Jõehobu "Ja-mis-siis!"

Kas on tähtsam kuhugi jõuda või kusagil olla?
Sõna "Tähtis" üle ei hakka siinkohal arutama...see on ju igaühel oma mõõdupuu järgi kindalks määratud, eksju :) Nendest üksikutest juhtudest, kus keegi püüab enda "Tähtsat" teisele pähe määrida pole ju mõtet rääkida - seda esineb haru harva!

Niisiis. Käisin Veronas. Tähtsaks osutus seekord sõber Mari-Liis, temale lisaks ka ERSO kontsert. Aga nt Jovanotti (Itaalias hetkel väga pop laulja), kelle kontsert Arenal toimus, jäi seekord TOP 10st välja. Veel oli oluline rääkida juttu klaaspärlimüüjaga, kes andis meile ühe söögikoha visiitkaardi oma allkirjaga - oleksime odava rahaga lõuna saanud aga Elu läks sellest restoranist paraku mööda. Romeo- ja Juuliaaegsete majade vahel lonkides jõudsime kirikusse. Keegi harjutas midagi orelil aga tal läks kogu aeg segamini ja Mari läks piiluma, et mis seal siis nii rasket on. Organist oli sihuke muhe mees ja pakkus kohe istet - ja Mari mängis esimest korda elus orelit kirikus, kus altaril ei olnud mitte kristus vaid hobune ;P
Kui mina talle järgi läksin, küsis organist Paolo kas ka mina tahan proovida.Jätsin selle vahele aga kui ta kuulis,et õpin laulmist, võttis kohe Ave Mariad portfelist välja ja siis oli minu kord elu esimene Bach-Gounoud laulda. Pärast kolmandat korda tuli juba peaaegu välja!
Veel mõned vaatamisväärsused, risti saab tõmmata kasti "Nähtud":
Arena, Juulia rõdu ja kodu, Romeo kodu tänavalt, Rooma teater, Castelvecchio siseõu, turu plats ja üks kirik. Lihtsalt tänavad ja tuvide nummerdatud kodud ei lähe ju arvesse...risti ei tee aga ilus oli küll.
Veroma on igatahes väga armas väike linn - ei teki ahastust, et liiga palju on mida vaadata või näha samas 2 päevaga tüütuks ka ei muutu.

Olevikust ka:
Toas on nüüd külm.Ja õues ka. Eestis või Hollandis 15 kraadi on peaaegu,et suve temperatuur aga siin on tunne,et külman kohe ära. Olen vist itaallaseks muutunud.
Jah, ma ju kirjutan ilmast!!!! See on esimene tundemärk. Varsti hakkan söögist ja jalgpallist ka kirjutama :)
Tegelikult mulle nüüd meeldib see mittemillestki-rääkimise-kultuur.Vahtevahel on natuke tühi tunne aga siis jälle mõtlen, et kas peabki kogu aeg nii mõtestatud olema.
Holland ja sealne elu ei taha veel kuidagi pähe mahtuda...lükkan neid mõtteid edasi..
aga nad kipuvad tagasi tulema. Tahaks olla vaba....et isegi kui miski meeldib, siis suudaks kõike nii vabaks jätta,et kunagi ei oleks raske lahkuda. Elu on küll illusioon aga praegu olen sellest kuidagi kaugel....tavapärane lihtsurelik minus mõtleb ikka, et rohi on siinpool Alpe maitsvam.

Haahhhahahhahhahahhahhahhahhahah....

Naer!
See on uue (sünni)aasta märksõnaks olnud. Ma ei mäletagi millal ma nii palju ja nii südamest naernud oleksin. Väga hea on :) Kõnnin tänaval ja lihtsalt tuleb naer peale.
Selline hästi positiivne ükskõiksus ja mitte millegi ootamine...loodan väga,et see ära ei kao või kui kaobki siis ainult natukeseks. Sünnipäeval tahtsin kõigile õnnitlejatele hoopis ise õnne soovida - et vaadake kui ilus päev ja elu meil on ja nii tore,et me üksteise peale mõtleme!!!!
Olen ka enda jaoks avastanud nn itaalia elustiili s.t. mittemidagi tegemise ilma süümepiinu tundmata. Ja teate, mulle meeldib see! Ei mõtle, et kas minust saab midagi või kuidas ja millal ja et peaks ikka seda ja teist ja kolmandat juba oskama. Aga võttis aega peaaegu 2 kuud,et orav rattast välja tuleks. Nüüd läheb see orav paari tunni pärast Veronasse ja saab ühe imelise inimesega kokku!

