Monday, May 10, 2010

Olen laulja :)

Nüüd tuli tunne, et olen laulja! Ja teistel on vist sama tunne, sest õpetajad jäid eksamiga rahule ja lubavad järgmine aasta kooli lõpetada.
Jah, hea tunne on! Üle väga pika aja tundsin esinemisest rõõmu ja rahulolu.
Päev enne enda eksamit kuulasin aga Betti (üks ülimalt tore Ungari tüdruk) eksamit ja vot see oli mu viimase 7 aasta parim muusikaelamus!!!! See naine oli nii muusika sees, et enam rohkem vist ei saagi olla. Iga kord kui selle peale jälle mõtlen, hakkab süda lööke vahele jätma nagu kontserdilgi :) See on see, mis mulle esineja juures oluline on - kui ma tulen saalist välja käte värisedes ja võimetu rääkima. Aitäh Bettile selle uskumatu elamuse eest!
Imelisi asju on veelgi juhtunud - leidsin näiteks ilusa punase diivani tänavalt!
Me olimegi Marine'ga just sellist ette kujutanud aga ei tahtnud ostma minna, sest me ju ikkagi õpilased! Ja siis oligi üks päev meie unistuste sohva meie oma tänaval :)
Üritasime seda kahekesi oma trepini tassida - see võttis kogu jõu ja energia. Aga paha lugu selles, et elame 3ndal korrusel... saime sõber Haraldi appi aga tema on kleenuke gei poiss kellel on ilmselt vähem jõudu kui minul... nii et jäime poole trepi peal kinni nagu Puhh Jänese urgu. Tulime sama teed tagasi ja jätsime diivani välja ukse ette koos kirjaga naabrite hämmingu vältimisek:see ei ole igavene nähtus. Järgmine päev saime kaks tugevat hispaania poissi appi. Ma üritasin seletada, et mis nurga alt peab seda diivanit tõstma jne aga nemad võtsid selle kaenlasse ja lihtsalt kandsid üles nagu Asterix ja Obelix :)
Me enne ei kasutanudki eriti oma elutuba,sest ta ei olnud väga hubane aga nüüd oleme siin kogu aeg.
Oo... ja kõige uhkem olen ma vist meie külaliste toa üle - me panime Marine'ga kahekesi sinna laminaat parketi!!!! Kes on seda tööd teinud, teab kui raske see võib olla, eriti siis kui varasemad kogemused või juhendaja puuduvad. Me olemegi need supernaised, kes saavad kõikgega hakkama + oleme ilusad ja targad ja andekad ka:D
Nädalavahetusel oli Evelin külas ja see andis võimaluse ka minul end turistina tunda - sõin kibblingit ( kala taignas) ja käis seks-muuseumis :)
Nüüd aga ootan neljapäeva, et saaks jälle salsat tantsima minna - käin juba jaanuarist kursustel aga eelmised 2 nädalat jäid vahele, nii et nüüd on doos saamata ja muutun närviliseks. Tants on ELU!

