet üldse paanitseda, eksju.
Praegu ongi iga päev see situtasioon, kus pean rakendama kõiki neid teadmisi, mida jooga- ja hingamiskursustel olen viimaste nädalate jooksul õppinud. Aga teate - jube raske on! Kuidas saada teooriast praktika ja eluviis?
Hoidke mulle pöialt - ma hoian teile ka!

Muutused ikka vahel juhtuvad....

Hommikuti, nii kella viie paiku jalutades saab kõige rohkem energiat päevaks. Ja kui istuda vaikselt ning lasta mõtetel tulla-minna ning keskenduda iseendale ning ümbritsevale, saabub teatav rahu hinge.
Juba kolm nädalat ei joo ma enam kohvi vaid sidruni,mee ja ingveriga teed ning söön greipi. Olemine läheb ainult paremaks. Tunnen kuidas see väga lahe, energiline ja rõõmus Mina hakkab vaikselt koore seest välja paistma :)
Pean ütlema tänud oma korterinaabrile, kes mind sellle uue maailmaga on kokku viinud. Veel olen käinud kolmel korral mantra-õhtutel ja see on mu laulmisele väga head mõju avaldanud. Elu on ikka jube kummaline! Kaks kuud tagasi polnud mingeid mantraid, hommikust tõusmist või ingveri teed ja nüüd tundub see peaaegu, et kõige normaalsem asi üldse.... kui ma liiga "om"-iks muutun ja normaalsuse piiridest väljun, võtke mul sabast kinni, palun.
Tavaelulisi sündmusi ka. Käisin Šveitsis. Mäed olid udu sees ja jõgi oli mäe sees. Zürichis oli ooperimaja ja mina selle sees! Laval aga Vittorio Grigolo - laulis nagu Pavarotti, nägi välja kui George Clooney! Et Haagi elu sellele sündmusele alla ei jääks, käisin eelmine nädalavahetus kuulamas Rene Flemming'ut. Tore,et Concergebouw'l on noortele inimestele odavaid pileteid, millega saab vähemalt staaride selgagi näha.
Ja siis oli ooperi-pidu. Kui ikka kümme lauljat (enamus sopranid) koos "La donna é mobile"'t laulavad, siis normaalsed inimesed ei saa aru, et see on äge. Meie saime :)
On veel ka mõned väiksed lahendust vajavad küsimused... näiteks nagu, et kus ma detsembrist elama hakkan ja kas mulle antakse õigeaegselt stippi, et üldse midagi üürida... et sellised mitte just väga suured probleemid :)
Aga mina ütlen "Jah" kõigele ja vaatan, kuhu see välja viib!