Viimast sissekannet kirjutades mõtlesin, et nüüd on see ringijooksmise aeg läbi ja hakkan korraliku inimese elu elama... nii palju siis sellest. Tegin oma barokk-ornamentatsiooni eksami ära (tulemust ikka veel ei tea, aga sisetunne ütleb, et peaksin läbi saama)ja see ei olnudki nii võimatu kui ma arvasin. Ja siis võtsin üks päev julguse kokku ja läksin muusikaajaloo õpetajaga rääkima nagu üks täiskasvanud inimene peaks tegema. Ütlesin otse, et olen laisk ja mul ei ole midagi enda kaitseks öelda. Nüüd on vähemalt süda kergem kuigi töö on ikka veel lõpetamata!!! Ja siis olid kõikidel mu sõpradel erialaeksamid. Siin on nii, et esimese kursuse lõpus pead ettelaulma ja siis otsustatakse, mis sinust saab : a) saad teisele kursusele ja pead järgmine kord alles 3.kursusel ettelaulma, b) saad teisele kursusele aga pead 2.kursuse lõpus veel kord laulma, et tõestada enda edasiminekut, c) saad kohe 3. või 4.kursusele, d) sind visatakse koolist välja kuna õpetajate arvates sul ei ole piisavalt potensiaali lauljaks saada.Kuna siin on pisut rohkem võimalusi kui hinded 3,4 ja 5 ning eelmise aasta kogemus õpeatas, et välja visatakse ka täiesti viisipidajaid, siis olin suhteliselt mures kõigi oma sõprade pärast (mitte, et ma ei usuks nende võimetesse vaid ma ei usalda õpetajaid). Igatahes läks kõik nii hästi kui pidi minema - ma ei peagi uusi sõpru otsima hakkama!!!!
No vot, ja siis olid igasugused tähistamised ja mingid proovid ja kontsert L.Andriesseni sünnipäeva puhul ja järsku läksid ilmad soojaks (see on muidugi juba minevik, nüüd peab jälle kindaid kandma) ja siis oli vaja rannas piknikku pidada jne. Lõpptulemus oli see, et saabus 2.juuni õhtu ja üks kodutöö, mille esimene tähtaeg oli 1.jaanuar ja teine 1.juuni, oli ikka tegemata. Kella 00.30ks oli 2/3 tööst tehtud, siis pidin hakkama pakkima, sest hommikul läks lennuk Prahasse.
Nüüd on seal käidud ja juba siin Haagis korralik pidu Scott'i 30nda sünnipäeva puhul peetud. Ja homme on saksa keele eksam. Ollalalaa. Aga ma arvan, et mul ei ole vist kunagi nii palju toredaid sündmusi järjest olnud.
Prahast ka. Ma sain aru, et ma olen üks väga vilets turist. Mind lihtsalt ei huvita need vanad maalid ja paljude teiste inimestega koos trügimine,et kõik koos samadest objektidest pilti teha! Aga ma nautisin niisama ringi kõndimist ja ilusate majade vaatamist. Ja siis mõtlesin elu üle ka. Ta on endiselt kummaline - sõita Prahasse 3ks päevaks,et laulda 10 minutit.... Aga mulle meeldib selline elu!!!! Üks dostoprimetsatelnost (vaatamisväärsus vene k.) oli siiski, mis jättis suu lahti ja mõitsus sai otsa - Anatoli Konienko miniatuurid. See mees töötas 7,5 aastat,et teha kirbule kullast hobuserauad!!!!!! Ja arendas spetsiaalse hingamistehnika,et teha mooniseemnele Pushkini portree või näiteks miniatuurne Eiffeli torn. Kõiki neid asju nägi ainult mikroskoobi abiga. Täiesti uskumatu!!!!! Ja tore oli ka kohtuda ühe Petriga, kellega sain Perugias tuttavaks. Nii hea tunne on, kui oled kusagil maailma nurgas ja saadad sõnumi: "Saame kokku kui sul aega on" ja siis saamegi kokku tunniks, et avastada - me tegelikult ei tea üksteisest ertiti midagi, samas see pole üldse oluline, tore oli ikkagi! Lennujaamas tagasisõitu oodates oli mul vaja viimased 118 tsehhi krooni (vms) ära kulutada. Mõtlesin, et oleks tore kui leiaksin võtmehoidja väikese mutt Krtekiga (teate küll, see tsehhi multikas hästi armsa mutiga,kes ei räägi). Ja leidsingi aga see maksis 125.- Tegin siis hästi armsa näo pähe ja küsisin allahindlust :) Nüüd ongi väike Krtek mu võtmeid valvamas.
