Nurka surutud

Ma ei kannata inimesi, kelle mõttemaailm ja käitumine on jäigad kui kivisein!!!!!
Selline jäärapea on mu uus korteriomanik. Läksin täna üüriraha ära viima ja võtmeid saama aga siis juhtus järgmine lugu. Võtsin mina automaadist raha kui sain teada, et üle 250 euro ei saagi päevas välja võtta. Mina, lihtsameelne inime, mõtlesin, et kui kaardi uuesti sisse panen siis äkki ikka saab puuduvad 80 eurot ka kätte. Kuidagi läks see asi nii, et ma tõesti arvasin, et saingi automaadilt raha ja läksin korterisse. Seal aga avastasin, et 330 raha asemel oli mul ainult 250! Esimene reaktsioon oli, et kindlasti unustasin raha võtmata ja jooksin tagasi automaadi juurde. Seal polnud loomulikult midagi. Siis hakkasin vaikselt taipama, et ju ma siis ikkagi ei saanud seda ja proovisin uuesti välja võtta, et ikkagi omanikule ära maksta aga ei midagi - ekraanile tuli ainult kiri, et selle kaardiga täna siit küll enam midagi ei saa.
Läksin tagasi, seletasin loo ära ja ütlesin, et toon ülejäänu homme kui sisse kolin. Aga selle peale omanik ütles, et võtmed saad alles siis kui kogu üüri oled ära maksnud. Ma ei tea kas see on nüüd minupoolne liialdus aga jään arvamise juurde, et natuke usaldust peaks ju ikka inimeste vastu olema, eriti nende vastu, kes on sulle juba maksnud 150 eurot tagatisraha,250 üüri rahast, kirutanud lepingule alla ja kolivad järgmine päev sisse. Ma sain vihaseks ja ütlesin, et ta on väga kitsarinnaline ja et mulle ei meeldi kui mind ei usaldata. Tema aga jäi samasuguseks kiviseinaks nagu enne. Just selliste inimeste pärast läheb maailmas nii palju lörri. Nt hiljuti kuulsin lugu ühest puuetega inimesi hooldavast naisest, kes vallandati kuna kutsus tänavalt kaks meest appi ühte põrandale kukkunud 100 kg hoolealust tagasi voodisse tõstma. Õige oleks olnud helistada vastavale numbrile, kust abi ehk tundide või päevade pärast oleks tulnud - see, et inimene külmal põrandal lamab, ei huvita kedagi... peaasi, et ikka reeglid oleksid täidetud!
Krrr!!!
Lepingule on allakirjutatud ja 1 kuu eest maksma olen ma selletõttu kohustatud, nii et homme lähen uuele katsele. Kui kauaks ma aga sinna jään on iseasi. Praegu mõtlen tõsiselt, kas tasub maksta kolijatele kui kuu pärast on neil ehk uuesti vaja samad asjad teise kohta tirida.
Veel äprardustest tänases päevas. Käisin Amsterdamis ühel lauljatele mõeldud jooga kursusel(kestab veel terve nädalavahetuse). No ja siis ma läksin sinna ja läksin ja sõitsin trammiga oodates õiget peatust ja juba oli 20 minutit möödas aga peatust ei kusagil. Mul juba sai eluisu otsa, paanika tuli peale ja mõtlesin:"Mis must nüüd saab??" Sai nii, et läksin teise trammi peale ja sõitsin sama teed tagasi. Aga peatust ei olnud ikkagi kuigi seina pealsel kaardil oli! Tulin enam-vähem õiges kohas maha aga suutsin ka jalgsi natuke ära eksida. Lõpuks jõudsin, nutumaik suus, 45 minutit hiljem kohale :)
Kolmas "tore" asi on Hollandi uus ühistranspordikaart. Kõige pealt tuleb see aktiviseerida aga enne pead minema internetti ja nende kodukalt järgi uurima, millal sinu kaarti saab aktiveerida. Mul ei olnud selleks aega ja läksin lihtsalt rongijaama, lootuses, et küll nad seal seda asja juba teavad ja korraldavad kõik ära. Aga ei miskit! Saadeti automaadi juurde, mis ütles ainult, et "Hetkel ei saa teie kaarti aktiveerida". Lähen Onu juurde, kes peaks hädasolijaid aitama, tema saadab mu infosse. Infost aga öeldakse, et meie selle asjaga üldse ei tegele- minge proovige masinaga uuesti! Kuulge, ma tahan ainult rongiga sõita mitte teha turuuuringuid kuidas uus süsteem töötab!!! Vastus - EI TÖÖTA! Andsin juba alla ja mõtlesin, et pean ikkagi täishinnaga pileti ostma aga siis meenus, et see kõik ei ole ju minu probleem ja et mul on õigus soodustusele! Läksin teise infosse ja saingi teada, et tegelikult kehtib jaanuaris veel eelmise aasta kaart! No oli seda siis raske kohe kusagile kirjutada või kellelgi öelda?!
Praegu, kui ma seda kijrutan, on olemine juba parem aga veel tund aega tagasi tahtsin kõik nurka visata! Olen küll juba poolteist kuud iga päev hingamisharjutusi teinud aga näed, väiksed mõttetud asjad viivad ikka endast välja.
Et siis selline uue aasta algus siin maal...