Friday, April 2, 2010

Lilleline,,,,



Ei taha teid looduse-sõpru seal Eestis kadedaks teha aga meil õitsesid krookused juba eelmisel nädalal ära ja täna käisin metsast natrsisse korjamas :) Täiesti imelik tunne oli - nartsiss on ikkagi lill, mida ostad poest 7. krooni tükk või mida on kaks tükki vanaema aias ja sa kohe kindlasti ei lähe neid "korjama". Siin aga kasvavad nad nagu võililled või ülased - lihtsalt oma pead. Ikkagi oli tunne nagu oleks vargil käinud. Aga nüüd on ilus vaadata ja varga-tunne (peaaegu) meelest läinud.
P.s. esimesed võililled on ka juba lahti!
Ma olen sellest kevadest kohe täitsa vaimustatud - iga aasta tundub see nii uskumatu, et ta ikkagi tuleb!!! Ja kõik need värvid, mis igalt poolt lihtsalt nagu päkapikud välja vupsavad!!!! Nii tore:)
Sain täna lõpuks oma kaadrinad üles riputatud. khmmm... kaardinateks on neid vist palju nimetada - rohkem konksudega kangas, mis katab akna suuruse ala -kui Looja perfektsionismi ja viimistlusoskust jagas, siis olin mina ilmselt küll kusagil mujal.
Igatahes naabrid enam tasuta peep-show'd ei näe, mis oligi eesmärk!
Karjääriredelist ka natuke. See on ikke õite kõver ja pulki, kuhu astuda pole nigu ollagi!!! Ehk siis - käisin mina järjekordsel ettelaulmisel, et saada natukenegi tööd lauljana ja mis juhtus?! Laulsin oma lood ära, öeldi :"Väga kena aga kas te saaksite nüüd seda sama ILMA vibraatota laulda?". Kuna ma olen seda lauset ka kolmel eelmisel ettelaulmisel kuulnud, siis tundsin ennast nagu Bill Murray filmis "Lõputu küünlapäev"!Aga see ei ole veel kõik"! Siis tuli minu "lemmik osa" - noodist lugemine. Ja mis juhtus - see Must Auk, mis seal kusagil kosmoses on, leidis mu vist üles: nägin nooti, nägin võtmemärke ja noodijooni aga mingit seost nende vahel ei leidnud. Pärast kahte katset laulda suurt sekundit, mida ma väikseks tertsiks pidasin öeldi mulle "Aitäh". Nüüd ma siis mõtlen, et ega mul muud teha pole kui nais-Pavarotti'ks hakata - ta ka ei lugenud nooti aga laulis selle eest jube hästi ja vibraatoga! Ega ei olegi muud kui ainult kuulsaks saada :)
Njah. Tegelikult on natuke nutune seis - olen ikkagi 7 aastat oma elust laulmisele pühendanud aga tundub, et sellest ei piisa.... Või võib-olla ma "koputan" vale ukse taga.... ei tea.

Friday, March 19, 2010

?

Miks mõned sündmused korduvad ja korduvad ja korduvad meie elus? Ja kas on võimalik neid mittekorduma panna? Kui jah, siis kuidas?
Kas on lubatud flirtida uue mehega, kui su eksarmuke on sinu kõrval ja poiss-sõber ootab teisel maal? Kas on õigus öelda midagi, kui sa arvad, et nii ei peaks inimsuhted olema? Või tuleb mõtted endale hoida, sest tegu on kellegi teise eluga....
Kas tuleb oma ideede eest võidelda või järgi anda teiste omadele... samas, miks teiste ideed peavad olema need, mida järgida?

Saturday, February 27, 2010

Täida lüngad




Viimased poolteist kuud, kui ma pole leidnud aega ega jõudu siia midagi kirjutada, olen teinud järgmisi asju. Olin terve jaanuari kuu kodutu, sest see kitsarinnaline korteriomanik ei tahtnudki mind enam oma majja pärast meie "vestlust" teemal raha ja usaldus. Siis otsisin korterit kuni lõpuks läksin koos kooliõe Marine'ga agentuuri, mille kaudu leidsime ilusa aga remonti vajava 4-toalise kodu. Jägmised paar nädalat läksidki remondi, kolimise ja sisseelamise peale. Samal ajal osalesin Hammond Organ Festivalil, õppisin Bulgaaria rahvalaule, käisin Pariisis ettelaulmisel, tegin üllatusvisiidi vanaemale-vanaisale Tallinnasse, laulsin nädal aega Apeldoornis noorte heliloojate üllitisi ja käisin veel ühel ettelaulmisel. Kool, õppimine ja koristamine käivad kõige selle juurde, muidugi. Ühesõnaga - ei ole eriti tunnet, et oleks laiselnud :)
Täna panin kööki sellist kleebitavat, pestavat tapeeti ja värvisin uksi. Iga päevaga saab kodu kodusemaks. Just käis Jairo siin ja aitas interneti ka ära ühendada, nii et nüüd on täitsa lust ja lillepidu!
Minu toal on puupõrand ja puulagi ja suured aknad, kuhu varsti tulevad tumesinised kuldsete lilledega kaardinad ette - täna käisin turult riiet ostmas, nüüd vaja ainult õmmelda. Ja kaks potti hüatsinte on aknal kevadet ootamas. Siin on juba kohati täitsa kevade lõhn aga üle paari päeva ta siiani ei ole veel püsinud.
Üks imelik asi on mu toal ka - kusagilt tuleb suitsu haisu ja ma ei saa aru kust kohast?! Minust on saanud vastumeelselt passiivne suitsetaja.
Homme on vaheaja viimane päev aga tunne on, et pole nagu puhkama jõudnud hakatagi! Ilmselt pole siis selline aeg.... praegu hoopis "oravrattas"-aeg.

