Vahel on nii raske.
Praegu ongi see hetk.
Inimesed võivad olla ikka nii keerulised, et mõistus saab otsa ja nutt tuleb peale. Nii palju toredaid hetki oli tänases päevas, tahtsin nendest kirjutada aga nüüd ei ole enam seda tunnet.
Tahaks hoopis protesteerida elu ebaõigluse, ülekohtu ja selle kõige kestvuse vastu.
Aga kellega, kuidas?
Tegelikult tean ise ka, et ainult armastusega saab midagi paremaks muuta.
Olen siiski ainult Mina.
Mul on emotsioonid suurele tarkusele vaatamata.
Ja mulle ei meeldi kui mind p...sse saadetakse asjade eest, milles ma süüdi ei ole.
Armastada, armastada, armastada.... kui ainult oskaks.
