Minu kõrval on kuhi kommipabereid. Millele see vihjab? JAH!!! Ma olen tagasi selles igapäevases rutiinis kus söömine on täiesti tavaline nähtus. Kohviga olen siiski suutnud säilitada angiiniaegsed lakoonilised suhted.
Kuna mõni eestlane läheb varsti kuninglikele jahimaaldele, siis selleks peab vahepeal "Asju" ajama. "Asjad" võivad olla hirmutavad mõnele..khmkhm..mulle näiteks. Ja vot siis mõeldes "Asjade" ajamise peale ja et kui raske ja keeruline ja ebameeldiv ja segane jne see on, sain aru, et tegemist pole millegi muu kui laulmise õppimisega - nii laulus kui tavaelus on võimalik hakkama saada kahte moodi:
1. emotsiooni-põhiselt
2. omandatud tehnika abil
Aaria võib üks päev välja tulla veatult ja ideaalilähedaselt aga see ei tähenda, et see võib korduda järgmisel päeval või aastal. Selleks, et ta aga kindlasti õnnestuks igal ajal ja hästi, peab õppima ära tehnika. Samamoodi on ka elu muude tahkudega . Näiteks minu meelest on meie kõigi otsitav õnn tegelikult ainult "tehnika" kaugusel. Ja elamise tehnika on teadlikkus, teadvustatus. Kui ma tean, et igasugune paberite ajamine on ainult üks imepisitilluke osa kogu universumi kulgemisest ja ka minu enda elust siis ei tekita see enam nii palju negatiivseid tundeid. Kui minu olemine ja identiteet on rajatud enesetedvustamisele mitte välimusele siis ei saa üksi kole soeng ega nõme riietus minu õnnelikku iseendaga olemist vähendada. Ja kui üks kord oled juba cv või avalduse kirjutanud siis teine kord on juba lihtsam ning kahekümnendal korral ei saa enam arugi, et selles kõiges midagi ebameeldivat oli! Kes hääleharjutusi on teinud võib paralleele tõmmata jo-ja-jo laulmisega....ega kui 2 kuud pole laulnud siis tulevad esimese harjutuse tegemise ajal ikka eksistentsiaalsed mõtted pähe küll :)
Ja nüüd harjutama elamist!!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mis avaldus?
Avaldus kui nõmedat ajutööd nõudev tegevus...et alguses ei oska mitte seda kontori-keelt aga kui juba mitmes käsil, siis läheb kergemaks. Ma nt olen viimasel ajal päris hulga neid pidand pastakast välja imema ja nüüd nagu aju juba ise koostab lauseid sisuga: maarja on töökollektiivis üles näidanud abivalmidust ja on alati rõõmsameelne.
Tubli tubli!
Olen minagi pidanud selliseid pabereid üsna hulgi valmis vorpima! Mulle isegi tundub, et see asjaajamiskeel on täiesti omaette keel, milles (erinevalt kõikidest teistest keeltest) üritatakse mingit väikest mõtet edasi anda võimalikult paljude sõnade abil. Tihti seda mõtet üldse polegi. Nii et seal kus lõpeb mõistus, sealt algabki asjaajamiskeel. :)
p.s. hämmastav on see, kui paljud inimesed selle keelega igapäevaselt kokku peavad puutuma ja seejuures veel peavad mõtlema, et see keel on midagi iseenesestmõistetavat ja isegi "loomulikku".
Post a Comment