Eluuni.

Mitu korda olen unes näinud koera- või hundimoodi olevust kellega pean võitlema ja alati on minu taktikaks panna sellele loomale käsi lõugade vahele.Üldiselt need uned lõpevad kuidagi ähmaselt ilma eriliste tulemusteta aga täna öösel oli teist moodi. Algas kõik nagu tavaliselt - oli hetk, kus pidin korda looma paljude inimeste seas ja seal oli ka see koer, kes tahtis mind muudkui rünnata. Kõigepealt sain inimesed kontrolli alla,siis hakkasin koeraga võitlema - panin käe talle lõugade vahele aga selle asemel,et jälle vana rada pidi üles ärgata, teatasin otsustavusega,et ka tema peab mulle alluma. Mis juhtus oli, et hunt/koer muutus naeratavaks lambaks ja leppis minu üleolekuga.
Tundub väga sümboolne uni olevat.Mis ta täpselt tähendab polegi oluline, oluline on,et ma tundsin end hommikul ärgates täitsa teist moodi.
Nüüd on õhtu. Ja tunne on hoopis,et olen haige. Homme on kontsert, kus pean soolot laulma...Aga eks ma tean kust need haigused tulevad, nii et ei tekita endale paanikat küsides ahastade "Miks mina??? Miks just nüüd???!!!"

Viimasel ajal on mul olnud palju rohkem kontakti kaasaegse muusikaga kui traditsioonilise klassikalise laulurepertuaariga ja mõningad ideed hakkavad selle tõttu kuju võtma. Mida rohkem kaasaegset muusikat õpin ja esitan, seda rohkem hakkab see mulle meeldima. Ja tundub, et Elu soosib ka seda suunda. Homme ongi meil koolis heliloojate-lauljate projekti lõppkontsert : iga 2.kursuse laulja sai helilooja, kes talle loo pidi kirjuitama ja homme kantakse need kõik ette. Minu lugu on Tsehhi doktorandi, Jiri Kaderabeki kirjutatud. Näeb välja nii ,et taustal mängib soundtrack (kuidas seda eesti keeles öeldakse???),mis on kokku pandud erinevatest ooperitest ja loomulikult on neid töödeldud ka. Selle peale räägib helilooja ise teksti ja mina laulan. Vahepeal on ka bändi osa pop-lauluga ja loo lõpetan mina sosistades mikrofoni. Aa.. ja ma alustan laulmist publiku tagant liikudes vaikselt lava poole, et lõpuks oleksin lava keskel kus on mikrofon. S.t. et pean loo pähe õppima( mida olen ka enam vähem teinud aga ikka läheb veel segamini...eks homme paistab).
Nüüd teen muna ja meega piima ja üritan stresse vabastada, muidu tuleb homme kinnise suuga laulupidu!

Mõte käis külas.

Eile läks pirn pea kohal põlema - kui ei tegele enam virisemisega ja mõtetute asjade tahtmisega jääb ju nii palju aega üle!!! Ja saan tegeleda,sellega mis on tore:) Loodan, et see pirn jääbki põlema. Pean ütlema suure tänu sõber Mari-Liisile, kes minuga hiljuti pahandas.... õige, kui ei saa heaga siis saab halvaga! Paluks seda teinegi kord teha kui valgus ähmastuma hakkab.
Lihavõtted tulevad. Ja üks itaalia sõber tuleb. Ja kui ilmaga veab siis peaks pühapäeval piknik ka tulema. Täna leidsin lõpuks ometi ühe ilusa koha Haagis - Clingendael'i pargi. Selle sees on veel Jaapani aed aga sinna saab alles 30.ndast aprillist. See on suur park. Minu pidev ruumipuuduse tunne, mis mul siin Hollandis tekkinud on, isegi hajus natuke. Ja puud tundusid täitsa puude moodi s.t. jõulised ja paksud. Üldiselt selliseid siin maal palju ei näe. Eestlased peaksid tulema siia ja saama aru kui hinnalised meie metsad ja loodus on ja neid mitte enam hävitama!!!!

Primavera!

Kevad-kevad-kevad!!! Ja ma juba olen nii hajevil, et unustasin oma eriala tunni ära ning oleks peaaegu auto alla jäänud :) Aga kõik on lihtsalt nii ilus ja ma naudin vist igat punga ja õit ja sinist taevast ja päikest nii nagu poleks neid kunagi varem näinud!!!!