Uus Aasta.

Aasta on läbi!!!!
Mul on oma kalender - ajaarvamine algab 26.augustist 2007. Sihuke tunne on, et teeks väikse kokkuvõtte.... rohkem nagu endale -et teada saada missugustel teedel on oldud.

26.08.07 - öö täis sõpru, imelikke tundeid, hirmu tuleviku ja tundmatuse ees, meeldivaid kingitusi :P (p.s. ikka töötab!), ujumist laevatulede valguses ja lahkumist.
Hirmud aga haihtusid esimese nädala jooksul kui leidsin (Maria abiga- atäh!) töö, trenni, sõbrad ja hea lauluõpetaja. Mingi hetk hakkasin ise endal juukseid lõikama - odav meelelahutus ja teraapia ka hingele - väga vabastav, soovitan soojalt!
Eestis käik - uus mina ei taha enam vanasse vormi mahtuda aga hästi veel ei julge "uus" olla. Hea on tagasi Haagi minna - lennukis saan juba hollandi keelest nii palju aru, et tuleb turvavöö kinni panna ja naudin rattaga üle silla sõitmist kuigi see võtab väga võhmale ja tihti jõuan kooli läbimärjana.
Salsa- tahan ise enda peremees olla, raske on anda juhtimine üle...aga vaikselt juba edeneb :)
Leian esimest korda elus inimese, kellel on minuga samal päeval sünnipäev! Kummaline.
Krahh erialaõpetajaga, perega ja iseendaga...järgneb suur segadus. Praeguseks olen mingite arusaamadeni jõudnud aga pikk tee on veel ees.
Milano -esimest korda La Scalas!!! Aga Itaalia- vaimustus on üle läinud ja pole siiamaani tagasi tulnud. Selle eest lähme Liinale Hispaaniasse külla ja leian uue imetlusobjekti. Barcelonasse võtta kaasa süljetops - liiga ilusad inimesed...eriti mehed :P See on linn, kus ma võiks töötada!
Nädal aega lõpueksamite kuulamist - palju häid lauljaid ja mõistetamatu hindamissüsteem. Küllastus õppimisest aga kuidagi saab kõik ikka tehtud. Jalgpalli EM - terve Haag on pubides ja elab kaasa, ka minul tekib sedasi huvi asja vastu. Töölt rattaga sõpradega kohtuma sõites näen lapsi tänaval karjumas, pizzataksot piibutamas ja igast korterist kuulen suurt lärmi - Holland on järjekordse värava löönud.
Sõbrad, kes varem ütlesid, et ei saa õhtul tulla on organiseerinud üllatuse, mida olen terve elu soovinud! Olen nii rõõmus, et põsed on naeratamisest krampis.
Eesti igatsus saab leevendatud viimaks - juustuvorst ja must leib ja kohukesed on iga päev laual. Kahe nädalaga jõuavad aga vanad mõtte- ja elumustrid taas võimust võtta. Puhata nagu ei jõuagi..nii palju on teha ja näha. Kontserdi anname ka...kõik on rõõmsad! Ja siis järsku on käes aeg minna Itaaliasse - jälle kordub sama mis peaaegu aasta tagasi Hollandisse minnes- tohutu hirm teadmatuse ees. Aga lähen lennuki peale. Kuidagi õnnestub leida korter ja ka keel hakkab pärast kuut aega selgemaks saama. Kohtun india mehe ja poola naisega. See on omamoodi uue etapi algus. Sellest peale kõik kuidagi kulgeb. Lõikan juuksed ära. Veel üks hirmu ületamine ja enda mõtete vabastamine. Pidutsemine Perugias, uued inimesed, erinevad kultuurid. Aeg iseendaga olemiseks. Aasta eesmärk - olla Eestist eemal terve aasta on sooritatud! Nüüd on uus algus, eesmärk on seatud, kui täitub siis aasta pärast saate ka teie teada:P
Ilusat illusiooni!