Friday, January 8, 2010

Nurka surutud


Ma ei kannata inimesi, kelle mõttemaailm ja käitumine on jäigad kui kivisein!!!!!
Selline jäärapea on mu uus korteriomanik. Läksin täna üüriraha ära viima ja võtmeid saama aga siis juhtus järgmine lugu. Võtsin mina automaadist raha kui sain teada, et üle 250 euro ei saagi päevas välja võtta. Mina, lihtsameelne inime, mõtlesin, et kui kaardi uuesti sisse panen siis äkki ikka saab puuduvad 80 eurot ka kätte. Kuidagi läks see asi nii, et ma tõesti arvasin, et saingi automaadilt raha ja läksin korterisse. Seal aga avastasin, et 330 raha asemel oli mul ainult 250! Esimene reaktsioon oli, et kindlasti unustasin raha võtmata ja jooksin tagasi automaadi juurde. Seal polnud loomulikult midagi. Siis hakkasin vaikselt taipama, et ju ma siis ikkagi ei saanud seda ja proovisin uuesti välja võtta, et ikkagi omanikule ära maksta aga ei midagi - ekraanile tuli ainult kiri, et selle kaardiga täna siit küll enam midagi ei saa.
Läksin tagasi, seletasin loo ära ja ütlesin, et toon ülejäänu homme kui sisse kolin. Aga selle peale omanik ütles, et võtmed saad alles siis kui kogu üüri oled ära maksnud. Ma ei tea kas see on nüüd minupoolne liialdus aga jään arvamise juurde, et natuke usaldust peaks ju ikka inimeste vastu olema, eriti nende vastu, kes on sulle juba maksnud 150 eurot tagatisraha,250 üüri rahast, kirutanud lepingule alla ja kolivad järgmine päev sisse. Ma sain vihaseks ja ütlesin, et ta on väga kitsarinnaline ja et mulle ei meeldi kui mind ei usaldata. Tema aga jäi samasuguseks kiviseinaks nagu enne. Just selliste inimeste pärast läheb maailmas nii palju lörri. Nt hiljuti kuulsin lugu ühest puuetega inimesi hooldavast naisest, kes vallandati kuna kutsus tänavalt kaks meest appi ühte põrandale kukkunud 100 kg hoolealust tagasi voodisse tõstma. Õige oleks olnud helistada vastavale numbrile, kust abi ehk tundide või päevade pärast oleks tulnud - see, et inimene külmal põrandal lamab, ei huvita kedagi... peaasi, et ikka reeglid oleksid täidetud!
Krrr!!!
Lepingule on allakirjutatud ja 1 kuu eest maksma olen ma selletõttu kohustatud, nii et homme lähen uuele katsele. Kui kauaks ma aga sinna jään on iseasi. Praegu mõtlen tõsiselt, kas tasub maksta kolijatele kui kuu pärast on neil ehk uuesti vaja samad asjad teise kohta tirida.
Veel äprardustest tänases päevas. Käisin Amsterdamis ühel lauljatele mõeldud jooga kursusel(kestab veel terve nädalavahetuse). No ja siis ma läksin sinna ja läksin ja sõitsin trammiga oodates õiget peatust ja juba oli 20 minutit möödas aga peatust ei kusagil. Mul juba sai eluisu otsa, paanika tuli peale ja mõtlesin:"Mis must nüüd saab??" Sai nii, et läksin teise trammi peale ja sõitsin sama teed tagasi. Aga peatust ei olnud ikkagi kuigi seina pealsel kaardil oli! Tulin enam-vähem õiges kohas maha aga suutsin ka jalgsi natuke ära eksida. Lõpuks jõudsin, nutumaik suus, 45 minutit hiljem kohale :)
Kolmas "tore" asi on Hollandi uus ühistranspordikaart. Kõige pealt tuleb see aktiviseerida aga enne pead minema internetti ja nende kodukalt järgi uurima, millal sinu kaarti saab aktiveerida. Mul ei olnud selleks aega ja läksin lihtsalt rongijaama, lootuses, et küll nad seal seda asja juba teavad ja korraldavad kõik ära. Aga ei miskit! Saadeti automaadi juurde, mis ütles ainult, et "Hetkel ei saa teie kaarti aktiveerida". Lähen Onu juurde, kes peaks hädasolijaid aitama, tema saadab mu infosse. Infost aga öeldakse, et meie selle asjaga üldse ei tegele- minge proovige masinaga uuesti! Kuulge, ma tahan ainult rongiga sõita mitte teha turuuuringuid kuidas uus süsteem töötab!!! Vastus - EI TÖÖTA! Andsin juba alla ja mõtlesin, et pean ikkagi täishinnaga pileti ostma aga siis meenus, et see kõik ei ole ju minu probleem ja et mul on õigus soodustusele! Läksin teise infosse ja saingi teada, et tegelikult kehtib jaanuaris veel eelmise aasta kaart! No oli seda siis raske kohe kusagile kirjutada või kellelgi öelda?!
Praegu, kui ma seda kijrutan, on olemine juba parem aga veel tund aega tagasi tahtsin kõik nurka visata! Olen küll juba poolteist kuud iga päev hingamisharjutusi teinud aga näed, väiksed mõttetud asjad viivad ikka endast välja.
Et siis selline uue aasta algus siin maal...