P.S. ja nad käivad lumesajus vihmavarjudega! Hihihihiiiii :)

Nüüd tuli vist küll kõik ilu maa peale!

Mul on muinasjutt akna taga! Täpselt selline nagu soovisin - koheva lume ja külmakraadidega :) Täiesti täiuslik. Isegi nii täiuslik, et hing tahaks sellega üheks saada. Teen küll pilte ja olen hetkes ja naudin silmade, nina ja suuga kõike seda ilu, mida loodus pakub aga teadmine, et 4 päeva pärast eksisteerib see kõik ainult minu mälestustes, tekitab varajase igatsuse...teate küll seda tunnet.
Aga praegu on nii ilus!
Ja aasta vahetus ja jälle on see uue energia tunne. Ma loodan, et kõigil on nii. Iga aasta juhtub sama asi - aasta viimastel päevadel on ikka mingi äng hinges aga kui kell 00.00 saab, läheb süda kergeks ja olemine rõõmsaks.
Soovin siis mõned soovid ka.
Et oleks sellel 2010.aastal rohkem:
armastust enda vastu
armastust teiste vastu
eneseväärikust ja -austust
eluenergiat voolamas kehas ja hinges
selliseid naermisi, kus pisarad silmis ja kõhulihased pingul
laulmist ja toredaid projekte
muusikalist tööd
aega endale
rahu maailmas ja hinges
tervislikku toitumist
ettevõetud plaanide päriselt ära tegemist
südamlikkust
soojust
hellust
hoolivust
ja head õnne


Jah, nii olgu!

Kasvatagem headust!

Vaatasin just filmi "Babel".... nii vähe on armastust ja nii palju on lollust. Selle nädalavahetuse teine depressiivne linateos oli tõsielul põhinev "Precious". Uh, mida kõike siin maailmas leidub ja kuidas inimesed sellest siiski läbi tulevad! Näen, kuidas on vajalik endas armastust kasvatada ja olla eelarvamustevaba ning avatud. Aga siis tulevad ellu situatsioonid, kus mina annan endast parima ja näen,et teiselt poolt ei vastata samaga ja nii tekib küsimus - kaua sa oled see targem, kes alati järele annab, kes alati teist püüab mõista ja ennast teisega kohandada? Kaua... nagu Piibliski öeldakse - keera alati teine põsk ette. Njah. Me ei ole veel Jeesused ja üritame alati vähemalt ühe põse tervena hoida.
Sai seekord vähe segane tekst aga las ta olla... olen ise ka nati segaduses, ei saagi midagi teistsugust kirjutada.
Endiselt kodutu....

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

Et siis imet ei juhtunudki - kolin ei kuhugi! Tundub, et Elu tahab mulle väikese seikluse korraldada, sest ei ole ju normaalne, et inimene kuu ajaga endale elukohta ei leia! Paari tunni pärast tulevad kolijad ja viivad mu asjad Heike juurde - Heikel on maja ja seal on ruumi. Aga kuna see maja on keskusest väga kaugel, siis magama lähen hoopis Germaine juurde ja sealt edasi Kerry juurde ja sealt veel edasi Alexi juurde:) Sellistes olukordades on väga hea sõpru omada, ei teagi mis ma ilma nendeta teeksin!
Olen üksi terves korteris - Sophocles kolis juba ära, head aega ei ütelnudki, ainult võtmed olid laual. Ei saa öelda, et mul sellest kahju oleks. Ja Steve (see teine korterikaaslane) on kusagil ära ja nii ma siis veedangi viimase öö siin kodus üksi.
Pakkisin just kõik asjad kokku - täitsa lõpp! Kaks aastat tagasi oli mul üks seljakott ja väike kohver, nüüd on see kuidagi müstiliselt kasvanud viieks suureks kastiks, mitmeks kilekotiks, kaheks taimeks ja seitsmeks mööbliesemeks!!! Alleaa! Mõtlesin juba vahepeal,et viskan lihtsalt kõik minema ja vaatan, kas Elu jääb seisma või mitte. Aga noh, tegelikult on mõningaid nendest asjadest ju pärast ikka üsna tarvilikud.
Natuke on nostaligiline ja pisut kurb ka - ikkagi 2 aastat oli see tuba minu kodu...
Ja imelik on, et kõik on nii lahtine...üldse ei tea, mis saama hakkab. Ma usun, et sellel kõigel on mingi tähendus ja ilmselt pean lihtsalt ootama õiget korterit ja inimesi.