Ilusad hetked

Eesti on üks ütlemata tore maa - kui paraadi peetakse, siis eriti keegi ei viitsi seda vaadata aga kui laulda saab siis on kõik kohal nagu üks mees :) Ma arvan, et üks ilusamaid telefonikõnesid mida olen saanud oli 20. augusti öösel- eesti rahvas koos Tõnis Mäega laulsid mulle! Hästi liigutav oli, pärast vaatasin netist ülekannet ja pisar tuli silma..ehk sellepärast,et olen kaugel.. Igatahes on hea meel,et meil on selline traditsioon ja et see läheb nii paljudele korda.
Teine südantsoojendav sündmus oli olümpiamängude avatseremoonia. Kooli saal oli puupüsti peamiselt hiinlasi täis ja nad teadsid kõiki kohalikke kuulsusi, kes tseremooniast osa võtsid. Kuulsus on ikka nii suhteline asi - mina seisin vaikselt ja ei teadnud kaasa elada, sest mina ei tunne neid... Hästi tore oli aga näha, kuidas terve maailm on koos. Loomulikult selle toreduse-tunde rikkus ära järgmise päeva uudis sõjast. Täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe eesti naisega, kes töötab Gruusias Eesti saatkonnas ja oli just Itaaliasse puhkusele tulnud. Rääkisime palju nii Gruusia kultuurist kui poliitikast ja kuna tema selle maaga nii seotud on, sain ka mina nendest emotsioonidest oma osa.
Oo, ja mu väiksed sõbrad Johanna ja Athena saatsid mulle kaks pilti!!! Panin seina peale ja vaatan neid iga päev- Uffizi'sse polegi vaja minna :P
Ja siis oli mul siin vahepeal kolm esinemist. Nii, nüüd järgnevad küll "Laulja jutud". Pärast esimest kontserti läks mul hääl puhkusele,ei saanudki nagu aru, et mis juhtus, sest haige ma ei olnud ja suuremat sorti pidu ka ei pidanud...igatahes olin terve nädala täiesti teistmoodi häälega. Mõtlesin, et järgmisel kontserdil ma küll ei esine, nii läksingi päev enne peaproovi välja ja pidutsesin kella 4ni hommikul...aga oh sa imet! Kui läksin proovi ütlema, et ma ei saa laulda, siis proffesore ikka ütles, et proovime! Suure punnitamise peale sain midagi suust välja aetud, mis muusikale küll eriti ei sarnanenud aga otsustasime,et küll kontserdiks paremaks läheb. Järgmine päev oli esinemine kooriga Voci del Mondo, kus üheksakesi laulame pop- ja folk muusikat. Nagu mõned teavad, siis ma ei ole just kõige parem sellist sorti laule laulma...aga ära sai kuidagi esinetud. Isegi tundin ennast päris hästi mikrofoni ja uue soenguga :P Ja siis jõudiski kätte soolokontserdi päev. Hääl oli endiselt ära. Enne lavale astumist meenus mulle üks tsakrate tasakaalustamis harjutus, tegin seda ning kui laulma hakkasin olin ise ka üllatunud, et kust kohast see hääl järsku tuli! Saal oli täis, arvan, et kusagil 100 inimest kindlasti. Nii mõnus oli!!! Pärast oli pidu ka...ja see ei tahtnud mitte lõppeda. Kaks poissi mängisid kitarre, laulsid ja ka mina improviseerisin nendega kaasa...see on minu jaoks uus asi, et suudan kellegi teise ees improviseerida, tavaliselt ikka omaette.
Järgmine hommik koolis oli raske, päeval puhkamiseks polnud aga ja õhtul jälle välja.Seekord piknikule mille organiseeris üks kirarrimängijatest. Selleks,et parki jõuda tegime ilgelt suure ringi, meid oli nii umbes 20 inimest - kõik söögi kottide ja kompsudega :) pärast kui park kinni pandi (jah! pargid pannakse ööseks kinni!!! No allelaa!) läksime linna platsile. Seal oli lava tänaõhtuse konserdi tarbeks. Ja loomulikult need kitarrepoisid läksid kohe sinna mängima. Minul tuli aga idee minna lava ette hüppama-karjuma-fännama, nagu oleks tegemist suure popkontserdiga. Mõeldutehtud. Varsti oli seal ka teisi. Järgmine idee oli lavale tantsima minna. Kaks teist tõdrukut veel ja tantsutüdrukute grupp oligi valmis. Minu esimene esinemine tantsijana. Väga vabastav kogemus :)
Magama sai järjekordselt hommikul...laupäev koosnes taastumisest.
Ja nüüd olen tagasi selles seisus, et hääl on puhkusel!!!

Juustest ka. Olen juba maist alates tundnud,et peaks nad ära lõikama aga ma ei olnud siis veel selleks valmis. 15 augustil on siin püha Ferragosto - Maria taevaminemise püha. Läksin koos Magdaga ühe meie uue sõbra juurde Gubbio lähedale maamajja. Ja seal nägin juustelõikusmasinat. Oli sihuke " Nüüd või mitte kunagi" hetk. Valisin NÜÜD. Alguses oli natuke alasti tunne aga praeguseks olen juba ära harjunud ja iga päevaga meeldib üha rohkem. Alastus on muutunud vabaduseks.
Pilte sellest ja muust leiate fotoalbum.ee lehelt albumist "Perugia augustis".

