Elas kord Naeratus. Ta elas imelises kohas nimega Nägu. Nägu oli üsna uus paik, vanust vast nii paarikümne aasta ringis. Naeratusele meeldis seal elada, tal olid omad harjumused, kombed ja veidrused nagu paljudel tema kaaslastel. Aga ühel päeval tundus kõik kuidagi liiga tuttav, etteaimatav ja Elu hakkas Naeratusest kaduma. Ta otsustas minna väikesele ringreisile, et kohata teisi Naeratusi, uusi paiku ja ammutada värsket energiat. Nägu jäi üsna üksildaseks kui Naeratus oli lahkunud nüüd tundus ka temale,et Elu on hall ja igav. Naeratus aga ei mõelnud sellele, et Nägu jääb teda igatsema. Tema muudkui läks aga edasi. Leidis Lohukese. Nad meeldisid üksteisele kohe algusest peale. Naeratus tundis jälle kuidas ta Elust paisub ja talle meeldis see ammuunustatud taasleitud tunne. Kuid Lohukesel ei olnud võimalik kauaks Naeratuse juurde jääda ja jällegi tundis Naeratus kuidas ta kokku tõmbub. Teekond viis ta läbi mitmete maade, kõige erinevamate kohtade kuid Elu kadus alati kui tuli aeg lahkuda. Lõpuks otsustas Naeratus tagasi Näosse minna. Nägu oli muutunud sellest ajast kui naeratus seal viimati elas. Olid uued elanikud - Korts ja Arm. Naeratus ei saanud alguses nendega kuidagi hakkama.Aga vaikselt hakkasid nad üksteisele meeldima. Üks aitas teist ning varsti avastasid nad,et teineteist täiendades leiavad mõlemad rahu ja elujõudu. Varsti kujunes Näost koht, mida tuldi vaatama kaugete maade tagant, sest nii nakatavat ja pulbitsevat Naeratust ei elanud üheski teises maailma paigas.