Torm enne vaikust

4 päeva pärast pean oma toredast toast välja kolima ja arvake ära kas mul on uus kodu olemas või mitte.... loomulikult see viimane variant!
Aga siis kui stress peale tuleb, mõtlen, et kas ma 10 aasta pärst mäletan seda aega... ilmselt mitte, nii et pole mõtet üldse paanitseda, eksju.
Praegu ongi iga päev see situtasioon, kus pean rakendama kõiki neid teadmisi, mida jooga- ja hingamiskursustel olen viimaste nädalate jooksul õppinud. Aga teate - jube raske on! Kuidas saada teooriast praktika ja eluviis?
Hoidke mulle pöialt - ma hoian teile ka!

Muutused ikka vahel juhtuvad....

Hommikuti, nii kella viie paiku jalutades saab kõige rohkem energiat päevaks. Ja kui istuda vaikselt ning lasta mõtetel tulla-minna ning keskenduda iseendale ning ümbritsevale, saabub teatav rahu hinge.
Juba kolm nädalat ei joo ma enam kohvi vaid sidruni,mee ja ingveriga teed ning söön greipi. Olemine läheb ainult paremaks. Tunnen kuidas see väga lahe, energiline ja rõõmus Mina hakkab vaikselt koore seest välja paistma :)
Pean ütlema tänud oma korterinaabrile, kes mind sellle uue maailmaga on kokku viinud. Veel olen käinud kolmel korral mantra-õhtutel ja see on mu laulmisele väga head mõju avaldanud. Elu on ikka jube kummaline! Kaks kuud tagasi polnud mingeid mantraid, hommikust tõusmist või ingveri teed ja nüüd tundub see peaaegu, et kõige normaalsem asi üldse.... kui ma liiga "om"-iks muutun ja normaalsuse piiridest väljun, võtke mul sabast kinni, palun.
Tavaelulisi sündmusi ka. Käisin Šveitsis. Mäed olid udu sees ja jõgi oli mäe sees. Zürichis oli ooperimaja ja mina selle sees! Laval aga Vittorio Grigolo - laulis nagu Pavarotti, nägi välja kui George Clooney! Et Haagi elu sellele sündmusele alla ei jääks, käisin eelmine nädalavahetus kuulamas Rene Flemming'ut. Tore,et Concergebouw'l on noortele inimestele odavaid pileteid, millega saab vähemalt staaride selgagi näha.
Ja siis oli ooperi-pidu. Kui ikka kümme lauljat (enamus sopranid) koos "La donna é mobile"'t laulavad, siis normaalsed inimesed ei saa aru, et see on äge. Meie saime :)
On veel ka mõned väiksed lahendust vajavad küsimused... näiteks nagu, et kus ma detsembrist elama hakkan ja kas mulle antakse õigeaegselt stippi, et üldse midagi üürida... et sellised mitte just väga suured probleemid :)
Aga mina ütlen "Jah" kõigele ja vaatan, kuhu see välja viib!

Oi jumpsus juurikas!

Kes oleks võinud arvata,et tuleb kunagi oktoober 2009! Ma vist ei ole kungagi mõelnud, et mida ma täpselt sellel kolmandal oktoobril kahetuhande üheksandal aastal teen... Nüüd on ta siin ja ennäe imet - istun kodus, hollandi kodus(kõlab ägedalt,eksju), väike pohmakas on ja kalkuleerin,et kas eilsed naljakogused olid seda peavalu väärt. Vist ikka olid, sest füüsilised vaevused ei ole veel toonud eksistentsiaalseid mõtteid.
Eile niisiis oli mängude õhtu. Sihuksed seltskonnamängud -istud ringis ja teed märke ja keskelolija peab aru saama, kelle käes märk parasjagu on. Või siis hüütakse nimesid ja keskelolija peab seda, kelle nime hõigati, ajalehest nuiaga lööma. Kõlab ehk väheke sadistlikult aga me kõik nautisime seda, nii et muretsemiseks pole põhjust :)
Elukorralduse uudiseid ka. Mul on nüüd jälle kaks uut korterinaabrit! Hommikuti kokkav poola Viktor läks tagasi Poolamaale ja tema asemele tuli Steve. Steve on Surinamist aga hollandi kodakondsusega. Ta laulab mantra-bändis ja õpib ajurvedat. Septembris siin uluall olnud uue Eesti tüdruku Maria ja tema poisi Karli asemele tuli aga üks Taiwani juurtega Ameerika tüdruk Elaine. Elaine lõpetas just magistri inglise kirjanudses ja hakkab nüüd kirjanikuks.
Ja mina hakkan endiselt lauljaks. Eriti ei edene praegu. Kuulsin ühelt itaalia tüdrukult, kelle abikaasa on laulja, et ta oli sel suvel Los Angeles'es Placido Domingoga tuvunud - järelikult see maailm ikka eksisteerib.
Olen ilus, tark ja osav ja lähen ka varsti Los Angeles'i Domingoga kohvitama!
Suhtumine, ma ütlen, on peamine!