Onu Tik-Taki seiklused

Eile sain suure shoki osaliseks ja mõtlesin,et ei välju Maria toast enam kunagi kui olin läbi raskuste sinna ükskord jõudnud. Nimelt leidis Maria ühe kuulutuse, kus pakuti odava rahaga kooli lähedal tuba üürida. No ja siis saigi kokku lepitud korteriomanikuga kohtumine. Kuna Maria läks tööle, pidin üksi selle toa üle vaatama. Ja siis hakkas õudukas peale. Kohale ilmus kentsaka välimusega, keskealine mees, kaasas labradori kutsikas, keda ta mööda teed praktiliselt lohistas, sest kutsikas ei tahtnud autode keskel eriti liigelda. Mees ütles, et nii keeruline on seletada kus see korter on, et peame tema autoga minema. No mulle see eriti ei meeldinud aga läksin ikka, ratas jäi poe ette. Tema sõidustiili võiks kokku võtta sõnaga liiklushuligaan. Jõudsime siiski ilma politsei sekkumiseta korterini, mis ei olnud poest tegelikult eriti kaugel. Korter oli väike, elutuba oli tema asju ja autoportreesid täis, kaasüürnikuks oleks olnud hiina tüdruk, kes kardab asju puudutada aga muidu on normaalne!!! Magamistuba koosnes voodist ja see oli täpselt sama suur kui tuba ise, uks ei mahtunud tervenisti lahtigi. Lisaks sellele ütles omanik, et hakkab seal paar korda nädalas käima lilli kastmas ja posti võtmas. Ja ka siin ei lõppenud see seiklus.Tal olevat teine korter samas ümbruskonnas. Hakkasime autoga sõitma..ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja ümber olid juba metsad ja kiirtee ja mul oli PAANIKA!!!! Mees ajas skiso juttu ja kui tahsin tagasi tegi äkkpöörde aga sõitis lõpuks ikka samas suunas edasi - läheme ja toome tema suitsud sealt korterist ära. Ma juba kaalusin autost väljahüppamist aga see jäi siiski tegemata. Lõpuks kui olime ta suitsud ära toonud, tõi ta mu linna tagasi ja asi lõppes õnnelikult aga igasuguste võõrastega suhtlemise isu võttis ära.
Täna aga oli palju toredam päev - üks tüdruk koolist üüris oma tuba 3 kuuks välja ja noh ma nüüd lähengi alates homsest sinna elama! Kaaslasteks klarnetimängija ja helilooja...üks hollandlane ja teine poolakas. Nüüd söön Maria tehtud imehead salatit ja närvid rahunevad vaikselt.
Päeval sai veel kohalikus raamatukogus käidud - plaadi ja noodi valik on tohutu ainult, et muusikakuulamise eest peab maksma - nii kohapeal kui ka koju võttes. Ja kuninganna paleed nägin ka ühest küljest! Selle ümber on see sama mets, kus eile Haagi Psühhoga sõitsin :S
Mõtlen ka sellele, et miks ma siia tulin...endiselt ei ole tunnet, et see on SEE koht...eks aeg näitab.
Senikaua sõidan aga rattaga nagu onu Tik-Tak ja tiksun edasi.

Puzzle

Kõigepealt pean ära märkima, et mul on MAAILMA PARIMAD SÕBRAD!!!!!
Viimane õhtu ja öö kodumaal oli tänu nendele tõesti üks parimaid mu elus. Ja see on nii hea tunne, kui näed, et sinust hoolitakse... aitäh kõigile!
Olen hetkel Haagis, Noorderbeekdwarstraat–il, see on vist küll kõige pikem ja raskem tänava nimi terves Hollandis :)
Siinse kvartali moodustavad veel Kopernicusstraat, Edisonstraat, Galileistraat, Columbusstraat ja Kepplerstraat - kuulsused hoiavad ikka ühte :)
Minu praegune ülesanne on kokku panna mõistatus, millest teada on, et pildil peaks lõpptulemusena olema töötav, korteris elav, edukas, enda eluga rahulolev üliõpilane. Hetke seisuga olen leidnud kaks tükikest korterikuulutusi ja Maria, kes aitab järgmisi tükikesi minu elust kokku otsida.
Meie vastasmajas töötab autoparandus, kus mängib mahe jazz ja töömehed vilistavad.....trammiga eile uue ajutise kodu poole sõites sain ülevaate kohalikust multikultuursusest: maani seelikute ja habemetega vanamehed, turbanitega onud ja värviliste talaaridega naised, kelle juures on siiski märgata tänapäeva - geelküüned:P
Hommikul avastaasin, et poed ilmselt toodavad vormiriietusena lisaks kaelasallidele ka suuri pearätikuid, sest korralik moslem ei saa ju ilma selleta tööd teha.
Eile õhtul käisin rattaga sõitmas ja leidsin ilma kaardita tee nii kesklinna, rongijaama kui ka koju tagasi. Kuu paistis ja õhk oli soe... Kummaline on mõelda, et baarid ja kohvikud ja tänavad, mida läbisin, on varsti hoopis isiklikuma tähendusega kui praegu.
Kõht nõuab oma osa - esimene tudengilõuna Haagis.... muide, ma olen ju nüüd esimest korda elus ÜLIÕPILANE!!!!