P.S. ja nad käivad lumesajus vihmavarjudega! Hihihihiiiii :)

Friday, January 1, 2010

Nüüd tuli vist küll kõik ilu maa peale!


Mul on muinasjutt akna taga! Täpselt selline nagu soovisin - koheva lume ja külmakraadidega :) Täiesti täiuslik. Isegi nii täiuslik, et hing tahaks sellega üheks saada. Teen küll pilte ja olen hetkes ja naudin silmade, nina ja suuga kõike seda ilu, mida loodus pakub aga teadmine, et 4 päeva pärast eksisteerib see kõik ainult minu mälestustes, tekitab varajase igatsuse...teate küll seda tunnet.
Aga praegu on nii ilus!
Ja aasta vahetus ja jälle on see uue energia tunne. Ma loodan, et kõigil on nii. Iga aasta juhtub sama asi - aasta viimastel päevadel on ikka mingi äng hinges aga kui kell 00.00 saab, läheb süda kergeks ja olemine rõõmsaks.
Soovin siis mõned soovid ka.
Et oleks sellel 2010.aastal rohkem:
armastust enda vastu
armastust teiste vastu
eneseväärikust ja -austust
eluenergiat voolamas kehas ja hinges
selliseid naermisi, kus pisarad silmis ja kõhulihased pingul
laulmist ja toredaid projekte
muusikalist tööd
aega endale
rahu maailmas ja hinges
tervislikku toitumist
ettevõetud plaanide päriselt ära tegemist
südamlikkust
soojust
hellust
hoolivust
ja head õnne


Jah, nii olgu!

Sunday, December 6, 2009

Kasvatagem headust!

Vaatasin just filmi "Babel".... nii vähe on armastust ja nii palju on lollust. Selle nädalavahetuse teine depressiivne linateos oli tõsielul põhinev "Precious". Uh, mida kõike siin maailmas leidub ja kuidas inimesed sellest siiski läbi tulevad! Näen, kuidas on vajalik endas armastust kasvatada ja olla eelarvamustevaba ning avatud. Aga siis tulevad ellu situatsioonid, kus mina annan endast parima ja näen,et teiselt poolt ei vastata samaga ja nii tekib küsimus - kaua sa oled see targem, kes alati järele annab, kes alati teist püüab mõista ja ennast teisega kohandada? Kaua... nagu Piibliski öeldakse - keera alati teine põsk ette. Njah. Me ei ole veel Jeesused ja üritame alati vähemalt ühe põse tervena hoida.
Sai seekord vähe segane tekst aga las ta olla... olen ise ka nati segaduses, ei saagi midagi teistsugust kirjutada.
Endiselt kodutu....