Kultuuride vahetus

Mul oli 2 päeva üks türgi sõber külas, sest tal ei olnud kodu. Saime tuttavaks kooriproovis, eriti ei suhelnud aga viha ka ei pidanud. Paar nädalat tagasi hakkasime aktiivsemalt läbi käima ja nii ma siis olingi lahke pakkuma öömaja oma korteris, kus üks tuba oma õiget elanikku alles ootab. Alguses tundus väga tore tüüp olevat - laulab türgi laule aastast 200, mängib kitarri ja teab poliitikast palju. Aga...pikapeale selgus,et tema esmapilgul laiahaardeline mõttemaailm on tegelikkuses ikkagi raamistatud... väikestest asjadest võib väga kiiresti ärrituda ja naine peab olema blond, tark ja nõusid pesema :) Mõned inimesed on väga tugeva energiaga - isegi kui tahad oma vaatenurka argumenteerida tundub see kui tuuleveskitega võitlemine. Nii ma olengi palju vait olnud. Nüüd ta läks oma teed. Mina aga mõtlen, et kuidas küll see maailm saab kuhugi poole areneda kui on nii palju inimesi, kes peavad end avatuks ning ei tea, et tegelikkuses nad seda ei ole....
Üks teine lugu teisest kultuurist: minu kursusel on üks vene tüdruk ja sattusime ükskord rääkima Eesti-Vene suhetest, see oli juulis. Oli samasugune tunne, et tuuleveskid tahavad ära lämmatada - räägi või mitte, tema arvamus on endiselt, et Eesti teeb väiksele Venemaale liiga. Ma ei taha öelda,et kellelgi on õigus või et keegi eksib vaid, et kuidas me saame arendada riikidevahelisi suhteid kui me ei suuda isegi oma klassikaaslast tõeliselt kuulata?
Kolmas juhtum -muusikaajaloo õpetaja ja minu klaverisaatja siin Perugias. Harjutame mingit lugu ja pärast ta ütleb, et see on kole ja igav. Mina soovin lihtsalt om arvamust väljendada, et minule see lugug meeldib aga ei, see arvamus ei ole õige! Samuti on tema arvates Pärt igav ja üksluine. Ja ka saksa lied. Ja kõlbab see mis talle meeldib. No vat siis - tee koostööd kui sind ei kuulata :)
Üldiselt veendun iga päevaga üha rohkem, et kõik sellised asjad on tühised...reaalsus on midagi hoopis muud. Kõik seadused, normid, usundid ja tavad tunduvad nii tehislikud. Jah, usu üle olen ka mõelnud - kirikusse minnes pead end kinni katma: Milleks? Piibli järgi on Jumal meid loonud oma näo järgi...s.t. ta teab millised me ka riiete alt välja näeme ja kui näiteks oleme saunas või dushi all, kas siis sellel hetkel me ei usu temasse? Need mõtted tulid kui Assisis püha Franciscuse kirikus käisin. Politsei peab su kinni ja annab rätiku õlgadele,Pisas anti midagi arsti kitli taolist. Ja siis vaatad kõiki neid inimesi kitlite ja rätikutega...ei tea kas naerda või nutta! Jah, iga üks ikka tõesti seab iseendale müürid. Ma üritan enda omi vaikselt lammutama hakata :)
Pean veel ütlema, et mulle hakkab see minu elu siin Perugias meeldima - kool mitte nii väga aga just see, et pole kiiret kuhugi. Sain oma Haagi tunniplaani kätte ja seal polnud pooli aineid kirjas, nüüd pean siit kaugelt kõike korraldama ja juba tunnen kuidas ma tegelikult ei taha sellist kiiret elu. Veel ei ole aga julgust täpselt enda järgi elada... Lammutan siis edasi oma müüre :)