Värvilised mõtted

Ma olen vahepal kõhugripi läbi põdenud, sooritanud Sibeliuse-programmi eksami hindega "6" (kusjuures viimased kaks kuud ei ole ma seal tunnis käinud!), pidanud Germaine'i sünnipäeva, alustanud edasijõudnute salsakursusega, värvinud kappi, lõikanud tukka, sõitnud trammiga ja bussiga, käisin ka õhtusöögil, mille valmimise kiirus oli aeglasem kui tigude disko; olen kohtunud ka korteriomanikuga kuid lepingule pole veel õnnestunud alla kirjutada...hmmm..no aitab küll.
Pidin see nädal oma ratta 'igele omanikule tagastama ja seetõttu olen juba päris mitu korda trammiga sõitnud ja kõndinud. Nii imelik kuidas võib täiesti ära unustada jalutamise tunde! Nüüd muudkui kõnnin ja vaatan inimesi ja maju ja ümbrust...ja nii huvitav on! Kooli minnes lähen alati Central Stationist läbi ja seal on nii palju eri nevaid inimesi alati kes kuhugi väga sihikindlalt lähevad. Täna näiteks nägin meest, kelle naeratus oli nagu papist välja lõigatud...sihuke väga fikseeritud ja kummaline. Ja samal hetkel kui seda meest nägin laulis i-Pod'is Diana Krall "Smile". Ajastus oli perfektne.
Homme lähen aga Lõuna Hollandisse karnevali pidama.
Lisasin ka uusi pilte fotoalbum.ee lehele Germaine'i sünnipäeva alla.
Ilusat veebruari kõiglie.

Jõu- ja ilunumbrid.

Tulin täna koolist koju, kuigi oleksin hirmsasti veel tahtnud harjutada, et kohtuda korteriperemehega, kes oli meie kohtumise ära unustanud! Leppisime uue aja kolmapäeva õhtuks kokku...loodan, et ta siis ei unusta seda, sest ma tõesti ei taha talle enam helistada - temast on nii võimatu aru saada... teate küll neid situatsioone, kus kellegi diktsioon või telefoni levi on väga halb ja siis palud korrata midagi aga ikka ei saa aru ja siis enam kolmandat korda nagu ei juleg öelda, et "Kas te saaksite veel kord seda öelda?" No vat täpselt selline lugu on minu korteriomanikuga.... üritasin küll lauseid nii sättida, et saaks ainult "Ei" ja "Jah" vastuseid anda aga ei läinud asi mitte paremaks. Ja kokku peame saama kuna üks väga tore tüdruk kolib välja ja kuna leping oli tema nimel siis tuleb nüüd see ümber teha - minust saab lepingu haldaja :S Ei teagi kas see on väga suur vastutus ja koorem..loodan, et mitte. Aga kuna korter on ilus ja normaalse hinnaga, siis olen nõus seda riski võtma.
Õues on praegu järjekordselt selline tuul, mis kõik mäed pikali puhub. Üle silla oli tulles oli ikka keel vesti peal ja jala-kõhulihased väsinud. Vahepeal oli tunne nagu oleks mulifilmis: tuul oli nii tugev, et kujutasin kuidas multikas nt Donaldil selle koha peal oleks näonahk laperdanud. Laupäeval oli mul kursaõde Lilli külas ja kui ta kodu poole sõitis, puhus tuul tal mütsi peast ja nii ta sellest ilma jäigi. Muideks, just samas kohas kus ka mina oma mütsist äärepealt lahti oleksin saanud. Täna siis sealt Bermuda kolmnurgast möödudes panin oma lilla kübara juba varakult kotti. Juuksed jäid pähe :D

Olen viimased paar päeva väga suures harjutamis-õppimis tuhinas olnud. Laupäeval harjutasin 13-20.30 ja pühapäeval 14-17.30 - seda on minu kohta ikka päris palju. Ja kõige toredam on asja juures see, et ma nii väga tahan seda teha. Kohe tunnen suurt vajadust selle järgi. Ja mul on kaks IKEA kummutit, mida pidin juba kaks kuud tagasi üle peitsima. Nüüd siis sai see lõpuks tehtud. Ostsin komplekti akrüülväarve. Sihuksed väiksed tuubid, 12 tooni. Ja nüüd muudkui maalin neid kummuteid. Suht sürreaalsed tulevad. Ja väga värvilised :D Ikka minu moodi, ei saa kuidagi teisiti....
Eelmine teisipäev oli meil see esmakursuslaste kontsert. Täna küsisin õpetajalt, et mis siis ka öeldi minu etlemise kohta - kõik olid olnud positiivselt meelestatud. Aga kahjuks või õnneks täpsemat infot ei saanud. Töötame edasi, eks Elu toob vastused.
Ja mul on hea meel,et minu jõuluajal naljana väljapakutud idee on vilja kandma hakanud - olen oma venna ka nüüd ooperimaailma sisse tõmmanud :D