Postitus internetiseeritud koopast.

Elan nüüd Koopas - nii kutsun oma uut kodu,sest pisuke kopituslõhn, niiskelt jahe temperatuur ja vähese valgustatusega toad ei sarnane just eriti euroremonditud korterile. Siin on mul internet ja telekas, mis kahjuks-õnneks räägib minuga ainult itaalia keelt. Olen juba paar korda üritanud "Sõpru" vaadata. Ikka suhteliselt imelik on kuulda Rossi või Reachel'it puhast itaalia keelt rääkimas. Üks korterinaabritest läks terveks augustiks puhkama ja teine läheb ka varsti nii, et siis olengi kuu aega ainuke koopaelanik. Samas majas elab ka Valter- ta on Perugias sündinud ja ka kogu elu siin elanud....selles samas majas!!! Ma ei kujuta hästi ette kuidas sihuke elu välja näeb.
Enne koopasse kolimist käisime Sulevi, Tuuli, Ülle ja Tiiduga Torinos ja Cinque Terres. Nägin Candidat ka...tore on käia mööda maailma ja lihtsalt kokku saada, minna süüa üks hea jäätis ja rääkida tavalistest asjadest! Helenit nägin ka korraks. Üllel oli see päev just sünnipäev ja läksime Heleni juurde lava taha (neil oli Torinos orkestriga kontsert) veiniavajat küsima. Mitte et ma nüüd nii tugev oleks, aga kuidagi õnnestus mul "Kaie Kõrb" katki teha nii, et pool kruvi jäi korgi sisse. Aga kus häda kõige suurem, seal Helen uue veinipudeliga kõige lähem. Ja tordiga ka! Mõlemad olid häääääästi heaaad... mmmmm..
Cinque Terres päevitasime, sõime kallist aga väga head toitu,päevitasime, kohtusime kanada-eestlasest ettekandjaneiuga, päevitasime, käisime mägiradadel vaadet nautimas,päevitasime, süstadega merel aktiivset turismi tegemas ja mina lugesin soomekeelset raamatut, mille hotelli retseptsioonist laenasin...ülteme nii,et see teos ei ole kirjutatud väga siivsatele inimestele :)
Perugiasse jõudes ootas meid härra Murphy oma seadustega - mu korterinaaber oli välja kolinud koos kõikide sööginõudega :)Nii me siis läksime linnapeale toidujahile, mis lõppes putkast ostetud pizzatüki ja hotdogiga. Heaks üllatuseks oli aga, et ka teine korterinaaber, keda olin vaid ühe korra näinud, oli ära läinud nii,et saime laiutada 5 voodis ja 4 toas :)
Nüüd on iga roju omas kodus.Ka mina kolisin ära sealt lusikateta korterist samal päeval kui nemad musta leiva ja kohukeste poole seiklema hakkasid....

Ilmad on nüüd tõsiselt lõunamaiseks läinud- üritan korrata mõttes: "lähen sauna, lähen sauna, lähen sauna...saunas mulle ju meeldib käia...." aga ikka on palav ja päikese käes hakkab kohe täitsa paha. Nii ma olengi päeval toas. Täna avastasin ETV kodulehelt saate "Uhhuduur 2". Väga huvitav, kõiki saateid ei jõudnud ära vaadata aga homme kindlasti.Ja lugesin hästi natuke uudiseid ka üle pika aja. Leidsin sihukse asja nagu "Anu Saagim Social Club"!!!! Eks see on mingi ilgelt vana asi juba aga mulle kui netiajalehti mittelugevale Eesti Vabariigi hüljanud kodanikule oli see sama suur uudis kui,et Marsilt leiti vett. Ja siis avastasin uue kuulsuse nimega Dressi-Toivo :) Naljaks mõelda,et tema praegune naine (nagu ühest artiklist välja lugesin) on Triin, kellega kunagi harmoonia tunnis koos igavlesime. Oh ajad, eksole!!!
Teatri festilval on siin ka. Olen paari etendust vaatamas käinud, enamusest ikka ei saa aru...Aga siin on teater hoopis teine. Eestlased mängivad ikka rohkem sissepoole, itaallased välja. Kohati tundub isegi pinnapealne,samas nad ajavad oma asja väga hästi. Komöödia on neil veres.
Kell on nüüd saamas 2 öise ajaarvamise järgi. Temperatuur on langenud 27 kraadi peale,õhurõhk ja meeleolu on stabiilsed, võib magama minna :)