Touch my dalalaa:D

Olen edukalt läbinud kahenädalase kollektivse töö-,puhke-ja viinalaagri!!!!
Laevasõit, mis oli ühtlasi ka minu viimaseks koosolemiseks töökaaslastega, möödus jällegi uusi kogemusi omandades ja piire laiendades. Ja kõige imelikum on see, et asjad, milledele varem vaatasin "viltu" hakkavad mulle meeldima... selletõttu ei ole enam võimalik ka kindlaid veendumusi välja öelda, sest kõik on suures ümberkujunemises.
Lisaks nendele kogemustele tuleb mul tegeleda ka suure hirmuga. Vaikselt hakkab kohale jõudma, et ma lähengi ära!!!
Pidevalt võitlevad kaks tasandit - Mõistus ja Tunded :) Kuna aga tegemist on minu sisemaailmaga siis peaksin võitjaks jääma ikkagi Mina ükskõik missuguse tulemuse juures.
Kohati, kui tunnete pool halvab mõistuse, tahaks sellest Tõsielust välja astuda aga nagu G.Meyrinki raamatus "Golem" on öeldud : kes kord on elule äratatud ei saa sellest enam loobuda; me oleme iseenda poolt ellu kutsutud, isegi kui me ei mäleta, millal kutse saatsime ( või umbes nii).
Elu terviseks!!!!!

Imedemaa

Tervitused Rootsist! Elu siin on kui muinasjutt "Alice Imedemaal"!!! Minu naiivsus saab tõsiseid hoope mis ehk polegi nii halb aga raske on ju loobuda millestki kui oled sellega nii kokku kasvanud. Avastan, et see osa maailmast, inimestest ja nende olemusest, mida mina siiamaani olen näinud, on vaid väga tilluke osa tohutu suurest jäämäest. Ja selle jäämäe nägemine on ühtlasi nii hirmutav kui ka huvitav. See on nagu sõjaga või suurte looduskatastroofidega või ka muinasjutuliste armastuslugudega - nad juhtuvad kusagil kaugel ja neid ei taju reaalselt... Hetkel toob Elu mulle aga selle kõik kätte..kõik on Siin ja Praegu:
Alkohol
Magamatus
Keerulised inimsuhted
Parimad naljad
Ropud naljad
Avalikud saladused
Orientatsioon
Sport
Päike

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!

Mijn vaderland, mijn geluk en vreugde
Mijn vaderland, mijn geluk en vreugde,
Hoe stralend mooi zijt gij!
En nergens in de wereld wijd
Is ooit een plek te vinden
Die zo bemind wordt als ik u bemin,
Mijn vaderland lief!
Mijn wiegje stond op uw grond,
Wiens zegeningen al mijn gezwoeg verlichten.
Met mijn laatste ademtocht zal ik u danken,
Want ik ben u trouw tot aan mijn doodZo waardig,
prachtig en innig geliefd,
Zijt gij, mijn liefste vaderland!
Moge God in de hemel u behoeden,
Mijn beste, mijn liefste land!
Moge Hij uw wachter zijn,
moge Hij uw schild zijn,
Moge Hij u eeuwig zegenen en bewaken
Zo verheven zijn alle daden,
Van u, mijn liefste vaderland!


Ma küll ei tunne tüdukut kes seda keelt rääkima hakkab..... :S

Tagasi reaalsusesse

Minu kõrval on kuhi kommipabereid. Millele see vihjab? JAH!!! Ma olen tagasi selles igapäevases rutiinis kus söömine on täiesti tavaline nähtus. Kohviga olen siiski suutnud säilitada angiiniaegsed lakoonilised suhted.
Kuna mõni eestlane läheb varsti kuninglikele jahimaaldele, siis selleks peab vahepeal "Asju" ajama. "Asjad" võivad olla hirmutavad mõnele..khmkhm..mulle näiteks. Ja vot siis mõeldes "Asjade" ajamise peale ja et kui raske ja keeruline ja ebameeldiv ja segane jne see on, sain aru, et tegemist pole millegi muu kui laulmise õppimisega - nii laulus kui tavaelus on võimalik hakkama saada kahte moodi:
1. emotsiooni-põhiselt
2. omandatud tehnika abil
Aaria võib üks päev välja tulla veatult ja ideaalilähedaselt aga see ei tähenda, et see võib korduda järgmisel päeval või aastal. Selleks, et ta aga kindlasti õnnestuks igal ajal ja hästi, peab õppima ära tehnika. Samamoodi on ka elu muude tahkudega . Näiteks minu meelest on meie kõigi otsitav õnn tegelikult ainult "tehnika" kaugusel. Ja elamise tehnika on teadlikkus, teadvustatus. Kui ma tean, et igasugune paberite ajamine on ainult üks imepisitilluke osa kogu universumi kulgemisest ja ka minu enda elust siis ei tekita see enam nii palju negatiivseid tundeid. Kui minu olemine ja identiteet on rajatud enesetedvustamisele mitte välimusele siis ei saa üksi kole soeng ega nõme riietus minu õnnelikku iseendaga olemist vähendada. Ja kui üks kord oled juba cv või avalduse kirjutanud siis teine kord on juba lihtsam ning kahekümnendal korral ei saa enam arugi, et selles kõiges midagi ebameeldivat oli! Kes hääleharjutusi on teinud võib paralleele tõmmata jo-ja-jo laulmisega....ega kui 2 kuud pole laulnud siis tulevad esimese harjutuse tegemise ajal ikka eksistentsiaalsed mõtted pähe küll :)
Ja nüüd harjutama elamist!!!