Unine postitus

Kuulan siin sõbra Maarja blogist Eesti lugusid, loen tema tegemistest ja tunnen, et muutun ka rahulikumaks ja terviklikumaks....Täna on üks neid sõbrapäevi - koju tulles leidsin eest kaardi ja väikse pakikese teiselt sõbralt Marilt. Sai räägitud telefonitsi pikalt nii tema kui Itaalia-sõbra Heleniga. Ja just lõpetasin koolisõber Lillilt laenatud filmi vaatamise. Eksamid-arvestused on selleks nädalaks läbi. Teisipäeval oli esimese kursuse kontsert, kus mina ka oma oskused proovile panin. Mul oli nii hea meel näha teisi, keda ma polnud varem laulmas kuulnud.Nii palju erinevaid hääli, isiksusi, tämbreid!
Aga nüüd tuli uni peale.
Head ööd kõigile.......

Lapsena teadsin kuidas...

Hinge peal ja mõtetes on veel mõned asjad, mida tahaks siia üles tähendada.
Esimene suurem episood sarjas "M alustab uut elu" lõppes minu jaoks siia Haagi tagasi tulles, nüüd on käsil osa 2. Tavaliselt kui filmidele tehakse järg, siis teine osa on alati see kõige halvem ja kolmas juba kannatab jälle vaatamist... Aga no mis me ikka filmidest räägime, meil on ju tegu kvaliteet-sarjaga:P
Puhkus kuurortlinnas Tallinnas oli väga tore aga ka väsitav. Järgmine kord katsun mitte nii palju ringi joosta, vahetan kvantiteedi kvaliteedi vastu( teie kõik,kellega ma aega veetsin, ärge mõelge et see aeg polnud kvaliteetne...seda oli lihtsalt liiga vähe sest jagasin ta liiga mitmeks tükiks).Seda kvaliteeti proovin ka siin luua. Terve eelmine poolaasta püüdsin kõike teha, igale poole jõuda ja üldse kõige-kõige-kõigem olla.... ja mis sellest siis tolku oli? Nati tolku ikka oli aga mitte nii tohutult, et seda peaks jätkama.
Neljapäeval oli mul väga tore jutuajamine ühe kursavennaga. Arutasime just seda aja küsimust. Kui mõelda, et aega on, siis teda ka on. Inimestel on tihti tunne, et aeg libiseb käest... see tunne aga tekib kuna ei olda tegelikult hetkes. Hommikut süües mõeldakse mida peab lõunal tegema, lõunat süües, mida pärastlõunal jne...seega tegelikult ei sööda kunagi hommikust ega lõunat ega õhtust ja loomulikult nii tekibki tunne, et MUL EI OLE AEGA. See on täpselt see mis juhtus raamatus "Momo" täiskasvanutega - ajavargad hakkasid neid kimbutama....ka mina olen nüüdseks nende ajavarastega kohtunud...see ei ole eriti tore. Aga mäletan kui lugesin seda raamatut, siis mõtlesin, et kuidas need suured inimesed siis aru ei saa kuidas tegelikult elama peab ja mis tähtis on....nüüd saan aru kuidas võib arusaamise unustada.
Ja selelst koorus välja nüüd veel teine võrdlus:
lapsed teavad kuidas elada, hiljem me unustame selle ja peame suure ringiga läbi kõiksugu raskuste ja probleemide algse teadmiseni tagasi jõudma. Sama on laulmisega... ma ei õpi mitte laulma (sest see on minu sees juba täiuslikul kuju olemas) vaid ma õpin laulu mitte takistama välja tulemast oma loomulikul kujul.

Laupäeva hommikul...

Täna tahan kirjutada headest asjadest. Pisikestest elementidest, mis annavad kokku minu elu.
Soe tuul, mis seelikut sikutab kui ma rattaga liiklen; lagritsa kommid, mida töö juures põske pistan, et energilisemalt päeva lõpule vastu minna; lõunasöögiks plastkarbis kus-kus; rõõm näha kohalikku kodutut Eric Claptonit peatänaval põhiliselt iseendale esinemas; tobedad naljad, mis eelkõige tekivad koos Germaine ja Inesega; klassiruum klaveriga, millele ei saa noote panna; erialaõpetaja, kes oma 61 eluaasta juures endiselt kekutab äsja ostetud riietega; anatoomia tund, kus magamajäämise vältimiseks tuleb eesistuja kaelale (südameid) joonistada; killuke sinist taevast enne kui jälle sadama hakkab; uue toa ukselink, mis peaaegu alati pihku jääb kui toast väljud; punased padjad punasel linal punase teki all.